«Džunglistaari» võtetel eluohtliku viiruse saanud KOIT TOOMET hoiti sarjas püsimiseks tablettide abil jalul. Lauljale lõppes seiklus haiglapalatis tilgutite all.
«Džungliretk keeras mul terve suve tuksi. Läksin kolmenädalasele reisile, aga olin poolteist kuud rivist väljas,» pahandab Koit (25).
Laulja oli haiguse tõttu sunnitud ära jätma hulga esinemisi ja lükkama edasi jõuludeks plaanitud plaadi salvestamise. Ta ei tunne end praegugi hästi. Soomes muusikalis «Miss Saigon» kaasa tegevat noormeest vaevavad tasakaaluhäired.
Mis sinuga džunglis juhtus?
Ma minestasin ühel päeval ära. Kui pilt uuesti ette tuli, lebasin selili mudas. Ma ei tea, kas see on seotud minestamisega, aga paar päeva hiljem tõusis mul 40kraadine palavik. Tunne oli kohutav! Mu kehal polnud vist ühtegi tervet kohta, tekkisid tasakaaluhäired, maitsmismeel kadus ära, luud ja liigesed valutasid, silmavalged olid kollased, nägemine oli kahekordne ja üsna udune ning mu kõht ja pea valutasid metsikult. See oli kirjeldamatu piin.
Mind vaevas ka metsik vedelikupuudus. Mu suu oli Tallinna Merimetsa haiglasse jõudes nagu kuivatuspaber. Tundsin alles tilgutite all lebades, kuidas niiskus hakkas suhu tagasi tulema. Ma olin täielik zombi.
Džunglis hoolitses teie tervise eest arst. Kuidas ta su haigusele reageeris?
Arst ütles, et mul on päikesepiste, mis paari päevaga üle läheb. Ta andis palavikualandajaid ja peavalutablette, aga tervis läks iga päevaga üha kehvemaks. Jäin arsti juttu uskuma ja mõtlesin, et ju mul on siis päikesepiste, ega palunud end mängust välja saata. Saatemeeskond ja kaasmängijad innustasid kah, et ole mees, võta end kokku ja pea lõpuni vastu.
Kuidas sa jaksasid mängudes osaleda?
Arst turgutas mind päevaks tablettidega üles. Ma tegin kõik mängud kaasa, aga õhtul vajusin kokku nagu tühi kott. Lõpupoole oli asi nii karm, et mulle anti peoga tablette. Need tõmbasid mu poole tunniga selgeks ja ma jaksasin isegi joosta. Kuid see oli kunstlik üleslöömine. Tegelikult kurnasid rohud mind nii, et ma ei jaksanud lõpuks käiagi.
Täitsa crazy olukord! Ma ei kujutanud ette, et mängin oma eluga. Sain sellest aru alles Merimetsa haiglas, kui doktor ütles, et pean ellujäämise eest õnne tänama. Mul oli leptospiroos, mis võib surmaga lõppeda.
Kuidas ööd möödusid?
Sa võid neid vaid ette kujutada. Arst läks õhtul minema ja nii ma seal lebasin, jaksamata peadki tõsta. Mul võis öösiti päris kõrge palavik olla, sest hommikul, kui end suhteliselt hästi tundsin, mõõdeti 39 kraadi.
Sa nakatusid leptospiroosi, mis levib loomadelt inimestele näiteks lahtiste haavade kaudu. Ometigi tehti ju teile kaitsesüste.
See on omaette teema. Kui eestlased said neli kaitsesüsti, siis näiteks leedukatele tehti kolme nädala jooksul kaksteist süsti. Ma uurisin hiljem, et ka leptospiroosi vastu on vaktsiin olemas. Kui mulle oleks seda süstitud, oleksin terveks jäänud.
Millised on su suhted «Džunglistaari» tootjatega firmast Ruut?
Algul olin nende peale väga pahane, aga nüüdseks olen maha rahunenud. Sõbrad küsisid minult, miks ma neid kohtusse ei anna. Mõni võib-olla teeks seda, aga mina mitte.
Tunned end petetuna?
Arvan, et meid tõmmati lohku. Meile ei valetatud, küll aga jäeti pooled asjad rääkimata. Kui ma oleksin teadnud, mis seal toimuma hakkab, oleksin raudselt pakkumisest keeldunud. Ja ma olen veendunud, et enamik osalisi oleksid niisamuti talitanud.
Meiega salatseti nii enne Malaisiasse sõitu kui ka seal kohapeal. Telekast sarja vaadates ei paista asi nii hull, kui see tegelikult oli. Seal mindi ikka päris paljude asjadega üle piiri.
Too mõni näide.
