Teatrikoolis end kaua «tagapingitüdrukutena» tundnud ÜLLE KALJUSTE ja ANNE VEESAAR püsivad nüüd oma kursuse naistest enim pildil — teatris, teles… Kolm kuud noorem Anne tunnistab aga nüüdki naerdes, et on eluaeg kadestanud Üllet teksaseeliku, Guido Kanguri, autojuhtimisoskuse pärast…

 
Kroonika fotostuudios tervitab Kaljuste saabuvat Veesaart: «Mul on täielik karauul! Lavaehitaja lihtsalt ei ilmunud Lohusallu välja. Ei võta telefoni vastu, naine ka mitte…!» Veesaar mõistab seda muret lennult: «Iga teatritöömees või, mitte mingi suva? Teab ta ikka, mis nendega juhtub, kes oma tööd õigeks ajaks valmis ei tee?! No mis te teete nüüd siis?!» Ülle ohkab: «Ei olnud suva. Helistasin mitu tundi, mingid teised töömehed lendasid nüüd välja!»
Näitlemise kõrvalt Anne on juba aastaid muusikaliprodutsent. Teist suve on ka Ülle samas ametis tegev. Mõlemale meenub, et teatrikooliajal tuli neile Andrus Vaariku suvekodu rannal vana paadikere juures pähe hull mõte, et seal võiks teha Shaw’ «Südametemurdumise maja». Valida näitlejad, kõik otsast lõpuni ise. Produtsendiametist meil siin veel ei teatud. See jäi siis unistuseks…
 
Esimene mulje teineteisest, teatrikooli sisseastumiselt 1976?
Anne Veesaar: Ülle… Ilusaim naine, keda üldse seni näinud olin! Väga naiselik, minust suurem, kuningannaliku olekuga. Seljas tollal Eestis haruldane riietuse — teksaseelik. Teksa oli siis eliitriietus valitutele! Mina tulin dressides ja tennistega. Et kui läheb etüüdideks, saan roomata. Aga kuna teised olid korralikult riides, panin teisel päeval ka teksapüksid. Isa oli mulle Ida-Saksamaalt toonud. Teab mis firmanime taga küll polnud, aga teksanime andsid välja. Ülle aga tundus eriti uhke. Tahtsin temaga tuttavaks saada. Soovisin kogu hingest: kui mina teatrikooli sisse saan, et see tüdruk saaks ka!
Ülle Kaljuste: Punase džempri, ümmarguse näo ja suurte põskedega. Teiste Tallinna tüdrukutega võrreldes oli Anne kuidagi laheda, avatuma olemisega. Temaga oli kerge suhelda. Ma ise olen kartlikum, ei pane pea ees… Pole see tüüp, kes jube kergesti seltsiks. Anne on ülirõõmsameelne, ega muidu poleks meil sellist sõprust vist arenenud.

Oli see sõprus esimesest silmapilgust, või algul ka naiselik rivaliteet?

Anne: Mis ma siin ilustan, teatrikooli tahtjaid oli ju kümme inimest ühele kohale. Tüdrukuid isegi rohkem. Tundsin, et Ülle on minust kõvem. Ja ta saigi ilma igasuguse niutsuta sisse. Mina alles viimase veere peal, kui seitsme tüdruku hulgast valiti veel kaks.
Koolis tahtsin ma kohutavalt olla Ülle moodi. Mulle tundus, et tema sobib mängima suuri kangelannasid nagu omal ajal Aino Talvi. Jõulisi naisi, nagu hiljem on läinudki. Mina olin kribalam…
Mäletan üht erialaeksamit, kui Ülle sai viie. Olin nii kade ja vihane, et lausa nutsin. Toompeal kooli remontimata kempsus. Isusin potil, kus polnud isegi prill-lauda ja nutsin, miks mina pole selline nagu Ülle! Siis oligi meil üks pikem periood, kus me vaevalt teretasime. Kuni ühel hommikul läksin Toompeale individuaaltundi ja Kiek in de Köki juures kõndis Ülle mulle vastu. Vanem ja targem, peatas ta mind ja ütles, et mis me niimoodi lolli mängime, tegelikult tunneme ju teineteisest puudust. Olime kooli lõpuni tõesti nagu sukk ja saabas, särk ja perse ja kõik mis veel olla saab. Mina ööbisin Ülle kodus Männikul Astri tänaval ja tema meil Õismäel. (Naerab.) Aga ikka väikeste suhtlemispausidega muidugi.
Ülle: Päris alguses ikka natuke põrnitsesime, see on ju loogiline. Aga mingeid rivaalitsevaid tegusid sellele küll ei järgnenud. Pärast olime mitu raksu sõbrad ja mittesõbrad.

