Vanemuise muusikajuhi TOOMAS LUNGE (40) ja näitleja KATRIN PÄRNa (27) esmakohtumisest on möödas neli aastat. Nende suhe on aga värske, justkui ahjusoe kakuke. Ja aina maitsvamaks läheb!
Kuidas te tuttavaks saite?
Katrin: Me kukkusime Vanemuise kontserdimaja trepist koos alla.
Toomas: Katrini sünnipäeval, kolm aastat tagasi. (Vaatavad teineteisele tähendusrikkalt otsa, muigavad. Toomase peopesa liigub õrnalt Katrini põlvele.)
Mis juhtus?
T: Me astusime viltu. Kohutavalt süvenenud jutuajamise käigus.
K: Toomas võttis minust kinni, mina astusin valesti ja sadasime kõige täiega alla. See oli nagu filmis, et kukud… ja siis saad endale mingi fenomenaalse omaduse… Minule oli see tolerants teise inimese suhtes. (Kaval pilk Toomase suunas.) Aktseptaablus!
Kas sa siis enne Toomast ei aktsepteerinud?
T: Ma ei olnud kuidagi ta ideaalmees.
K: Sa olid tobe mees, tobeda häälega ja nägid tobe välja!
Kuidas siis silmad ja süda korraga avanesid?
K: Ma ei oskagi seda täpselt öelda (Pikem mõttepaus.)
T: Sina ei oska öelda!? See on Katrini erakordsemaid ja kõvemaid omadusi, et ta oskab kõigi asjade kohta väga täpselt öelda.
K: Kõvem kui siin mõnel...
T: Aga trepilend oli müstiline! Terve seltskond ehmatas kohutavalt ära, kõik nägi väga kole välja.
K: Mul oli veel kitarr seljas.
T: Korraks valitses totaalne vaikus. Rahuneti maha, kui alt naeru kuuldi. Meie ei saanud mitte grammigi viga, mitte mingeid marrastusi ega midagi.
Kellel esimesena kohtamisidee pähe tuli?
K: Sina kutsusid ikka mind.
T: Nii on viisakam jah.
K: Minul polnud ilmselt veel mõnda aega kavatsust kellegagi koos elama hakata.
Mida arvasid Katrinist enne kooselu?
T: Jälgisin teda tükk aega. Mul on meeles, et talvel käis ta ringi valge läkiläki ja punaste saabastega. Need jäid silma ja tundusid nii vahvad! Hakkasin huvi tundma, et mis tüüp on. See oli oma poolteist aastat enne kukkumist.
Millega Toomas sind ära võlus?
T: Seda pole siiamaani veel juhtunud.
K: Üritab, nii kuis jaksab! (Naerab.) Ta on väga mänguline. Toomasega on ülilõbus. Meil on oma imelikud naljad ja mängud.
Millised?
K: Väga raske kirjeldada! Sellepärast need ongi «meie oma imelikud naljad», et teistele on võimatu seletada. Selleks, et aru saada, peab mängus sees olema.
Olete mõlemad väga töised. Palju teil teineteisele aega jääb?
T: Sellist aega pole olnud, et üksteise jaoks aega poleks.
K: Töised oleme periooditi, pealekauba töötame ühes majas. Piisab ju sellestki, kui lähed mööda ja lehvitad. Mida sa siin ikka pikalt!
Ühised puhkehetked?
T: Neid ikka on, mõnepäevased. Paadimatkal käime mõnikord.
K: Saaremaale põgeneme.
T: Kui on tõesti väga tihedad ajad, siis oleme teinud hüsteerilisi väljasõite.
K: Poole tunniga asjad kokku ja minema.
T: Sõidame nii kaugele ära, et keegi enam tagasi kutsuda ei saa. Näiteks Saaremaale. Sorry, ma olen juba praami peal!
Teil on ka ühiseid töid?
T: Alles eelmisel nädalal oli Lindpriide avalik salvestus, sügisel ilmub plaat. Seal tuli ka Katrin appi ja laulis hulga laule.
Kas Lungega on kerge koos töötada?
