Küll Urmas Ott oli üks õnnelik inimene — tal oli nii palju sõpru! Nii võiks arvata, kui usku…
Küll Urmas Ott oli üks õnnelik inimene — tal oli nii palju sõpru! Nii võiks arvata, kui uskuda nädal otsa meediat täitnud järelehüüdjate koori teemal «Oi, Urmasel oli nii vähe tõelisi sõpru!» Sest pea igaüks andis tagasihoidlikult ridade vahelt mõista, et just tema oli see väljavalitu siseringist, kes tundis-teadis Otti tegelikult. Inimlik on lasta enda peale pühaduse paistet. Kes ei tahaks olla (tagantjärele) ligi seal, kus midagi tõesti sündis…
Olin manuline minagi. Ei, mitte küll Urmas Oti lähedal. Aga kohal, kui «riigireeturid» Valdo Randpere ja Leila Miller siit raudse eesriide tagant Läände putket tegid. Tollal oli «igavese lahkumise» mõõtu ju seegi!
Mina olin esmakursuslasena valitud Pedagoogilise Instituudi ametiühingu komiteesse. Ühel päeval oli komitee esinaine, minust paar kursust vanem filoloog Ester näost punaseplekiline. Sosistas kätevärinal, et Miller on Randperega Soome-sõidult Rootsi põgenenud. Et Randpere ise käinud veel lunimas, et ka Ester väljasõiduankeedile oma käe alla paneks, kinnitamaks bibliograafiatudeng Milleri ideoloogilist küpsust reisiks kapitalistlikku Läände. Nüüd oli Estril hirm, et ka tema võetakse vahele. «Kurat, oleks ma teadnud, et nad mind niimoodi alt veavad!» kahetses ta.
Nõukogude meedia moraalitust teost mõistagi uudist ei teinud. Riigireeturid vaikiti maha, nende laulud kadusid, nagu poleks neid olnudki. Seda pahelis-põnevamaks kasvas jutt rahva suus. Endamisi imestasin: näe, lapsepõlves oli mu absoluutne lemmik Marju Kuut — abiellus Rootsi ja ta laulud pühiti eetrist. Just jõudis saada mu uueks lemmikuks nooruke Leila Miller, ja jälle sama lugu! Mu noores nõukogude ajus vallandas see paraja tohuvabohu «kurjast ahvatlevast Läänest». Tundsin, nagu oleks mu lemmikud ka mind reetnud. Kuidas saab olla, et neile Eesti ei meeldinud! Teisalt, Rootsist olid mu lapsepõlve kaks suurt muinasjuttu — Astrid Lindgren ja ABBA… Nii ma siis heitlesin tolles Nõukogude polaarsuses, kus must sai olla ainult must ja valge ainult valge.
Kes sai Rootsi, kes kukkus Vene kroonusse. Moskva talves jõululaupäeval kraavi raiudes, hakkas mind kummitama «Väljas on veebruar täna». Millegipärast seal külmas ja kojuigatsusega kippus just see Randpere viis peale. Tagantjärele on seiklus seegi. Polnud need «õhtud Moskva lähistel» mitte ainult mustad, nagu ma aastaid enne olin ette kartnud.
