Audi A8. Viskad kiire pilgu ja tundub, et igav. Vaatad veel ja veel, ja siis hakkab koitma. Seda autot ei tohi küll keegi igavuses süüdistada! Ta on lihtsalt kui üks klassikaline, veidrusteta ja rangelõikeline, kuid alati stiilne rätsepaülikond.
Jah, olen tõesti olnud seda meelt, et Audi on minu jaoks liiga steriilne, liiga igav. Võib-olla, et isegi tuima disainiga. Aga mida aeg edasi ja mida rohkem on neid sündmusi, mille tõttu riidekapi ees seistes tuleb haarata just klassikalise tumeda ülikonna järele, seda enam olen hakanud ka Audit teise pilguga vaatama.
Aga ärge seda kõike nüüd väga tõsiselt võtke! Loomulikult on Audi mind ka vapustanud – alatiseks on mällu sööbinud esimene, kolmteist aastat tagasi tehtud automatk Euroopasse, sest Poolamaal möödus minust järsku üks Audi-rõngastega tume loom. Vahtisin seda elukat kui vasikas ja küsisin valju häälega: “Mis Audi see veel on?! Kuidas ta nii lai saab olla?!” Jah, see oli loomulikult minu ja A8 esimene kiire kohtumine.
Praegune, uus A8 on kujunduselt nii palju kompaktsem, et nüüdseks juba kõikenäinud silm ei pea autot ehmatavalt laiaks. Tegelikult on suurus jäänud peaaegu samaks, on ta ju vanast mudelist vaid 1,4 cm laiem ja 2,8 cm pikem. Too eelmine, ümarate nurkadega, kadus tootmisliinidelt 2002. aasta sügiseks, kui teise põlvkonna kandiline A8 välja ilmus. Ja selle limusiini facelift on samuti juba teine. Kõigepealt, 2005. aastal, muudeti ära iluvõre. See muudatus tuli mulle Audi range joone tõttu üllatusena: arvasin, et A8 jääb selliseks, nagu ta on, et tema väiksemate mudelite sportlikkusega kaasa ei lähe… See oli meeldiv üllatus, et ka esinduslimusiin sai suure iluvõrerombi. Tookord muudeti ka salongi veidi, nimelt sai rooli ümmargune keskosa uue iluvõrega sarnase, väljaveninud kuju.
Teised, eelmise aasta novembris ilmavalgust näinud mudeliuuendused on hoopis minimalistlikumad ja avanevad vaid eriti teraste Audi-fännide silmadele. Eestvaates on muutunud üksnes udutulede kuju. Need pole nüüd enam ümmargused, vaid piklikud, mõjudes suurte tulede kordusena. Sobivad oma kroomraamidega väga hästi ning muudavad pisiasjadena auto väljanägemise märkimisväärselt soliidsemaks. Eest vaadates paistavad silma ka küljepeeglite sisse ilmunud peened suunatuleribad. Tagantvaateski on muudetud ainult tulesid, tagatuled on nüüdsest LED-valgustite ribadega, tulles tuttavad ette juba nii mõnegi väiksema Audi tagant. Kui aga tuled ei põle, näeme suurima muudatusena tulede jaotusest kadunud suuri valgeid tagurdusmärguandjaid, needki on üksnes peened valged ribad nagu peeglite suunatulede kordused. Muu on kõik endine. Klassikaline, soliidne.
Salongi on soliidsust rõhutades juurde toodud rohkem alumiiniumkaunistusi. Nüüdsest jagub neid ribasid isegi ustes olevate taskute servadesse. Ja automaatkasti käigukangi nupp ei ole enam ainult nahkne, sealgi on nüüd poleeritud alumiiniumi. Salong on endiselt mugav, seda muidugi eriti tagaistmel ja isegi n-ö lühikese teljevahega autos. Mugavust lisavad ohtrad elektroonilised abilised – istmed, ka peatugede ja turvavöö kõrguse ja rooli asendi reguleerimine, tagumine aknakardin ning ise avanev ja sulguv hiiglasliku pakiruumi luuk ning muidugi elektriliselt reguleeritav kliirens tänu õhkvedrustusele.
2006. aastast on auto navigatsioonisüsteem juba tehasest tulles varustatud Baltikumi kaardiga, nii ongi kadunud viimased valged laigud Euroopa kaardilt. Äärmiselt meeldiv, et enam ei pea olemasoleva varustuse toimimiseks hakkama midagi edasi aretama. Vajuta vaid navi-nuppu, pane oma koduaadress kirja ja Audi naishääl juhendab su ingli(se)keeli koju. Või sõidad jõude ja tutvud kaardil abil oma kodulinna tänavanimedega.
Tee on tühi ja nüüd on hea proovida Audi A8 eeliseid konkurentide ees – annan esimeses kurvis järsult gaasi. Tõmme, mida kogesin juba sirgel lõigul, on muidugi… kuidas nüüd öeldagi… Kõikehõlmav? Jah, midagi sellist. 4,2-liitrine V8 ja 350 hobujõudu hõlmavad su kõigi ratastega sedasi istmehõlma, et… et tunned end väga meeldivalt. Minek on soliidselt stabiilne. Jäistes kurvides käitub aga suur maanteeristleja kui Suur Õpetaja – hetkeks laseb sul külglibisemise algust tunda, nagu tahaks öelda, et vaata, kui sa mõne teise auto roolis oleks, oleks sa nüüd sinna läinud… Seda kõike jõuad sa mõtlema hakata alles hiljem, kui quattro on auto juba ammu veojõukontrolli kaudu õigele trajektoorile juhtinud. Õigem oleks vist öelda, et õigele trajektoorile jätnud. Väga vaimukas kogemus. Hea oli seda taaskord tunda saada. Olen nautinud Audi quattro-süsteemi Vasalemma külmunud rallikrossirajal nii 1985. aasta Audi Coupé Quattro kui ka 2006. aasta Allroad Quattroga. Seal sai ka möllata, kui veojõukontrolli välja lülitasid. Ent kuigi olen üksi roolis, ei lülita ma praegu, liiklusolukorras, kindlasti mitte midagi välja, vaid tahan just tunnetada kõikide quattro ja muude süsteemide võimsat ja turvalist koostööd, et teilegi seda kindlustunnet edastada – selle laevaga viite kindlasti kõik oma soliidsed sõbrad sadamasse. Kindlalt. Iga ilmaga.
+ Ülimugav, väga ruumikas nii salongis kui ka pakiruumis. Väga stabiilne, hea dünaamika.
- Kütusekulu tundub suurem, kui on kirjas kataloogis.