K: Ei ole! Ta on kärsitu ja räägib palju terminoloogilises keeles. Näiteks: võta mulle terts või sekund! Terts! Millest?
T: (kõkutab naerda) Tal tuleb väga hästi välja. Kata on väga musikaalne.
Mis Katrinis võlub?
T: Armastusväärseid omadusi on tal hulgi. Oleks pidanud nimekirja kodus valmis kirjutama. Ta on ka kõige ilusam! Väga äge on see, et ta on erakordselt sirge, ta ei paindu.
K: Mu valetaluvus on väga väike.
T: Ta ise arvab endast vähem, kui ta on. Mõtleb, et ta ei salli inimesi, aga see on osutunud valeks.
K: Püüan häid omadusi üle võtta…
Olete romantilised?
K: Natuke ikka. Mina olen vist rohkem. Aga mingil hetkel keerame kõik naljaks.
T: (naerab) Üritame olla. Romantikat, hambad ristis. Mina olen selle koha pealt lohakam. Pean niisugusteks puhkudeks valmistuma.
K: Minul tuleb loomulikumalt.
T: Kui ma teen tööd ja süvenen millessegi, lükkan kõik teised asjad kõrvale. Siis tuleb mulle teha niimoodi (ajab huuled torru ja hüüab kõva häälega: halloo!) — see aitab!
K: Ei aita! Kui ta jääb telekat vaatama, pole mõtet üldse rääkida.
T: Kui jään omaette istuma, ei tähenda see, et ma telekat vaatan (näitlikustab juttu, küürutades pingil, pilk sihitult punktis kinni).
K: Jäi kinni! Sellega olen ma harjunud, siis pean kuus korda üht lauset kordama. Aga seda saab kõnetehnikaharjutusena ära kasutada. Lihtsalt kordad erineva intonatsiooniga.
Kas te hellitate teineteist?
K: Näpime üksteist päris palju.
On teil hüüdnimed?
K: Kutsume teineteist näiteks «minu punase külmkapi mootori jahutusseadme voolikutihendi otsakeseks» või midagi sellist... Mina võin olla ka Tiiger ja Toomas Hülgepoeg.
Millal te koos elama hakkasite?
K: Mina elasin alguses ühikas, seda ei saa kokkuelamiseks nimetada.
T: Üsna ruttu.
K: Päris valmis kujul on meil oma kodu Toomemäel eelmisest suvest. Seal oleme mõlemad teinud ja rahasid klappinud.
Mis on praegu teistmoodi kui eelmistes kooseludes?
K: Noh, minul on teistmoodi see, et ma pole kellegagi enne koos elanud. Olen alati arvanud, et see pole minu jaoks. Nüüd aga olen sellega siin maadelnud ja käib kah! (Kissitab silmi, lööb pea selga ja naerab.) Teinekord on täitsa hea! Toomas on täiesti teistmoodi kui kõik need, keda ma olen varem näinud. Aga ma ei tea, kas just kõige paremas mõttes.
T: Mul on sama. Ma polnud ka varem sellist inimest näinud.
On lihtne koos elada?
K: Ei ole vist! Vahel jälle on, kohe hästi lihtne ja… vahel jälle keeruline.
T: Pole meil häda midagi!
Millised on lihtsad, millised keerulised hetked?
K: Oleme väga kangekaelsed. Siis, kui mõlemad otsustavad samal ajal kaela kange hoida, siis on keeruline.
T: Nii ja naa. Mõnikord on väga lihtne. Kui tööd on palju, läheb elu kindlas rütmis. Mõni asi jääb tegemata, aga see ei häiri kumbagi. Teinekord on raske siis, kui on väga palju vaba aega. Siis ei tea, kuidas seda veeta.
K: Ma olen ise väga laisk, mistõttu ma ei kannata laisklemist. Ja kui ma näen, et inimene laiskleb, lähen ma väga kurjaks.
Kumma kangekaelsus peale jääb?
