«See periood oli täidetud igapäevasest ärevusest, ja mitte positiivsest,» meenutab ärinaine MARGIT HAKOMAA, kelle kasuks mõistis kohus lahutusprotsessi lõpuks välja 21 miljonit krooni.
Omal ajal Tallinna vanalinna ühe edukama restorani Olde Hansa loonud ja käivitanud Margit Hakomaa (36) ja tema soomlasest abikaasa Auri Martti Hakomaa (53) lahutusprotsess kestis ligi kaks aastat. 13.aprillil sõlmitud kokkuleppe kohaselt jäi Margitile kaks korterit vanalinnas koguväärtusega kaheksa miljonit krooni, mai lõpuks kantakse tema kontole lisaks 21 miljonit krooni — seda osalusest loobumise eest restoranis Olde Hansa. Samuti võtab eksabikaasa Auri Martti enda kanda kinnisvaraga seotud laenulepingud ning maksab iga lapse ülalpidamiseks 5000 krooni kuus, kokku seega 15 000 krooni. Margitil ja Auri Marttil on kaks ühist poega, üks neist kolme-, teine kuueaastane. Samuti adopteeritud 17aastane tütar.
Auri Marttile jäi kinnistu Tallinnas Rocca al Mare kandis väärtusega kaheksa miljonit krooni, samuti kaks firmat, mille ainuomanik oli ta ka varem. Olde Hansa jätkab Margitita.
«Kui vara jagatakse, siis selle käigus selgitatakse ka palju suhteid,» sõnab Margit. «Tegelikult oli see üsna raske protsess, just emotsionaalselt.»
Tekkisid teil varajagamise käigus siis ka ärialased vaidlused, et emb-kumb ühise asja nimel enam ei pingutanud?
Eks aruteludes oli koos kõik, mitte ainult äri. Sellega kaasnesid kõik emotsioonid. See oli kõigile karm, raske ja valus. Naistele eriti. Seal on ka see hirm — mis minust saab? Ja just see, millise kuju tulevane iseseisev elu võtab. Aga milline võimalus jälle puhtalt lehelt alustada!
Raha on ju ainult raha. See on ühe vanainimese tsitaat. Tema perekonnas suri üks teine inimene ja osa perekonnast tühjendas pangaarve. Selle peale see elunäinud vanainimene ütles — aga see on ju ainult raha! — ja suhtles perekonnaga täpselt samamoodi edasi nagu varem.
Selles mõttes oli minu abielu, kooseluga kokku kaksteist aastat, pikk aeg. Selle ajaga võtab elu nagu jõgi teatud sängi sisse. Selline muutus on päris hirmutav kogemus. Otsus lahku minna, sellest on kaks aastat ja neli kuud, oli momentaalne, mingit püksikummi venitamist ei olnud.
Kumb lahkus?
See ei ole isegi oluline, kumb. Eks me mingi aeg püüdsime lastele tagada stabiilsust, kuid avastasime, et kõigi jaoks on mõistlikum, kui mina olen lastega kodus ja Auri elab mujal. Ma arvan, et see andis mõlemale võimaluse ja ruumi hakata omi mõtteid mõtlema ja seda kogemust läbi töötama.
Mida see sinu jaoks tähendas?
Kuigi kõik ütlevad, et ma ei ole tüüpiline eesti naine, olen ehk ekstravertsem, avatum, aga siiski suhteliselt konservatiivne, romantiline ja turvalisust otsiv inimene. Tüüpilise eesti naisena ma blokeerisin kõik oma tunded — pikka aega oli see nagu tormisilmas vaikuses istumine. Tundus, et mitte midagi ei toimu, oli staatiline olek. See oli pärast seda, kui otsustasime, et läheme kumbki oma teed. Ja hiljem, kui argielu lõpuks kohale jõudis, olin väga pidetu. Ütleme, et see periood oli täidetud igapäevasest ärevusest, ja mitte positiivsest. See oli hirm kogu maailma ees, mis oli ausalt öeldes väga kole.
Mingeid kõhklusi, et prooviks uuesti, koliks kokku tagasi, ei olnud. Ses mõttes oli see parim lahendus, et polnud mingisugust solgutamist, mis oleks võinud veelgi närvesöövam ja raskem olla.
Auril on samas majas, kus sinul korter, allkorrusel kontor — teie kokkupuutepunkt on endiselt üsna tihe?
No ütleme nii, et me hoiame piisavat distantsi nii palju kui võimalik — mis on hingerahu jaoks üsna hea.
Laste hooldusõigus lahenes valutult?