Kumb oli kõvem magnet kursuse poistele?

Anne: Ülle! Tema oskas olla hästi naiselik — riietuses, olekus. Mina olin poisilik. (Naerab.) Tean, et Ülle ütleb muidugi vastupidi.
Ülle: Raudselt Anne, kõik poisid vaatasid vesiste suudega tema poole!

Teineteiselt poisse üle lõite?

Anne: Eks neid pause, kui ma Üllega ei rääkinud, tuli ka poiste pärast. Meile mõlemale meeldis Guido Kangur. Aga minul ei tulnud sealt midagi…
Ülle: Löömist polnud. (Köhatab.) Mis kuradi «ülelöömine»! Ma küll ei mäleta, et ma oleks midagi teinud selleks, et… (Naerab.)

Parim ühine pidu?

Anne: Mitmepäevane filosoofiaeksamiks õppimine Andrus Vaariku vanemate suvekodus Pivarootsis. Ega siis eksamite pärast elu elamata ei jäänud. Andruse sõber Urmas Reitelmann oli, nooremalt kursuselt Jaan Rekkor ja Sulev Teppart. Rekkori isa Žiguliga sõitsime kohale. Mitu päeva käis trall. Tantsisime, laulsime ja käisime ujumas. Ülle tegi kõik need päevad kogu kambale süüa. Viimasel päeval polnud jäänud muud kui purgiborš ja suitsuräimed. Ülle kattis siis eriti piduliku laua: igal taldrikul üks räim ja karikakraõis. Borš oli tublisti lahjendatud, et kõigile jätkuks. See-eest oli sinna Vaariku isa suvilapeenralt kõvasti sibulaid sisse nopitud. Mäletan, kuidas Ülle siis trepil kulpi vastu potikaant tagus ja meid sööma üürgas: «Oh-hoi, borši raiska….!» No umbes nagu «Raua needmises», kuna ta oli siis juba Tõnusse natuke armunud.
Viimasel ööl Ülle küll üritas: «Rekkor, räägi meile midagi filosoofiast, sina oled Tartus ülikoolis käinud!» Aga Rekkor keeldus. Eksamil saime Üllega mõlemad viied. Kuigi kõrbenud nägudega — kaugelt oli näha, et need tüdrukud on teinud kõike muud kui õppinud! Ärapäevitanud, juuksed heledaks pleekinud. Kusjuures Toomas Lõhmuste, kes oli nädal otsa tuupinud, sai nelja. (Naerab.) Ta oli väga solvunud.
Ülle: (Ka temale meenub sama lugu.) Raamatud võtsime kaasa, aga Vaarikul tekkis sinna hea sõpradest naljameeste kamp. Elasime kõik seal enda võetud rollidesse sisse, mina näiteks olin Tallinna naine. Fantaseerisime enda loodud tegelaskujude pealt mitu päeva. Lihtsalt ei saanud pidama, endal oli nii kohutavalt lõbus. Viimasel õhtul tuli eksam meelde, et lõpetame nüüd ära selle rollitsemise, hakkame õppima. Vaariku sõber Ats Joorits ütles: olgu, ma loen teile ette. Mõned peatükid me siis kuulasime.
 
