Üleeile lahkus pärast pikka rasket haigust, kaugel kodumaast, kõigest 48 aasta vanuses, armastatud Rahvusooper Estonia endine ooperi- ja operetiprimadonna Annika Tõnuri.
Viimastel aastatel elas ja töötas ta Islandil, kuid külastas regulaarselt ka kodumaad ning esines siin viimati kolm aastat tagasi. Mälestusi Annikast mõlgutab tema hea sõber ning pikaaegne lavapartner, Mart Sander.
"Me alustasime mõlemad koos tööd Estonia teatris 80-te aastate keskel. Mäletan suurepäraselt Annika ilmumist teatrisse. Ta oli värskelt konservatooriumi lõpetanud laulja (siis ma veel ei teadnud, et ta oli selle lõpetanud juba varem pianistina). Ta tundus kõige elegantsem ja graatsilisem solist, keda teatris pikka aega näha oli olnud. Oma eraelus käis ta küll alati rõhutatult tagasihoidlikult riides, ta ütles ise et "mul on selleks omad põhjused", aga ma ei saanud kunagi teada, mis nimelt.
Annika oskas alati oma saladused endale jätta. Paljud tema ümber ei teadnud ka seda, et ta juba pikka aega rasket haigust põeb... Oma loomult oli ta alati pisut melanhoolne, vahest peaaegu depressiivne. Ainult lavatöö hoidis teda vormis, ta ei kaevanud kunagi et hääl on ära või palavik kallal. Ta kasvatas üksi kahte last ja hooldas oma haiget ema. Tema majanduslik olukord oli vahepeal nii raske, et ta käis jalgsi tööle ja tagasi - tal polnud trammipileti raha. Aga lavale astudes muutus ta kõige säravamaks ja kaunimaks primadonnaks. Estonia teatris alustas ta absoluutsest tipust - kuna ta oli nii ilus ja lavaline, lisaks võrratu draamanäitleja, pandi ta kiirelt pea igasse ooperisse ja operetti. Lisaks käis ta ka Vanemuises suuri peaosi tegemas. Nii ta ennast ka ära kulutas.
Estonia toonane juhtkond käitus temaga väga inetult - kui ilmnesid probleemid häälega, vallandati ta kiirelt. Iga teater peaks oma staare hoidma, pigem oleks teda pidanud ravile saatma. Kaks päeva pärast vallandamist oli operett "Silva", ja Annika dublant haigestus. Teater kutsus ta kiirelt etendust päästma. Iga teine oleks kättemaksuks teatri välja naernud, aga Annika läkski samal õhtul ja tegi etenduse ära... Hiljem kutsusin ta revüüteatrisse Bel-Etage, kus me üle saja korra esitasime koos etendust "Beau Monde". Ta ei olnud kunagi haige või vormist väljas. Hiljem tõime välja veel koomilise ooperi "Vandekohus" ja plaadistasime Inglise opereti "Arkaadlased", mis anti välja Inglismaal ja mis sai ajakirja "The Gramophone" kriitikute aastapreemia. Tegime sellest ka eestikeelse versiooni, mis on ilmunud CD-l nimega "1900". Minu meelest ongi need ainukesed saadaolevad salvestused Annikast (lisaks veel animaooper "Sprott päikest võtmas", kuhu Annika oma hääle laenas).
Meie viimane koostöö oli aasta 2006 jõulude ajal. Annika oli Eestis ja osales galakontserdil Draamateatris, mis ka filmiti ja on näha meie orkestri DVD-l. Raske on uskuda, et selleks ajaks oli ta juba paranematult haige ja kuuldavasti oma saatusega ka juba leppinud. Kõik, kes teda tundsid, jäävad teda mäletama kui väga sügavat ja tundlikku, alati ülimalt viisakat ja sõbralikku inimest. Eesti teatri- ja muusikaajalukku jääb ta särava komeedina, kelle tähelend kestis vaevu kümmekond aastat ja kelle soov endast aina rohkem anda ja end aina paremaks arendada ta lõpuks tuhaks põletas."
