Kas tegelda golfi, ratsutamise, purjetamise või tennisega? «Tegele kõigega natuke,» soovitas üks kohalik oligarh. Ma olengi kõigega natuke tegelnud, kui järele mõelda.
Kunagi malevas olles sai ühest talust laenatud vanker ja hobune ning veidi pulmi mängitud. Vankri ja hobuse juhtimine on palju kiiremini õpitav kui autojuhtimine. Lõuna-Eestis on ka kaks ratsamatka tehtud. Mulle meeldis. Green Cardi — paber, mis lubab golfiväljakule — tegemine jäi pooleli, kuigi löögid hakkasid juba välja tulema. Aga lumi tuli maha. Tennises tahaks tagantkäelöögi stabiilsus olulist parandamist.
Osalesin sügisjooksul 10kilomeetri-distantsil. Juhututtav rääkis rajal, et tema hakkas alpinistiks ja jõudis Pamiiris 6000 meetri kõrgusele. Rohkem ei suutnud. Jäi haigeks. Nii ei toonud kõrgmäestik oodatud sportliku vormi tõusu. Aga muidu oli tore. Viimane tähelepanek ühendab kõiki harrastajaid.
Muide, loomaliha grillimise nipp sai mulle täitsa selgeks. Tulised, hõõguvad söed, mõõdukas pikem lihatükk läbimõõduga nii kolm sentimeetrit, ja poolest tunnist aitab. Aga võib ka kauem. Aeg-ajalt keerata. Loomaliha eelis on see, et ta võib jääda seest tooreks, mis sealiha ja kana puhul on lubamatu.
Niisiis, millele pühenduda? Hobusega väiksele ratsamatkale. Lõunaajal kerge lihagrillime ja siis edasi. Kui õhtul jõudu üle jääb, siis võib enne sauna teha kerge tennise ja pärast sauna väikse piljardi. Loomulikult ilmestavad õhtupoolseid ettevõtmisi daamide seltskond, paar pokaali punast veini ja mullivann.
Pärast harrastust tuleb ju lõdvestuda ja seejärel lõdvestuda veidi lõdvestumisest. Selleks sobib hästi ka töö.
Paavo Kangur
