«Ma ei usu, et keegi oleks tippspordist päris puhtalt välja tulnud,» lausub legendaarne võrkpallur Viljar Loor. Tal on puusaliigesed ära vahetatud ja tõsist muret teeb kanna-kõõluse rebend, mis ei lase korralikult käia...
Viljari (56) Õismäe kortermajas asuva kodu akendest avaneb kena vaade lumisele linnale. Peremees juhatab külalised elutuppa. Ta astub ettevaatlikult, sest jalavigastused - tippspordi valus järelkaja - löövad aeg-ajalt välja. Viljari elukaaslane Karin Pärtel (50) pakub omatehtud kaeraküpsiseid ja kuuma teed.
Viljar on nüüd ehitusettevõtja ja Olümpiavõitjate Kogu president. Spordiväljakule ta enam ei ihka. Vorm pole endine ja hooled on muud. Küll aga läheb ta koos Kariniga Vancouveri olümpiamänge vaatama.
Kuidas su vorm on?
Pole ollagi. Mul on kaks korda Achilleuse kõõlust lõigatud. Esimene kord nagu ei õnnestunud päris hästi, siis lõigati uuesti. Pool aastat olen kõõlusega vaeva näinud, isegi korralikult käia ei saa.
#end#
Kas tippspordi vigastus?
Ma ei usu. Põletik lõi sisse, siis läks kõõlus pooleks ja tulemuseks oli lõikuste rida.
Palli enam ei mängi?
Oi, pallimäng on ammu unustatud, sest mul on ka mõlemad puusaliigesed välja vahetatud. Vaagna- ja reieluu ühenduskohad kulusid ära ja need asendati titaanist vahelülidega. Sport võis seda kiirendada, aga puusaliigeseid vahetatakse välja ka tavalistel inimestel.
Kas lennukile saad minna?
Metalliotsija hakkab lärmama küll, aga mul on röntgenpildid kaasas, seal on nimi ja isikukood peal. Esimene puusaliiges vahetati jaanuaris 2002 ja teine neli aastat hiljem.
Seega, puusaliiges läks 20 aastat pärast olümpiavõitu?
Seda küll. Sport kiirendas. See vahetus oli suhteliselt varakult, enne 50ndaid eluaastaid.
Tiit Sokul on sama jama. Oled temaga suhelnud?
Tiidul on üks puusaliiges vahetatud, aga ka teine tuleb asendada.
Kas jõudsid välismaal mängida?
Kui piirid lahti läksid, siis oleks veel natuke jõudnud. Ma olin karjääri lõpetamas ja paljud liidu koondise mehed läksid välismaale. Mul oli vanust parasjagu ja vorm ei olnud ka enam see ja sitasti ei tahtnud mängida. Ma ei ole see tüüp. Lugesin vanadest liidu koondise meestest artikleid, et paks, ülekaalus ja alavormis. Enda kohta ei oleks tahtnud selliseid asju lugeda. Kuigi mingi raha oleks teeninud.
Kuidas äriasjad tiksuvad?
Varem normaalselt, praegu on raske aeg, nagu lehed kirjutavad, ja nii see ka on. Tööd on vähe. Ma olen osanik venna asutatud firmas AS Eramu. See on üldehitusfirma. Teeme maja otsast lõpuni valmis. Ma ise olen majandust õppinud.
Lõpetasin Raoul Üksvärava kateedri Tallinna Tehnikaülikoolis (siis veel TPI) 1987. aastal. Käisin kaks aastat koolis, siis kutsus armee spordiklubi mind Moskvasse elama. Leppisin kateedriga kokku, et teen oma graafiku järgi. Mõnevõrra oli raskem, sest mahakirjutamisvõimalust ei olnud, nagu neil siin grupieksamitel. Istusid üks ühe vastu õppejõuga ja vastasid.
Maja ei ole endale ehitada tahtnud?
Nii palju mul endal vaba raha pole ja laenu ka ei taha võtta. Korralik maja algab kolmest miljonist kroonist ja nii palju mul ei ole. Hetkel olen isegi õnnelik, et mul mingeid laene kaelas ei ole. Turg on kehvake.
Millal su karjäär lõppes?
Liidu koondis lõppes minu jaoks koos Los Angelese olümpiamängude boikotiga 1984. aastal. Astusin siis rajalt maha.
Mu isiklik plaan oli olümpial ära käia ja teha karjäärile väärikas lõpp-akord, aga poliitika tuli
vahele. Tollane võrkpallikoondis oli tugev ja tiitlitega pärjatud.
Kas tippsport oli tol ajal hästi makstud?
Me saime palka rohkem kui mõne ettevõtte direktor, aga veel tulusamad olid välismaa sõidud. Seal sai ikka veidi sahkerdatud, üht-teist müüdud ja kaupa siiapoole vastu toodud. Tollieeskirju me väga rängalt ei rikkunud ja vahele jäädes ei oleks väga ränka laksu saanud. Samas olime kogu aeg laagrites ja raha ei kulunud. Rahapuudust ei tundnud.
Kas on olemas olümpiavõitja stipendium?
Olümpiavõitjatel on sportlase stipendium, mis hakkab laekuma alates 53. eluaastast.
Kas inimene on tippspordiks loodud?
Alade lõikes on väike erinevus. Mõne asjaga võib surmani tegelda, iluvõimlemine ja ujumine on noorte alad, seal kukutakse kiiremini välja. Mõne asjaga saab ka üle 30 aasta vanuselt tegelda, aga enamasti üle 34 karjäär ei kesta. Tippspordi koormused on nii suured, et päris selleks inimene loodud ei ole.
Kas lõpp läks valuvaigistite peal?
