«Oleg on minu jaoks lihtsalt mäda!» põrutab Beatrice abikaasa PRIIT KUUSIK. Ning räägib esmakordselt avalikkusele, mis tõukas teda oma naise eksmehele Oleg Belokrõlovile verist keretäit andma.
Kroonika laotas 22. juulil avalikkuse ette Beatrice (38) ja tema endise abikaasa Oleg Belokrõlovi (41) aastaid tuha all hõõgunud tüli varajagamise ümber. Ekside kisma käib Merivälja poolelioleva majakarbi ja Roosikrantsi tänava korteri ümber. Mõlemad kuuluvad juriidiliselt Oleg Belokrõlovile, kes on need aga Beatrice sõnul saanud aastate jooksul enda valdusse tema usaldust kuritarvitades.
Endiste abikaasade viis aastat kestnud jagelus kulmineerus ööklubi Papillon ees, kui Belokrõlov ja Priit Kuusik (43) asju kätega lahendama asusid. Kuusik, kelle sõnul valetas Belokrõlov Kroonikale nii antud intsidendi kui ka muude üksikasjade kohta, nii et suu suitses, esitab nüüd kogu loost oma versiooni.
#end#
Mida Belokrõlov luuletas?
Kas või selle vaidlusaluse maja krundi suhtes. Beatrice vanaisa kinkis Beatricele pärast abiellumist maa, et nad saaks maja ehitada — 460 ruutmeetrit. Aga et sinna ehitada võiks, pidi minimaalselt 600 olema. Puuduvad 140 müüs oma krundist naaber, vanaisa hea sõber Kolja võileivakopikate eest. Kroonikas rääkis Belokrõlov üht juttu, Delfis teist — seal kiitis, et tema ostis poole maad kõva raha eest juurde.
Oleg ütles ka, et ta on Beatrice firmat rahaliselt aidanud.
Olegi raha ei ole seal kopikatki — meie Beatricega registreerisime ja lõime firma. Belokrõlov hüppas pärast paati. Neil oli Beatricega üleval mingi summa, mille Oleg lubas talle maksta varajagamise käigus. See vahesumma tekkis, kui nad lõid selle poolelioleva majakarbiga krundi ja korteri väärtused kokku. Kuna korter on oluliselt kallim, lubas Belokrõlov korteri ja maja vaheväärtuse Beatricele rahas kompenseerida.
Nii, ja kui ta tuli meile, tal oli raha ja ta soovis juhatuse liikme staatust, ja saigi selle, et ühiskonnas staatust omada, aitas ta meil tõesti liisida auto ja osta faksimasina. Aga see oli ka kõik. See oli tasaarvelduse moment. Kokkuleppe järgi pidid nad selle raha lahutama vahesummast, mis Beatrice pidi saama.
Muidugi see vahesumma muutus kogu aeg, Beatrice sai Olegiga hooti kokku ja kui naasis koju, hoidis kahe käega peast kinni, damned (neetud — toim), jälle muutus see summa...
Belokrõlov väitis, et olete Roosikrantsi tänava korteris elades võlgu jäänud.
Seda on juhtunud viie aasta jooksul ehk kolm korda. Ja need ei ole olnud mingid üüratud võlad. Lihtsalt firmal on olnud sellised ajad, kus ei ole hetkel cashi maksta. Iga kuu ei ole ju kindlat sissetulekut, tuleb modellitöö eest mingi summa ja siis majandad, aga see vool ei ole selline, et kogu aeg ühtlaselt peale tuleks.
Need võlad tekkisid siis, kui Beatrice ootas meie teist last, firma ei olnud veel käima läinud, olid rasked ajad. Ja siis Oleg tuleb ja sõidab sisse, nagu oleks tegemist katastroofiga — nagu me oleks 20 000 või 50 000 võlgu! Beatrice ütles, et näed, hetkel raha ei ole, tead ise, kuidas äris on, Oleg aga — mind ei huvita, minge laenake või mida iganes!
Belokrõlovil ei ole õigust selle pärast peale sõita. Ka see, mis juhtus Papilloni ees, on lihtsalt asjade kulg, lõpptulemus, sest aastate jooksul on ta psühholoogiliselt sõitnud Beatricele väga mitmeid kordi peale.