Seal ei tekkinud mingisuguseid probleeme, see läks kõige valutumalt. Eestis on kombeks, et hooldusõigus jääb emale. Ja kuna ei olnud lahkarvamusi, siis see läks meil täiesti nii: ahah, seda sa tahad, okei, mulle sobib, kõik, lähme edasi.
Mis siis teie vahel juhtus?
Isiklikult arvan, et iga lahutuse juured on peidus seal, kuidas inimesed kokku saavad ja miks nad hakkavad koos elama. Ju seal ikka mingi selline lahkukasvamine oli, ma arvan, et ka vanusevahe — 17 aastat oli oluline tegur. Kui tutvusime, olin 22. Kui lisada nüüd neliteist aastat, siis see on just see vahemik, mis ongi tütarlapsest naiseks kujunemise aeg. Kindlasti ei ole mina täna enam sama inimene, kes olin Auriga kohtudes. Ma arvan, et see ongi põhjus — minu muutumine ja kasvamine.
Ma arvan, et veel üks väga suur põhjus, miks see jõud koos olla lõppes, oli seegi, et me endid väga palju tööga tapsime. Üsna tavalise eesti inimese probleem. Väiksed lapsed, väga palju tööd ja liigne pühendumine kitsalt ühele eesmärgile. Olde Hansa tegemine oli suur armastus, kipun asju ikka kirega tegema. Kui mind ikka ei tõmba, siis midagi muul põhjusel ma ei tee ka.
Vanusevahega seoses — hakkasid sa ennast ka vanemana tundma kui passis kirjas?
(Muigab.) Ei, ei, aga peegel näitas seda küll, jah! (Naerab.) Ma olen alati tundnud ennast tüdrukuna ja arvan, et see ei muutu ka järgmise paarikümne aastaga.
Oled viimasel ajal silma jäänud seltskonnaelus hoogsalt pidutsedes. Soovisid sina ehk enam meelt lahutada, Auri mitte? Oli seal mingi põhjus?
Kas mind varem nähti? Ei. Sest varem ei olnud ka põhjust väljas trallitamas käia. Küll aga on pidutsemine olnud terapeutiline, leian tagantjärele. Ajad olid väga rahutud, iga emotsioon lõi pinnale. Samas on destruktiivne, kui me ei väljenda oma emotsioone, hirmusid, valu, pettumust, viha, kuigi Eesti ühiskond peab seda ehk väärikuseks, sümpaatsena näivaks tagasihoidlikkuseks. Kuskile tuleb negatiivsed emotsioonid aga siiski panna. Näiteks Hiinas, seal on konkreetne baaride kett, kus naisterahvad saavad raha eest baarmaniga poksida — ja end maandada!
Kusjuures, lugesin artiklit tantsuteraapiast, kus võrreldi inimeste emotsionaalset ja füüsilist vormi. Uuringu all olid siis erinevate alade tegijad — kes tegi bodypump`i, kes lihtsalt jalutas, ujus või harrastas paaristantsu. Kõigi füüsiline vorm tõusis, aga kõige parem emotsionaalne vorm oli neil, kes tantsisid. Dopamiini ja seratoniini eritus sai stimuleeritud. Muusikarütmis liikumises on midagi, mis lõõgastab. Minu jaoks on tants parim võimalus oma raevu välja lasta, oma süsteemi puhastada.
Samal ajal on see eskapism. Kui on paha olla, vahitakse telekat, süüakse või mängitakse internetimänge. Minu arvates on kõige mõistlikum minna teiste inimeste hulka, olla sõpradega ja tantsida — südamest! Mõnuga, nii nagu keegi ei vaataks. Pidutsemine või väljaskäimine… Kui mul oleks valida, kas käia hea partneriga peotantsutrennis või minna välja ja hommikul väsinuna ärgata, igal juhul valiksin trenni. Alustasingi, leidsin hea sõbra, kellega minna peotantsukursustele. Seda puhtalt vaimse ja füüsilise vormi pärast.
Tookord, kui Auriga kokku saite, oli sinus see suur tugev tunne, armastus, või otsisid pigem turvalisust? Auri oli ju majanduslikult kindlustatud ja siis veel harvaesinev nähtus — välismaalane Eestis.
Võib-olla selles probleem oligi, et mõistus ei jõudnud järele. Minul oli tollal ikka väga hästi kõik. Ma olin juba alustanud edukat karjääri, minu palk tagas korraliku toimetuleku. Töötasin Valio Eestis, turunduses. Turvalisust otsisin jah, emotsionaalset turvalisust küll. Aga lained lõid üle pea ikka teiste asjade pärast.
Mõni on valmis ohverdama tunde turvalisuse nimel, et siis kannatada.