Mul oli vahepeal periood, kus põlv oli üpris läbi. Siis tuli mängida valuvaigistite peal, sest aega lõikusele minna ei olnud. Enne mängu tuli ravimidoos sisse panna. Arstid ütlesid, et süstid teevad põlve nii rabedaks, et varsti võib seal midagi murduda, ja neil oli õigus.
Valuvaigistavad süstid võtavad valu ära, aga nad mõjuvad liigestele halvasti. Selle najal kaua ei ratsuta. Ma tegin liiga kaua ja lihas rebenes põlve küljest lahti.
Ma ei usu, et keegi oleks tippspordist päris puhtalt välja tulnud. Kui tõsiselt teha, siis on koormused väga suured. Täna on tippspordis rahanumbrid nii suureks läinud, et on, mille nimel riskida.
Kas dopinguga puutusid kokku?
Sportmängude puhul pole dopingust abi. See on ikka neile sportlastele, kes teavad oma stardiaega. Võrkpallis on raske ju ennustada, milline mäng on kõige tähtsam või raskem. Doping kurnab organismi ja kui võtta näiteks enne poolfinaali, siis pole ressurssi finaaliks.
Kas oled proovinud?
Ei ole proovinud, aga eks tippsportlased on kursis. Dopingu mõte on ju organismi varjatud reservide avamine ja käikulaskmine. Kui tiiger hakkab taga ajama, siis hüppab inimene ka üle kolmemeetrise tara ja keegi ei saa aru, kuidas see võimalik oli. Doping toimib samamoodi nagu surmahirm, see sunnib avama organismi varjatud varud ja pärast seda on sportlane täiesti tühi. Nii läbi kui läbi.
Millised olid koormused?
Laager laagri otsa. Kolm nädalat laagrit, võistlus, siis pool nädalat kodus ja uuesti laagrisse. Üldfüüsiline laager oli kevaditi Suhhumis, aga muidu ikka Moskvas Novogorskis, mis oli liidu koondise baas.
Kas pidutseda ka sai?
Linnaminek võttis Novogorskist kaua aega. Kell üksteist oli juba öörahu, mida kontrolliti. Siis tuli olla voodis, et järgmisel päeval oleks valmisolek kolm korda trenni teha. Hommikvõimlemine oli pool tundi ja siis kaks korda kaks tundi trenni väga intensiivselt. Meeskond ja treener olid meil väga head ja kokkuhoidvad. Tihti saime peredega ka väljaspool hooaega kokku.
Kas lahkumine Venemaalt oli kerge?
Mind hakati hirmutama, kui lahkumispaberid sisse viisin. Mind ei tahetud ära lasta, niisama kiusu pärast. Kuna mul ohvitseripaguneid peal polnud, siis ei saanud mind ka käsutada. Moskva korteri, mille olin saanud sportlike teenete eest, vahetasin ka ettenägelikult Tallinnasse ära, et keegi ei saaks seda ära võtta. Me olime ju sõjaväelased, aga ma jäin lõpuni reameheks, sest mind huvitasid ennekõike sellised tiitlid nagu olümpiavõitja ja maailmameister.
Kuidas hindad Eesti võrkpalli?
Materjal ei ole nii hea, et minna maailma vallutama. Sa lihtsalt ei saa Eestis kümmet nii head meest kokku, et maailmas midagi ära teha. Kui Kalevi võrkpallimeeskond kõrgliigast välja kukkus, siis läksingi Moskvasse, et olla keegi ja saavutada.
Kuidas isiklik elu sujub?
Olen vabaabielus Karin Pärteliga. Me elame koos ja ma nimetan teda oma abikaasaks, aga me ei ole ametlikus abielus. Tunneme kümmekond aastat, ühe katuse all oleme elanud seitse aastat. 2002. aasta jaanuaris tulin eelmise naise juurest ära ja ostsin Õismäele uue korteri. Tutvusime Kariniga üritusel «Eesti Võrkpall 80». Lapsi meil pole. Mõistame teineteist väga hästi ja armastus õitseb. See ei ole mõistuseabielu, ikka armastus.
(Karin meenutab: «Viljar tuli, istus meie lauda ja hakkas vestlema. Ta on ju meie jaoks legend ja iidol. Siis kutsus ta mind tantsima ja õhtu lõpus andis mulle oma telefoninumbri. Ma helistasin talle kaks päeva hiljem.»)
Miks su esimene abielu purunes?
Esimene abielu läks selle nahka, et ma ei olnud üldse kodus. Kümme kuud olin ära ja mõlemal tekkisid teised. Kui paariks päevaks koju tulin, polnud neist teistest midagi, aga kui lõplikult sportimise ära lõpetasin, läks ka abielu laiali. Kui mõlemal on teised, siis on keeruline suhtes olla.
Mu teine kooselu kestis 16 aastat ja moodsalt öeldes kasvasime lahku. Tegelikult leidsin Karini, armusin ära ja nii oligi uus lugu. Ega ma ei kahetse. Elu on selline nagu on. Üsna vähe on paare, kes surmani kokku jäävad. Reet ja Ivo Linnat teadsid kõik kui musterpaari, nende elu tundus roosiline, aga nad läksid ikkagi lahku. Elu on, nagu on. Hea või halb, õige või vale, aga selline ta on.
Kuidas tütar elab?
Mul on esimesest abielust tütar, kes töötab stjuardessina Estonian Airis. Tal on omakorda tütar ja ma olen vanaisa, ja varsti loodetavasti juba kahekordne vanaisa. Väimees on elukutseline sõjaväelane, ta on ühe ringi Iraagis ära käinud.
Kas vanaisa rolli tuleb ka täita?
Suhteliselt harva. Nad käivad meil vahel külas, aga otseselt ei ole mul tulnud last hoida. Mul pole suurt rolli tütretütre kasvatamisel.