Ei ole olnud nii, et Belokrõlov viskaks muudkui raha kaevu sisse ja meie naglalt hulbime seda. Beatrice on teda aidanud. Mõtle, inimene elab viis aastat ootuses, et ta saab maja tagasi. Ta pole mitte midagi saanud. Oleg sai maja enda kätte ja võttis sinna kohe laenud peale. Ma saan ka aru, et juriidiliselt on see korter tema, aga kuidas ta selle sai! Ta lihtsalt nahaalselt sai asjad enda kätte, leppis Beatricega mingites asjades kokku, Beatrice usaldas teda, aga mees leidis mõne aja pärast, et fuck it — nüüd tõmmake uttu, mind ei koti!
See oligi viimaseks piisaks karikasse?
Millest tekkis see viimane moment — juriidiliselt maksab korteriühistu remondifondi raha korteri omanik, mitte üürnik. Belokrõlov on omanik, ja Beatrice, kes on oodanud tema lubaduste täitmist aastaid, leidis, et kuna Oleg on korteri omanik ja saab selle varsti endale, siis tema peaks sinna selle raha ka maksma. Sellest tekkiski võlg, mida Beatrice printsipiaalselt ei maksnud. Kuna alati, kui ta on Olegilt küsinud, millal saavad asjad klaariks, on mees alati talle peale sõitnud — mida sa endale ette kujutad!
Mis tol õhtul Papilloni ees juhtus?
Tulime kunstiakadeemia moešõult ja läksime Papilloni, ja ma nägin Olegi uue naisega seal. Läksin toitu võtma, pöörasin korra ühel hetkel pead ja nägin, ta seisab Beatrice kõrva juures ja midagi väga agressiivselt seletab. Mõtlesin, et vau, ma pole ammu sellist asja näinud, et meesterahvas naisega nii agressiivselt räägib! Läksin vahele ja küsisin vene keeles: mis probleem on? Kuidas sa räägid temaga? Tema vastu: tõ što, tõ mužik ili ne mužik? (oled mees või mitte?) Ma ütlesin: kuidas tahad, kuidas sulle vaja on? Tema ütles: davai, võidim na ulitsu! (lähme tänavale!) Ma ütlesin, et lähme! Andsin prillid naise kätte, et no selge, kui juba niimoodi välja kutsutakse, siis ei ole arvatavasti enam valikut... Läksime siis õue, mineku peal ta vist võttis veidi hoogu maha ja küsis siis: kas tead, milles on probleem? Mina: milles siis? Tema: 10 000 olete korteriühistule võlgu! Mina vastu, et Beatrice andis juba vastuse, mida sa kipišuitad (närvitsed).
Mis edasi sai?
Küsisin uuesti: što tõ kipisueš? (mida sa närvitsed?). Tema vastu: te elate viis aastat minu korteris! Ma ütlesin: sa tead väga hästi, miks — sest sul on oma endise naisega kokkulepped, aga sa ei ole neid täitnud. Tema: mida sina nendest tead ja mis see sinu asi on! Ütlesin: ei olegi, aga sa ju leppisid oma naisega kokku, et sina saad korteri ja tema maja pluss vaheraha! Siis ta vaatas mulle otsa ja teatas (Priit manab Olegi tsitaadi tõetruuks edastamiseks näole üleoleva grimassi): a juriditšeski vsjo majo! Juriditšeski vsjo majo, tõ panimaješ? Vsjo majo, i kto tõ vabše takoi! (juriidiliselt on kõik minu ja kes sina üldse selline oled!) Kiitis veel, et ma pole juures olnud, mida ma räägin!
Kuulasin ja mõtlesin, et päris pull, viisteist aastat tagasi said sellised kvadraatsed kokku, olid mingid tõukamised ja igaüks lükkas teisele mingit teemat peale, tead. Ta ütles veel, et võib meid iga kell välja tõsta. Mina ütlesin, et kui kõik on juriidiliselt tema, tõstku meid juriidiliselt välja – see pole üldse nii lihtne! Siis ta ütles, et tõ što mušik, teneg ne možeš zarabatovat štoli (mis sa mees, ei suuda raha teenida või?) Ma ütlesin: mis see sinu asi on, tegele oma eluga! See ei ole sinu probleem, kes mida teenib ja kui palju. Ja siis ta tuligi juurde (Priit tõuseb lauast ja demonstreerib, kuidas Oleg asus teda nügima), ja tead, niimoodi nügima, et tõ što mužik ili ne mužik? Sel momendil mul läks ausalt öeldes silme eest mustaks, kuna ta ronis mulle otsa. Lükkasin ta eemale, mispeale tema: tõ što! Ja siis läks lahti, noh, ei olnudki midagi... Aga enne seda ma kuni viisteist minutit lihtsalt kuulasin. Ta ei rääkinud midagi normaalset, lihtsalt vahutas.
