«Meie aeg on piiratud. Keegi meist ei tea, palju meile antud on. Iga päev on väärtuslik,» ütleb seriaalist «Partnerid» (Moonlightning) tuntud CYBILL SHEPHERD.
Sõnakas ja põhimõttekindel Cybill Shepherd (54) teab, et Hollywoodis on tal nii tuliseid fänne kui ka raevukaid vastaseid. «Olen seda kogu elu teadnud,» ütleb ta muretult.
Kaks ja pool aastat tagasi Cybill nii muretu ei olnud. Krobeline laik tema seljal osutus eluohtlikuks kasvajaks — ja nii haruldaseks, et seda esineb vaid viiel inimesel miljonist. Operatsioon oli edukas, õnneks ei olnud vähk levinud, kuid näitlejatar peab iga kuue kuu tagant läbivaatusel käima.
Praegu on Cybill terve ja pulbitseb energiast. Ta mängib Londoni West Endi kabarees ning mõtleb aeg-ajalt heldinult oma peagi tühjaks saavale pesale. Cybilli 25aastane tütar Clementine on kodust lahkunud, et pühendada end New Yorgis näitlejakarjäärile. Kaksikud Ariel ja Zack on 16aastased, peagi on ka neil aeg maailma avastama minna.
Rasked aastad
Cybill väidab, et haigus on teda muutnud — nüüd on ta üksinduseks, rahuks ja vaikuseks rohkem kui valmis. Hoolimata seksikast imagost ja mineviku armulugudest Elvis Presley ja Don Johnsoniga, ei ole tal meest, kellega oma elu jagada. Lapsehoidjate, abikaasade ja armukeste aeg on möödas — Cybilli elukaaslasteks on kassid ja koerad. Hiljaaegu kolis näitlejatar väiksemasse majja Hollywoodi külje alla. Nii väiksesse, et elutuba suudab vaevalt mahutada tema suurt tiibklaverit, kontor ja stuudio on ühendatud ning garderoob on ühtlasi paik, kus tehakse hääleharjutusi. Kuid Cybilli meelest on elu taevalik.
«Mul ei ole tenniseväljakut, mul on pingpongilaud,» naljatab ta. «Vanasti kutsusin ma seda maja jäneseuruks. Nüüd ma jumaldan seda. Olen õnnelikum kui kunagi varem. Lõpuks on mul kodu, mis mulle sobib.»
Elu pole alati olnud nii roosiline. 1998. aastal, kümme nädalat pärast telesarja Cybill viimase osa väntamist, viidi näitlejatar eluohtliku seedehäirega haiglasse. Mõni nädal hiljem jättis elukaaslane Robert Martin ta maha. «Mind on ennegi maha jäetud,» ütleb Cybill. «Mu süda on varemgi purunenud, kuid mitte kunagi niimoodi. Mul oli alati uus mees võtta. Seekord mitte. Mul polnud aasta aega kedagi. Seda pole minuga varem juhtunud,» räägib ta.
2000. aasta novembris suri Cybilli isa. «Istusin kuus kuud ainult kodus, olin lähedal täielikule kokkuvarisemisele,» nendib naine.
Vähk tõi Cybilli ellu tõelise muudatuse. «Kui kuulsin, et see on vähk, tundus mulle, et nüüd on mind lõplikult jalust niidetud. Kartsin, et ei näe, kuidas mu lapsed suureks kasvavad. Tahan seda rohkem kui midagi muud. See oli kohutav. See oli kohutav ka neile. Nad olid suurepärased, kuid täiesti ära hirmutatud.»
Haiguse õppetunnid
Cybill usub, et see vähk oli tal olnud kogu elu. «Ma sündisin golfipalli suuruse kasvajaga seljal,» ütleb ta. «Nad nimetasid seda sünnidefektiks ning lõikasid selle ära, kui olin kahene.»
Kui Cybill oli 17aastane, eemaldasid tohtrid samast kohast sünnimärgi, mis ei olnud ei hea- ega halvaloomuline, lihtsalt müstiline. Ja siis, 2001. aasta lõpus, avastas Cybill, et märk õlal on krobeliseks muutunud. Arst helistas ja ütles: «Halb uudis on see, et see on äärmiselt haruldane vähk. Hea uudis on see, et see kasvab aeglaselt. Halb uudis on see, et see kipub tagasi tulema.»
Cybill ei vajanud õnneks keemiaravi — kasvaja oli küll haruldane, kuid mitte tappev. Küll aga sai ta tänu haigusele teada, kes on ta tõelised sõbrad. «Kui sul on vähk ja sa oled üksi, on vaja inimesi, kes tulevad ja veedavad sinuga aega,» räägib ta.
Ilukirurgiast ei taha näitlejatar pärast operatsiooni enam kuuldagi. «See kasvaja oli mul pesapallisuurune. Seljapiirkonna operatsioonid on alati väga rasked, sest haav võib kergesti lahti tulla,» teab ta.
Mehed ja teismelised
Cybillil poleks uue suhte vastu midagi, kuid ta annab endale aru, et teismeliste laste kõrvalt pole vastassugupoolega mehkeldamiseks aega. «Mu vanem tütar Clementine oli katsejänes,» ütleb ta. «Tänu temale ma juba tean seda suurekskasvamise ja autojuhtimise ja pruutide-peikade värki. See on paras väljakutse nii emale kui ka lapsele. Püüan saada paremaks emaks, neid rohkem kuulda võtta.»
Cybillile on tähtis ka harmooniline suhe laste isadega. Clementine’i isa, autoärimees David Fordiga abielludes oli ta 28aastane. 1982. aastal abiellus ta kiropraktiku Bruce Oppenheimiga ning sai seitse kuud hiljem kaksikute emaks. Lapsed polnud veel aastasedki, kui abielu purunes.
«Oleme Bruce’iga väga lähedased,» ütleb Cybill. «Selle peale kulus aega, aga ma olen selle üle väga uhke. Ja ma pingutasin, mis kole, et maksta kinni oma esimese abikaasa kolimiskulud Los Angelesse, et ta saaks oma alal töötada. Clementine’il on nüüd kaks poolõde, kellega ta saab väga hästi läbi. Tegin seda, sest tahtsin, et tema isa elaks meie lähedal.»
Vaene rikas filmistaar
Cybill on küll helde, kuid mitte eriti rikas. Tema hittseriaal «Partnerid» jooksis aastail 1985–1989. Teine, 1995. aastal alanud menuseriaal Cybill jooksis samuti neli aastat. Cybill oli ka vastutav produtsent, kuid ei saanud oodatud kasumist sentigi.
«Ma pole rikas, võrreldes selle riigi rikastega,» ütleb ta. «Aga ikkagi on mul vedanud. Mul ei ole eralennukit ega suurt rantšot nagu Bruce Willisel (seriaalipartner — toim), aga ma saan hakkama. Mul on maja Mississippis, võin oma jalad torgata Mississippi mudasse!»
1966. aastal Memphise teinimissiks kroonitud kaunitar suhtub vananemisse rahulikult. Ta tunnistab, et nooruses tekitas see mõte temas hirmu. «Nüüd ma enam nii väga ei karda.» tunnistab ta. «Neljakümneseks saada oli kõige raskem. Viiekümnes sünnipäev oli juba käkitegu. Olen õppinud end teise pilguga vaatama. Ma vaatan peegli ees seistes endale silma, mitte neid kortse, mida aina juurde tuleb.»