Me olime kolm päeva peaaegu söömata. Seejärel võitsime auhinnamänguga toidu, aga rõõm jäi üürikeseks, sest meile anti selleni jooksmiseks ja söömiseks ainult kolm minutit aega. Samal ajal filmiti meid kui loomi, kes üritavad lühikese ajaga võimalikult palju õgida.
Ma saan aru, et see müüb ja on telekast tore vaadata, aga kusagil on piir. Ka sõjaväes käinud ja elu näinud mehed ütlesid, et pole taolist kohtlemist varem kogenud. Õhkkond oli kohati nii närviline, et osalejad keeldusid mängimast.
Kahetsed sa «Džunglistaaris» osalemist?
Jah, kuigi mulle meeldib end ekstreemsetes oludes proovile panna. Džunglis võib ju olla, kui sul on normaalne varustus, aga meil oli osa inimesi esimestel päevadel paljajalu. Absurd! Kuna meid polnud raskuste eest hoiatatud, läks enamus sinna mõttega mõnus puhkus veeta. Paraku pöördus see õudusunenäoks.
Ma ei nõustunud kohe osalema. Kaalusin pakkumist nädal aega ja ütlesin ära. Neil aga õnnestus mind ikkagi pehmeks rääkida.
Kuidas sa end praegu tunned?
Mul on tekkinud tasakaaluga mingi jama. Ma ei saa pikalt ühel jalal seista, tekib tunne, nagu hakkaksin kukkuma. Praegu rohkem probleeme pole, aga ma ei tea, mis tulevikus saab. Ei kujuta ette, mis tuleb, eks paistab.
Läksid talve hakul Maarja-Liisist lahku. Kas ta toetas sind raskel ajal?
Me saame normaalselt läbi. Maarja muretses ja hoolitses mu eest igati. Tõi mulle McDonald’sist külakostiks Big Mac’i. Haiglatoit pole ju suurem asi ja mul oli miskipärast metsik burgeriisu.
Kuidas teised staarid su haigusesse suhtusid?
Nad ei hoolinud eriti. Teine inimene ju ei tea, mida sa tegelikult läbi elad. Arvati, et Koit on natuke tõbine. Leedukatel ja lätlastel võis isegi hea meel olla, et üks konkurent oli rivist väljas.
Kui tähtis oli sulle võit?
Algul võtsin asja laheda kogemusena, aga mida rohkem jama pidime läbi tegema, seda suuremaks mu võidusoov kasvas. Põrgu päralt, miks mitte lõpuni minna, kui nii palju raskusi on juba ületatud. Aga üldiselt polnud mul suurt lootust, sest osa lätlasi ja leedukaid olid valmis võidu nimel üle laipade minema.
Ma ei taha mitu aastat ühtegi lätlast ja leedukat näha — nii siiber on neist. Ma ei taha ka midagi kuulda ühtsest Baltikumist. Olen alati inimestega klapi saavutanud, aga džunglis see ei õnnestunud. Me ei sobi nendega kokku, mul oli selline tunne, nagu oleksime eri planeetidelt.
Kuidas seiklus sind muutis?
Ma pole ise aru saanud, aga teised ütlevad, et olen justkui teine inimene. Ma olin enne ainult paar ööd telgis maganud linnavurle. Me kõik saime seal paari nädalaga tõelisteks Jungle George’ideks, õppisime ilma tikkudeta tuld tegema ning bambusest ja kookospähklitest toidunõusid valmistama. Ma ei vingu enam tühiste asjade, näiteks toidu pärast. Me keetsime kahest 10sentimeetrisest kalast viieteistkümnele inimesele suppi ja see maitses maailma parima supina. Tsivilisatsiooni rüpes taolist kogemust ei saa.
Leptospiroos on spiraalikujuliste bakterite põhjustatud loomade haigus, millesse inimesed nakatuvad juhuslikult. Inimene võib leptospiroosi nakatuda loomahammustuse kaudu või kokkupuutel haigete loomade uriiniga saastunud pinnase või veega. Nakatuda võib ka saastunud vett ning toiduaineide tarvitades. Enamikel juhtudel kulgeb haigus kliiniliste nähtudeta ehk sümptomiteta.
Väikesel osal nakatunutest kujuneb välja haiguspilt 1–2 nädalat pärast haigustekitajaga kokkupuudet. Esinevad kerged gripilaadsed sümptomid: palavik, lihasvalu, valguskartlikkus ning peavalu.
Palavik ja lihasvalud kaovad umbes nädalaga ning inimene võib terveks saada või kujuneb tal välja haiguse teine faas.
Teine faas võib avalduda kas meningiidi ehk ajukelmepõletikuna või Weili haigusena.
Weili haigus on leptospiroosi raske vorm, millele on iseloomulik peavalu, nahalööve, trombotsüütide ehk vereliistakute vähesus, neerude ja maksakahjustus ning ikterus ehk nahakollasus.