Kumb oli teatrikoolis parem õpilane?
Ülle: Anne oli kiirem ja temperamentsem, mina aeglasema olemisega ega osanud kõigi nende etüüdidega kaua midagi peale hakata. Teoreetilistes ainetes ka, vahel lihtsalt joppas. Kord olin teatriajaloo eksamiks ainult esimese pileti õppinud ja — tõmbasingi selle!
Anne: Olime mõlemad kaua «tagapingi» tüdrukud. Oli Merle Karusoo grupp – need, kes vaat et kohe olid Nõukogude Liidu rahvakunstnikud. Paul Poom, Toomas Lõhmuste, Arvo Kukumägi, Tõnu Oja, tüdrukutest Katrin Saukas ja Maret Mursa… Ja siis nood teised, kes jäid Raivo Trassile. Tasandusgrupp, nagu me ise kutsusime. Nemad tegid juba Shakespeare’i «Hamletit», meie Kitzbergi «Neetud talu».
Ülle: Mina olen terve elu endas kahelnud. Teatrikoolis eriti: kui midagi välja ei tulnud, siis «loll ja paks». Enne üht eksamit lausa nutsin. Tegime Ott Kooli «Lilled professorile». Volkonski naeris selle peale pärast suure häälega ja tegi järele Tohvit (legendaarne tantsuõpetaja Helmi Tohvelmann — toim) «Olen mina aga elu s…a näinud, ainult «Lacplesis» Lätis oli veel suurem s…!»
Eks me Annega muidugi parajad sädistised ja sahmerdised olime. Tundsime, et «ei tee piisavalt tööd». Paremad olid Karusoo grupis. Kusagilt jäi see jutt kõrvu. Võib-olla see üldse polnud nii, aga meile tookord tundus nii.

Millal tundsite, et näitlejana jalad alla saite?

Anne: Kui Trass läks Rakverre peanäitejuhiks ja tuli Lembit Peterson, siis see gruppide vahe nagu kadus. Siis saime meie ka «Hamletit» mängida. Mina olin Gertrud ja Kukumägi Hamlet. Kuulus stseen, kus ema riidleb pojaga: «Las räägib sinuga siis see, kes jaksab…» Meil Draamateatrist laenatud maani kleit ja kintspüksid seljas — tõsi taga. Aga Peterson ütles: «Nagu kaks setut kraaklevad omavahel!» (Naerab.) Diplomilavastuses «Don Juan» mängis Ülle loomulikult donna Annat. Mina üht võrgutatavat külatüdrukut. Lavastuses «Puud olid…» mängisime aga Lõuna-Eesti murdes ja seal oli seda vaja, mis meil Kukuga veres oli. Siis võisin juba Ülle kõrval seista: et pole ma nii väga palju ka sitem sust! Rakveres sain aga järjest kõike mängida: Shakespeare’i, Moliere’i…
Ülle: Kuidagi vaikselt ja loomulikult. Vanalinnastuudios alustasime kõik kambakesi nullist. «Kes aevastas?» ja «Unerohi». Järjest oli tööd ja jalad püsisid all. 

Sõprusele vaatamata suunati teid eri teatritesse?

Ülle: Algul pidime Annega mõlemad minema suurema pundiga Rakvere teatrisse: ja-ja-jaa, lähme! Aga siis helistas mulle Vana-Baskin. Vanalinnastuudio oli jumala uus asi, tundus põnevam. Olin Tõnuga, elu rohkem Tallinnaga seotud.
Anne: Baskin oli meile paar korda tunde andnud ja muidugi märganud nii ilusat naist nagu Ülle. Meid suunati viiekesi Rakverre, kus ma enne kordagi käinud polnud. 
Üllega jäime suhtlema. Isegi posti teel saatsime kirju. Tõnu reisis oma kammerkooriga mööda maailma ringi. Ülle võttis oma rohelise Žiguli ja põrutas minu juurde Rakverre. Tema oskas ammu enne mind autot juhtida! Jälle olin kade. Nende elu edenes Tõnuga kiiresti ja hästi.

