Kahe aasta eest vanglast vabanenud ekspankur MALLE EENMAA on liikumas tõusuteed. Ta oskab elust taas rõõmu tunda. Kuid hinges karjub õiglustunne — mille eest teda ikkagi karistati?
«Elus valitseb siiski tasakaal, ei ole nii, et kogu aeg on halvasti,» tõdeb heategevusfondi Dharma nõunik Malle Eenmaa (55).
Tänane ja eilne on Eenmaale nagu öö ja päev. Kolme aasta eest saatis kohus pankrotistunud Maapanga eksjuhi korruptsioonisüüdistusega Harku naistevanglasse. Praegu elab ta noorima tütre Liinaga (22) ühetoalises korteris Mustamäel… ning tervitab üht kena uudist teise järel. Kas või seda, et Liina kaitses hiljuti bakalaureusetöö maksimumhindele.
«Oli ikka hea tunne küll, kui tüdruk helistas: ema, ma kaitsesin viie peale,» valgub Malle nägu sära täis. Autot, raha või suvilat pole ta lastele heade õpitulemuste eest kunagi lubanud. «Sai ka sel korral lihtsalt öeldud: tubli tüdruk, õpi edasi,» muheleb Eenmaa.
Süüdi võltsingu alusel?
Eenmaa räägib palju tööst, kuid vähe endast. Ta on ka kahtlema löönud mõne aasta taguses lubaduses kirjutada sellest, mis tema ja Maapanga ümber kriisipäevil tegelikult juhtus.
«Neid raamatuid ilmub ju isegi, see oleks üks paljudest… Ja mida see siis lugejale nii kangesti annaks? Maapanga lõpust ei saakski ma aga kirjutada, sest pärast mind juhtis seda veel kolm inimest.»
Eenmaa tõdeb, et raskeim katsumus on olnud just ebaõigluse koormat kanda. Süüdi ei leidnud ta end olevat ei siis, kui kohtuotsus langes, ega ka nüüd.
«Muid tagasilööke nagu polegi olnud. Vähemalt ei oska öelda. Aga see, et miski võib olla nii ebaõiglane ja vale, ja seda tehakse mingite eesmärkide nimel, see oli küll löök.»
Eenmaa on viimasel ajal süvenenud raamatutesse, mis räägivad ajaloolistest võltsingutest. «Olen lugenud Tiberiusest, kelle olemust on täiesti valesti mõistetud, ja Potjomkinist. Et niisuguseid Potjomkini papist külasid, nagu neid teatakse, polnudki. Tegelikult oli tegemist väga tööka ja ausa inimesega. Selliseid ajaloolisi võltsinguid, nagu ka minu ümber toimuv, on olnud läbi ajaloo,» leiab Eenmaa.
Kuigi raamatu kirjutamise mõttekuses Eenmaa kahtleb, ootab ta sisimas tasahilju aega, mil tema nimi on jälle puhas.
«Eks see ikka vaevab,» ohkab ta. «Peaksin ikka väga tundetu inimene olema, kui ma midagi sellist ei tunneks. Aga kui paljud, kuidas ja kes üldse peaks selle jaoks tööd tegema, ja missuguse aja tagant see juhtub, ma ei tea. Loodan, et näen seda aega, mil tõde selgub, loodan, et ma veel ei sure ära…»
Üks vihapurse
Tervise üle Eenmaa ei kurda. Ja pingete maandamiseks ei tõtta ta naiselikust kirest esmajoones osturetkele, kuigi riie peab seljas hea olema. (Intervjuu ajal kannab Eenmaa näiteks pintsakut, mis tema sõnul on pärit ta pankurikarjääri algusaegadest, aastast 1991.)
Eksjuht on pigem seda tüüpi, kes negatiivse nullimiseks võtab kätte ja peseb kas või pesu. Või koristab!
Eenmaa mäletab vaid ühte korda oma elus, kus ta ärritus sedavõrd, et asus ründama.
«12aastaselt läksin tõesti ühele poisile kättpidi kallale,» meenutab ta. «Too tegi mingile väiksemale lapsele liiga ja ma andsin talle naha peale. Sai mu käest ikka sakutada. See juhtus liumäel, tagatipuks lükkasin ta sealt veel alla…»
Rõõmu allikas — edukad lapsed
Lastest tunneb ekspankur kõige rohkem rõõmu. Nii oma töö käigus heategevusfondis, mis toetab lasterikkaid peresid ja üldse raskustes lapsi, kui ka oma tütarde ja kasupoja üle.
Kui Eenmaa noorem tütar Liina lõpetab Pedagoogikaülikooli reklaami- ja meediaeriala ning kaalub, kuhu tööle minna, siis vanem tütar Helen (23) on juba paigas. Mõni nädal tagasi naasiski Malle puhkuselt tütre juurest Luksemburgist.
«Helen töötab seal europarlamendis ühe direktoraadi juures,» valgustab ema uhkusega. «Ta töötab õigussfääris, teeb seal koostatavate eesti keelde tõlgitud dokumentide õiguslikku kontrolli. See on üsna suur töö.»
Helenit huvitab poliitika, tema bakalaureusetöö oli sõjafilosoofiast. Bushi doktriinist ja ennetavast enesekaitsest on ta kirjutanud artikleid. Liinat aga paelub kunst ja teater.
Ema Mallel on tegemist, et nende teemadega kursis olla. Ning ta tütred pürgivad jõuliselt veel edasigi: Helenil on Tartu Ülikoolis käsil magistritöö filosoofias, samal ajal, nagu Eenmaa ütleb, on tüdrukul ka «õigus» lõpetamisel.
Malle abikaasa Tiidu (66) poeg Sven (33) elab New Yorgis, olles seal koha leidnud investeerimispanganduses. Viimati külastasid Malle ja Tiit Sveni aastaid tagasi, kui poiss kaitses Yale’i ülikooli juures magistrikraadi. «Õnneks saab laste üle tõesti ainult rõõmu tunda,» tõdeb Eenmaa.
Tööd tehes, tõde oodates
Eenmaa leiab, et tema nime ümber toimunu polegi niivõrd tähtis talle endale, kuivõrd see, et lapsed ja lähedased teaksid tõde.
Viru-Nigulas elava abikaasa Tiiduga, kes töötab ehitusmaterjalide firmas Aeroc tootmise planeerijana, on side tugev. «Puhkuse kavatsen kindlasti abikaasa ja isa juures veeta,» on Eenmaa kindel. «Muru ma juba seal nädalavahetusel niitsin ja aknad pesin. Nüüd on natuke ka maja seinu värvida ja lillepeenraid rohida!»