Ja siis?
Nagu ta siin kirjeldas, ei nõudnud ma temalt mingit maja ega käskinud tal Beatricele korterit osta. Jah, lõpuks karjusin seal midagi, aga see oli see vahepealne moment, kust ta puges turvameeste taha peitu, ja omakorda karjus seal, mis ta meiega kõik teeb! Siis sain ta uuesti kätte. Mul ka lihtsalt sõitis katus ära — come on, what the fuck! Ma ei mäleta mingeid asju, ja kakluses, afektiseisundis võidakse paljusid asju öelda. Pärast kaklust aga rusikatega ei vehita nagu tema siin mõni Kroonika tagasi. Said sisse, siis said sisse, ja asja eest — kui sa adekvaatselt oma käitumist ei hinda!
Ma ütlen, kui oleks olnud minust veel emotsionaalsem inimene, oleks ta juba Papillonis kellegi käest laksu saanud. See, kuidas ta Beatricega rääkis, kuidas ta mulle vahutavana peale lendas — iga mees, kes oskab enda eest seista, oleks talle seal sees juba paugud ära pannud, poleks viitsinud isegi õue minna. Ma lihtsalt mõtlesin, et kuulan inimese ära, mis ta räägib.
Lubasid ta siis ära tappa?
Ma ei karjunudki, lihtsalt kähisesin, olin nii vihane. Ma ütlen ausalt, tal füüsiliselt vedas, tegelikult ka... No nii nahaalselt ei käituta. Nii nagu tema neid asju asus ajama, aeti kakskümmend aastat tagasi, lennati üksteisele peale ja löödi päid lõhki.
Ma üritasin seda vältida, aga see moment, kui ta mulle otsa tuli, mul olid vaid reaktsioonid, see oli instinktiivne tegutsemine. Kui keegi ikka ronib nii sinu ruumi sisse, ja mis õigusega sa lähed üldse niimoodi rääkima — tahad, räägi normaalselt! Kui sa ei saa asju rääkides lahendatud, on juriidiline pool!
Siis ta ütleb veel, et ta oli emotsionaalne. Kui ta nimetab seda vaid emotsionaalseks rääkimiseks, siis mina olen Juri Gagarin. See oli agressiivne rääkimine, mis ületab igasuguse normaalse arusaamise jutuajamisest. Võib-olla ta sai hoogu sellest juurde, et ma nii rahulikult teda kuulasin. Ma ei tea, mida ta oma maailmas mõtles — ta on minust pikem, mõtles ehk, et selline väike mees, lendan peale talle, ja küllap ta siis kohe jookseb ja toob 10 000 krooni. Et annan talle käe peale ja ütlen, kallis Oleg, anna mulle andeks, palun!
Millist lahendust sa Belokrõlovi poolt ootad?
(Tülgastusega.) Mina ei taha temalt midagi, ma ei ole temaga varem kohtunud, ta ei meeldi mulle inimesena. Minu jaoks on ta lihtsalt mäda.
Asjade kulg on tõenäoliselt selline, et ta tahab tõsta Beatrice korterist välja ja kõigest ilma jätta, ja mulle peale saata mingid mehed, sest ta füüsiliselt sellega ju ise hakkama ei saa. Seda nägime Beatricega ka juba korra, kuidas autod meie ümber tiirutasid. Nägime teda pärast seda Papilloni juhtumit bensiinijaamas eemal sõpradega midagi arutamas. Nad nägid ka meid. Ja kui minema sõitsime, võtsid need sõbrad oma autodega meile kannule ja hakkasid sõidu ajal külgede pealt suruma. Ma ei ole esimest korda siin ilmas, onju. Ega ma loll ei ole, tean ka nägupidi inimesi, kes millega tegeleb jne. Linn on väike.
On veel midagi juhtunud?
No ei ole, kohe ju ei lennatagi peale! Oodatakse mingit momenti, provotseeritakse või mõeldakse midagi muud välja. Hehehee, see aju töötab ja paneb ju tal (Olegil) täistuuridel — eneseuhkus on ju nii suur!
Mõtled selle peale?
Ei. Mõtlen vaid sellele, et mul on perekond ja kogu lugu, mind ei huvita absoluutselt. Kui need mehed tulevad, siis see lahendatakse ka ära, ei olegi midagi.