Kokku saite uuesti Vanalinnastuudios…

Anne: Ülle tahtis vabakutseliseks minna ja Vana-Baskinil oli häda käes: lavastas «Naistelauda jahisaalis» ja naisi oli puudu. Ülle oli siis talle mind soovitanud.
Ülle: Teadsin, et Anne oli Rakveres oma eluga teelahkmel ja…

Ülle/Anne seni parim roll?

Anne: Ugalas «Kass tulisel plekk-katusel». Nüüd «Minu oivaline lahutus», millega ta ka Draamateatris oma juubelit pidas. Nii teistmoodi ja samas nii temalik — lihtne. Kaks tundi peaaegu üksi laval hoiab ta publikut peos!
Ülle: Pimpa, Alveri «Viletsuse komöödias». «Saame kokku veebruaris», kus nad mängisid Tõnu Kilgasega noorusest vanaduseni rolle.

Ülle/Anne tugevaim külg, teatripööristes vastupidavuse saladus?

Anne: Ülle teab, mida ta tahab ja teeb õiged valikud. Nagu tolgi korral, kui otsustas Vanalinnastuudiost lahkuda, olgugi et tal oli seal tükist-tükki tööd. Ülle oli Eestis vaat et esimene näitleja, kes julges end vabakutseliseks võtta. Seni oldi meil kas teatris või siis lihtsalt töötud. Aga Ülle oli mänginud end nähtavaks ja võis seda lubada. Kuni lõpuks Draamateatril oli lihtsam Ülle palgata, kui teda külalisnäitlejana pidada. Ka on tal hea kohanemisvõime. Ta oskab kõigi lavastajatega. Aga ei lase ka endale pähe istuda «okei, ma olen kõigega nõus». Ülle jääb kõigiga iseendaks, ei veiderda suheldes.
Ülle: Anne on elus kõvasti üllatavaid kannapöördeid teinud. Nagu see muusikaliteatri käimalükkaminegi. Enne ma ei teadnudki, et talle see muusikavärk nii südamelähedane on. Teatrikoolis oli tal see kurikuulus «Tammekese» laul, mida ta aina alustas ja poole pealt naerma hakkas, viispidamine käis tal ikka raskelt.

Kuivõrd on Ülle/Anne ka elus see, kes ta lavalt-ekraanilt paistab?

Anne: Tegelikult on ta palju lihtsam, avatum, kodusem, mõnusam. Pealtnäha tundub ta ju hästi daam ja diiva. Samas võib ta lõkke ääres sääskede käes ennast pureda lasta, lihtsalt mõnusalt juttu ajada ja natuke viskit rüübata ega ole sugugi vuih! ja aih!.
Kui ta tuli meile muusikaliteatrisse «Oliveri» ettelaulmisele, siis ta ka närveeris. See oli hästi armas! Mina mõtlesin, et mis temal närveerida. Lööb ukse lahti ja ongi rollis. Aga ei, tuli noodilehed pihus, oli kodus kõvasti harjutanud, ta on ise ka natuke klaverit ju õppinud.
«Oliveri» esietendusepeo märksõna «tänavapoiss» võttis Ülle kõige tõsisemalt. Tuli, seljas närune puhvaika, oranž koidest puretud barett viltu peas, ja tegi niisugust möllu ja pidu!
Ülle: Viimastel aastatel pole me enam nii tihedalt lävinud… Anne vitaalsus, tal on vunki! Kõrvalt tundub, et tal peaks olema ka tagasilangusi, aga mis välja paistab, on parandamatu optimism.

Milles olete sarnased? Ja suurim erinevus?