Oo ei, oo ei! Ei, ei, ei! Absoluutselt mitte. Minu õnn ja heaolu on mulle niivõrd tähtsad. Sõbrad tunnevad mind inimesena, kes ebamugavatest situatsioonidest end ühel või teisel viisil välja vingerdab. Ükskõik kuidas, aga õnnetuks olemist ma ei ole nõus taluma.
Lahkumineku järel olid hirmul, kuidas praegu?
Aga muidugi hirmul, kui sul on kolm last. Arutasin just oma sukeldumisinstruktorina neid asju ja tema ütles: nagu elus, tuleb ka vee all olla eelkõige rahulik. Et see ei aita üleüldse, kui sa midagi hirmsasti taga ajad, ei ole vaja kalu taga ajada, ei ole vaja kiiresti ujuda. Tuleb rahulikult olla, sest see, mis ees on, ei pruugi olla palju parem sellest, mis on praegu sinu kõrval juba olemas. Mõtlesin sellele tükk aega, ja — see on tegelikult meeste komme oma tundeid ignoreerides edasi tormata, tulevikku taga ajada. Naisi ajavad ikka edasi minema just hirmud: Mis minust saab? Mis minu lastest saab? Kas mul hakkab minema paremini või halvemini?
Samas, kui sa oled juba kaosesse tõugatud, siis paratamatult hakkab sealt mingi uus kord, uus selgus välja joonistuma. Ja see, et tervele oma süsteemile saada absoluutne reset, on parim, mis võiks inimese õnne jaoks olla. Lahkuminek sundis mind revideerima oma põhimõtteid, eluviise ja maailmanägemust. Olen olnud alati neid õnnelikke inimesi, kelle muutused on ikka paremuse poole. Alati.
Tead sa oma tutvuste seast, kus naine kahetseb, et lahutas?
Tead, mina ei ole kuulnud sellist asja. Päriselt! Ausalt! Ausõna ei ole. Põhjused… Mõelda, kui palju on meie ühiskond sellest ajast, kui mina abiellusin, muutunud. Mida õpetasid meile siis meie emad — ole tubli, kannata… On nii? Keegi ei õpetanud siis, et me peaks ka ütlema, mida me tahame. Mitte keegi ei öelnud meile, et me tohime välja öelda, kuidas me soovime, et meid koheldaks. Eks? Ses mõttes väga paljud naised, kes lahutavad, ei lahuta mitte ainult tavalahkhelide asjade pärast, vaid suhtekvaliteedi pärast. Samas ei lange suhtekvaliteet ainult sellest, et üks on halb ja teine hea, vaid ka sellest, missugused on ootused. Kui aga noorena abiellutakse, ei olegi konkreetseid ootusi ja teadmist, mis mõlemat poolt õnnelikuks teeks.
Noorelt minnakse suhtesse ja aetakse segamini armastus ja kirg, aetakse segamini unistus sellest inimesest ja tema tõeline isiksus. On inimesi, kes suudavad korrigeerida oma nägemust abielu jooksul, ja neid, kes seda ei suuda.
Otsid sa praegu uut suhet?
Ma ei näe praegu otsest vajadust selleks, et mul peaks olema suhe suhte pärast. Ma arvan, et tänaseks on mul vähemalt see eelis, et ma ei aja segamini tähtsaid asju — ehk et turvatunde või pereloomise vajadusest läheksin nüüd kokku kellegagi, kelle CV mulle sobib. Teeksin seda ikkagi armastusest.
Kuidas seletad, et seltsielus liigub palju kenasid ja edukaid naisi, kelle suhtumine on — milleks mulle üldse meest vaja!
Jah, milleks mulle m e e s t vaja! Sellisel puhul räägitakse vajadusest kellegagi koos olla koosolemise pärast. Armastus on aga maailma parim asi, keegi ei ütleks sellest ära.
Pinnapealsest ilma armastuseta suhtest saad sa sellise… Ma ei tea, et äkki-ma-polegi-üksi-tunde, onju. See ei kaalu üles kogu närvipinget ja jamamist.
Armastus ei kesta ju igavesti ja ühel hetkel võiks ehk rääkidagi vaid kiindumusest ja harjumusest.
See on armumine ja kirg, armastus on midagi muud. Sina räägid armastusest kui keemilisest protsessist inimese ajus. Ma olen sellega nõus, aga mina kutsun seda armumiseks. Armastus on minu jaoks ikkagi kahe inimese väga sügav ja kindel otsus koos kasvada, üksteist täielikult toetada ja olla lojaalsed. See on midagi enamat.