K: Toomas ütleb, et minu, ja mina, et Toomase. Eks leita ju kõigepealt õigustusi endale, alles siis teistele. Aga mina ajan ikka asja eest, Toomas ajab trotsi ja jonni. Vahel ka vastupidi. Mina olen emotsionaalsem ja tujukam ning elan kõike hirmsasti üle.
T: Mina ei kujuta ette elu, kus probleeme poleks.
K: Kui ikka kellestki hoolid, siis sa ka muretsed, ja kui muretsed, siis tõenäoliselt ka õiendad.
Kui tihti nagistate?
K: Üsna tihti. Toomas ütleb, et ma olen nagu buldog.
T: Jah, kui kuskilt hammastega kinni võtab, siis enam lahti ei lase. Sa võid anda märku, et sul on valus ja sa annad alla (taob mitu tugevat laksu vastu reit), aga sellest pole midagi kasu. Ta on väga sihikindel.
K: Imelik, et sihikindlus vajalikes asjades ei avaldu!? (Kergitab kulme, tõstab pilgu mõtlikult taeva poole ning kõlgutab põlve otsas jalga.)
Kuidas kodused tööd–tegemised jagate?
T: Me oleme Robi ja Bobi ja teeme kõike koos.
K: Tavaliselt otsustame, et täna ei tee keegi midagi, ja siis ei tee kah.
T: See on superotsus! Ma ootan iga nädal, et täna oleks see päev.
K: Mida sa seletad! Peaaegu iga päev võtame selle otsuse vastu.
Olete te rohkem sarnased või erinevad?
T: Me oleme kohutavalt erinevad. Sarnaseid jooni on vähe.
K: Aga need, mis on, on väga sarnased. Näiteks me oleme mõlemad hirmsad põdejad. Süüdistame ennast kõikides maailma hädades. Etioopia nälginud lapsed on ka meie süü.
T: Ja Iraagi sõda!
K: Ja siis lähme vaidlema, kumma süü rohkem on!
Katrin, kuidas Toomase teismelised tütar ja poeg sinusse suhtuvad?
K: Julgen arvata, et päris normaalselt.
T: Tõrget küll pole märgata.
Kas kavatsete ka ise peret luua ja järglasi saada?
K: Me mõtlesime küll põhiliselt lapselapsi saada. Vaat, ei tea! Lähema paari nädala jooksul pole plaanis.
Toomas, oled sa ametlikult lahutatud?
T: Tehniliselt ei ole.
Kas jätsid oma abikaasa Helle Katrini pärast maha?
T: Ei jätnud. See kõik on palju keerulisem, seepärast pole ma tahtnud ka meie suhtest varem ajakirjanduses rääkida.
(Rohkem Toomas oma ligi 20 aastat kestnud abielul ega abikaasal, kellega suhe lagunes, ei peatu.)
K: Ei teki vist uusi asju, kui vanad on korras.
T: Ja see on hoopis teine lugu.
Katrin, kas sind on abielulõhkujaks nimetatud?
K: Otse näkku pole, aga eks ma olen kuulnud nii üht kui teist. Küsitud on küll, et miks ja kuidas siis nüüd niimoodi ja kas see vastab tõele. Aga selja taga rääkimine ei loe.
Teineteise vanemate ja lähedastega olete tutvunud ja suhtlete?
K: Toomas meeldib mu emale (näitleja Malle Pärn — toim) palju rohkem kui mulle!
T: Ja tal on tuline õigus. (Naer.)
K: Isa (Eino Baskin — toim) pole kah midagi halvasti öelnud.
Olete õnnelikud?
T: Jaa!
K: Vahel oleme, vahel mitte.
T: Mina olen väga õnnelik.
(Särab kui täiskuu.)
Kas olete leidnud selle õige?
K: Jumal hoidku selle eest! Kas tõesti!?
T: Peab veel endas selgusele jõudma, kuidas sellega on.
K: Mina küll ei usu, et sina kuskilt ägedama, ilusama ja parema leiad.
T: No ega vist...
K: Sina oled oma õige leidnud ja mina talun sind õnneks täitsa hästi. (Tiigri ja Hülgepoja naer ei vaibu tükiks ajaks.)
T: Praegu on nii ja meil on lõbus!