Anne: Mina ei oska oma elu ratsionaalselt korraldada. Ülle sihikindlus nüüd ka produtsendina Lohusalus ja Naissaarel teatrivärki korraldades. Ma ei alahinda Tõnut, aga tal peab kõrval olema selline naine, muidu poleks ta suutnud saarele küüni vedada, teatrit ehitada, paadisõitudega üritusi ja etendusi korraldada.
Ülle: (Naerab.) Mul on hambavahe, Annel pole.

Kui kohtute, kumb rohkem räägib, kumb kuulab?

Anne: Kui me läinud suvel üle saja aasta Naissaarel kohtusime — sõitsin sinna etendust vaatama —, rääksime korraga! Kahju, et kohtume nüüd harva. Siin Tallinnas, erinevates teatrites jäi meie tihedam suhtlemine soiku.
Ülle: (Naerab.) Mõlemad jutustame, kumbki ei kuula. Mida aeg edasi ja mida harvem me kohtume. Sellest peale, kui ta Tallinnasse kolis. Anne leidis siin oma niši ja kuidagi nii läks. Noores põlves oli meil rohkem sirinal teineteise rinnal nutmist. Ju kasvasime täis, mõlemal oma elu.

Suurim autoriteet lapsepõlvest?

Anne: Issand, palju ma seal Valgamaal siis nägin?! Lastemuusikakooli direktor, hästi tasakaalukas esinduslik naine. Mind sunniti Valgas viiulit õppima, kuni kõigile sai selgeks, et mul mingit kuulmist pole — viidi klaverile üle.
Ülle: Isa suri, kui ma olin seitsmeaastane, ema abiellus uuesti kui olin 13. Võõrasisa hoidsin väga. Isegi armukadedust tundsin, et ema sai temaga kogu aeg koos olla. 

Kõigi aegade diiva?

Anne: Elizabeth Taylor. Nüüd ka Barbra Streisand. Lugesin, kui raske tal on olnud oma filme läbi suruda, ise produtseerida. Kui uksest välja, siis aknast tagasi…
Ülle: Katharine Hepburn?

Lemmikfilm?

Anne: Antonioni «Blow Up».
Ülle: Algkoolitüdrukuna telekast Vene «Sõda ja rahu» — kuidas ma nutsin, kui Tihhonov filmis suri. Ka «Anna Karenina». Viimasest ajast Lars von Trieri filmid.

Mõjuvaim raamat?

Anne ja Ülle (nagu ühes suust): «Sada aastat üksildust».

Üle aegade ilusaim mees?

Anne: Richard Burton. Ei, natuke liiga paks! Marlon Brando. Isegi «Ristiisas», kui ta seal vaevu end liigutas.
Ülle: Gérard Depardieu. Vaimustusin temast oma esimesel Soome-reisil. Tõnu tegi kooriga proove, ma käsin esimest korda välismaa kinos.

Kummal on vedanud rohkem teatrimängus, kummal armastuses?

Anne: Mulle tundub tänaseni, et Üllel on kõiges rohkem vedanud.
Ülle: Kust mina tean?!

Mitu suurt armastuse lugu on te ellu mahtunud?

Anne: Oih, ikka päris mitu. (Paus.) Kui väga-väga suurt, siis — üks Trass. Mis õpetas, et ma enam nii kergesti pead ei kaota.
Ülle: Pole mina mees seda ütlema!

Kumb enne mehele läks?

Anne: Ikka Ülle, kohe pärast kooli. Mina Rakveres nelja aasta pärast. See-eest olen juba kaks korda käinud!

Teineteise pulmades käisite?