Millest see tuleb, et sinu tutvusringkond, edukad noored inimesed, pole ehk suutnud saavutada edu eraelus ning üsna lühikese aja möödudes minnakse lahku ja järgmisega kokku — ei tea, mitmendale ringile?
Arvan, et järjest rohkem inimesi avastab sama, mis mina. Et ei ole vaja kedagi, kellega koos renti maksta. Kui, siis juba olgu see inimene, kellega tõesti võib ka luurele minna. Eks neid huvitunuid ja tahtjaid-võtjaid on enam-vähem kõigil. Aga selleks, et kaks inimest teineteise leiaksid, on vajalikud samad väärtushinnangud, enam-vähem sama elusituatsioon. Ja keemia. Sellise inimese kohtamine on väga erakordne sündmus ja seda ei juhtu kindlasti iga päev.
Elu ei sunni koos olema. Neil ei ole selleks ilmtingimata vajadust materiaalsetel põhjustel. Meie noored on järjest jõukamad, mistõttu on paremad võimalused üksi hakkama saada.
Me ei mõista veel, millist isetust on vaja, et olla kellegagi armastuses koos, seejuures teist sügavalt respekteerides ja ka ennast austades. Ei võeta ka piisavalt tõsiselt, et kui juba suhtes ollakse, siis selle nimel nähakse vaeva. Tänapäeval on valdav mõtlemine, et äkki ma leian parema, selle asemel, et mõelda, millisel moel muuta olemasolev suhe paremaks. Otsitakse olematut ideaalset partnerit. Minu jaoks on pigem tähtis, milline suhe saaks olema. Kui suhe on armastav, toetav ja aus, siis seda ma ju tahangi. Ma ei kirjelda selle inimese välimust või konkreetseid muid väliseid tegureid, sest need ei taga mulle, et ma tunnen ennast armastatuna.
Inimesed on näinud materiaalsete väärtuste ja staatuse saavutamise kõrval vähem vaeva iseenda tundmaõppimisega. Milline mees peab olema? Kindlasti peaks talle olema pere tähtsam kui, vabandust, naabrist parem olemine! See on hästi tähtis minu jaoks.
Ideaalset ei leia, aga milline võiks see õige olla?
Just mõtlesin sellele, sest üks sõbranna küsis sama asja. Kirjeldasin ja avastasin ühtäkki, et kirjeldan oma isa. Tema oli konservatiivne ja väga tark, väärikas ja sügavate väärtushinnangutega mees. Ta oli küll ateist, aga tal olid kõige kristlikumad eluvaated üldse. Ta oli väga kaitsev ja perekeskne, rahulik, samas oli ta helde, ja hea huumorimeelega. Ma arvan, et ka mulle meeldiks selline mees.
Kui selline inimene teele satub, tõmbud seltsielust eemale?
Vaat alati asjad kohe nii ei lähe, nii lihtsalt. Ma tean, et üks selline inimene on olemas, aga ma ei tea näiteks seniajani tema telefoninumbrit. Ma kipun asju väga vaka all hoidma…
Pangad juba tunnevad sinu miljonite vastu huvi?
Minu kodupank on võtnud selle nähtavasti arvesse ja võimaldanud mulle juba lihtsat ligipääsu headele investeerimisnõuannetele.
Kuidas kavatsed investeerida?
Hetkel on ainuke konkreetne plaan teha lastele kolledžifondid. Ja eks ma investeerin oma heaolusse, mille hulka kuulub ka töötegemine — mingisugune mulle piisavalt väljakutset pakkuv projekt tuleb kindlasti kunagi.
See summa kontol — annab see sulle nüüd kindlustunde?
Kindlustunde annab ikkagi see, kui ma tean, et ma olen ise võimeline taastootma kõiki neid ressursse, mis on ellujäämiseks, laste kasvatamiseks või õnnelik-olemiseks vajalikud. Arvan, et see rahanumber annab mulle lihtsalt võimaluse valida, millisel moel ma oma aega ja energiat kulutan. See summa annab ka uue äri alustamisel kindlustunde, et kui midagi nihu läheb, siis mu kodu ja peenvara ei lähe haamri alla..
Sa ei pelga, et mõni meesterahvas võiks läheneda sulle nüüd seepärast, et oled n-ö rikas pruut?
Eesti mehed kardavad selliseid naisi rohkem kui hambaarsti või oma ema. Ei, sellist hirmu küll ei ole. Pealegi ei toimu tõeline kohtumine kahe inimese vahel kunagi planeeritult või tagamõttega, vaid alati jumalikul juhatusel.
Millised on sinu suveplaanid?
Mul on ka Muhumaal juba suveks ette ära renditud väike majake, kuhu saan lastega mõneks nädalaks minna.