Anne: Ülle ja Tõnu registreerisid kahekesi salaja. Pärast saatsid mulle foto.
Ülle sai Tõnuga tuttavaks viimasel kursusel. Läksime Glehni lossi konservatooriumi komsomolipeole. Ülle õmbles mulle veel seeliku ja tegi soengu ja vaatas siis kähku, mis ise selga sai. Aga peol kohtus tema Tõnuga. Nii et ühel hetkel oli nad kadunud minu jaoks sellel peol. (Naerab.) Istusin oma seeliku ja soenguga nagu pelargoonipott nurgas. Sealtpeale ei olnud meil poiste pärast enam midagi kraabelda.
Ülle: Anne pulmadest ei tea ma midagi, ka tema ei pidanud neid vist kummalgi korral. Aga ei istunud ta midagi nagu pelargoonipott, vihtus Guidoga tantsu lüüa!

Kumb sai enne emarolli?

Anne: Ülle poeg Andres oli viiene, kui mina kandsin Otti. Kord läksin suure kõhuga neile külla. Kaljusted tahtsid välja minna ja rõõmustasid: «Kuna sina nagunii praegu kõhuga kuhugi ei saa, siis hoia seni meie last!» Hakkasime Andresega palli mängima ja Ülle manitses ukselt: «Vaata, et sa tädi Annele vastu kõhtu ei viska, tal on tita kõhus.» Andres aga küsis: «Tädi Anne, miks sa tita ära sõid?» Nüüd nägin Andrest üle mitme aasta Ülle juubelil — väga ilus ja tubli noormees on küll, õpib Rootsis viiulit.
Ülle: Ott tundub hästi hea huumori ja toreda olemisega poiss. Anne «Tähelaeva» saates vaatasin, et neil on eriliselt mõnus ema-poja suhe.
 
 
 
VÄIKESED VEINID TINDIGA
Anne: Naersin nüüd just maal täditütrele — mul polnud seal korgitseri —, et pean meelde tuletama, kuidas me kooliajal Ülle Kaljustega veinipudeleid avasime. Vahel pärast kooli või kui tekkis tundide vahel pikem paus, läksime võtsime veini kaasa ja ronisime kuhugi vanalinna pööningule-katusele. Siis ootasid ju paljud majad restaureerimist, pääses igale poole turnima. Kui muud moodi pudelit lahti ei saanud, lükkasime pastapliiatsiga korgi sisse. Väheke tinti käis siis ka selle veini juurde. Seal me siis ajasime omi tarku teatrijutte.
 
Ülle: «Makarenko koloonias» olime esimest korda purjus laval. See oli meie diplomilavastus, aga seda mängiti veel mitu aastat, kui töötasime juba kõik eri teatrites. Karusoo lavastus, Salme kultuuripalees.
Me Annega olime seal kõige vanemad ja soliidsemad. Haridusosakonna töötajad, mina olin seltsimees Bregel ja Anne tuuseldis minu kõrval. Tükk kestis viis tundi, meie etteaste tuli alles kolmandas vaatuses. Ühel õhtul avastasime aga Saukasega mingi mõnusa veini ja läksime istusime valguslooži. Ja kui ma siis pärast lavale astusin, valgus näkku ja närv pähe lõi…! Pidime Annega astuma Aarne Üksküla ette: «Me saabusime teie juurde eriülesandega.» Selle asemel pudistasin mina pehme keelega: «Me tulime teie juurde Jüriöö ülestõusuga.» Appi! Hirmus-hirmus!
Teised ei saanud lava taga enne arugi. Ülikorralik Maret Mursa kohkus nii, et tahtis mulle kiirabiauto välja kutsuda. Ja kus siis Saukas vihastas: «Mis arsti siin?! Purjus on, kuradi kanapea, sama palju võtsime, kuidas ta nii täis jäi!» Oi, mu häbil ei olnud otsa! Järgmine päev läksin Ükskülalt vabandust paluma: appi, kuidas ma nii sain…
Anne: Õnneks ei näinud seda Karusoo. Muidu ta istus küll igal etendusel. Ja riputas meile teadetetahvlile üles märkusi — kolmnurkseid sõjaväekirju, «memorandumeid».