Laululapsena televisioonis harjutas Tuuli Taul end ka läbi põruma, nii et hiljem oli ta ka elus ja armastuses valmis alati kaotama.
Täna on Tuuli Taul (24) hinnatud «oma» nii eesti noorte muusikute kui ka meie noore kirjarahva ringkonnas. Tänavusel Õllesummeri jazz’i -telgis üllatas ja vaimustas ta paljusid Björki-laulude kontsertiga.
Neli talve Otsa-koolis sai just läbi. Oled nimetanud, et tahaksid veel õppida, aga nüüd midagi praktilisemat nagu meediat ja reklaamikunsti. Miks?
Mind huvitab trükimeedia-kujundus. Arvutigraafikat olen väikest viisi ise õppinud, teinud ka fotot enda lõbuks. Kas ma seda aga õppima jõuan? Sest enne veel tahaks õppida kirjandust. Esialgu aga lähen veel laulmist õppima. Rotterdami jazz’i-akadeemiasse.
{poolik}
Mõtlesin, et tahad õppida, kuidas-millist muljet endast artistina jätta, müüa? Või oled niigi rahul endast loodud pildiga?
Olen kõiges liigagi analüütiline. Rahul olen selles mõttes, et peaaegu ükski ajakirjanik pole suhtunud minusse kõmu-uudise tasemel. Nad on teinud eeltööd ja küsinud asjalikke küsimusi.
Björk näib küll vastupidi – üliimpulsiivne, pöörasuseni välja!?
Aga ma ei olegi Björk! (Naerab.) Just nii artistina saangi ma ka «looma endast välja lasta» ja see on väga kihvt! Siiski pole mul kavatsust hakata ainult Eesti-Björki tegema. Kuigi, paar aastat tagasi hakkasin ma oma elus meelega ka pööraseid asju tegema.
Reeda mõni oma analüütiliselt tehtud pöörasus!
(Naerab.) Just, õige termin! Ma ei ole kunagi suutnud lasta kontrolli niimoodi pealt, et ma ei teaks, mida ma teen. Kaua olin ma ikka väga kuiviklik «hall hiireke». Kui ma Otsa-kooli õppima tulin, oli mu elus täielik madalseis. Tundsin, et nüüd pean tõesti jõuga ennast muutma. Teistega pidutsemine aitas mul vanast minast vabaneda. Aga olin juba kahekümnene, teistest vanem. Nii et mitte päris noor ja kogenematu lihtsalt noorusrumalusi tegema.
Ikkagi – sinu pööraseim tegu?
Ma ei tea. Benji-hüpe? Lihtsalt kihvte hommikusi esimese trammiga kojusõite. Ilmselt ei ole see pöörasus võrreldes teiste inimestega. Ja mõnest ilusast vaikin.
Kuidas oled rahul sulle Eesti Ekspressis pandud pealkirjaga «Preili, kes laulab ja kirjutab võrdselt hästi»?
Ma arvan, et laulan paremini kui kirjutan. Võrdne see veel küll ei ole. Mulle meeldib kirjutada, aga kirjanik – see on midagi hoopis enamat.
Aga «täiusliku preili» imago?
See artikkel minust ilmus paar aastat
tagasi. Olingi siis üsna vanamoeline – väike vanainimene. (Naerab.) Lähen aastatega nooremaks.
Lauljaks tahtsid sa muidugi lapsest peale. Räägi sellest mõni lõbus seik.
Ema räägib-naerab, kuidas ma tema kõrval muusikakooli katsetele läksin. Kuidas ma bussipeatuses kukkusin kõva häälega laulma: «Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat». Ta siis püüdis mind kõrvalt tasakesi vaigistada. Ma olla kõigi muude tegevuste kõrvalt siis kogu aeg laulnud. Nelja-aastaselt kirjutasin päkapikkudele kirja ja laulsin «Ikka viin-viin-viin». (Naerab.) Sellest on autentne lindistus alles, mu koduleheküljel praegu üleval.
Püsiteema: sina pole üks õdedest Taulidest. Sel laupäeval Viru Folgil esinete Anu ja Triinuga triona esimest korda. Varem kohtunud-suhelnud ikka olete?
Me pole nii lähedalt sugulased, et perekonnad läbi käiks. Kuskilt vana-vana-vana-vanaisa kaudu. Esimest korda nägime ilmselt lapsena ETV saates «Laulukarussell». Tere-tasandile see siis ka jäi.Kui nad Tiiga Eurovisioonile kandideerisid, helistasin nende poolt. Aga alles nüüd proovide käigus käsime koos ka nende juures torupillitalus. Mõtlen, et kunagi peaks kõik need muusikalised Taulid kokku võtma. Mul on viis musikaalset onutütart. Mu isa, onu ja ema – kõik on muusikaga seotud.
Oled sa ka «Eesti laulule» oma loomingut lähetanud?
Eelmisel aastal proovisin, ei valitud.
Või uuem noorlauljate trampliin – «Eesti otsib superstaari»?
Sinna proovisin esimesel aastal. Aga öeldi kohe, et liiga vaikne hääl. Paljud peavad Superstaari-saate formaati õelaks ja halvaks. Sinna kandideerides tuleb seda võtta just kui formaati, ja selleks valmis olla. Õnneks mul polnud enam põhjust ka väga põdeda, poplaul pole siiski päris minu ala ja siis olin juba Otsa-koolis sees. Sinnagi sain ma sisse alles teisel katsel. Vahepeal õppisin Tartus aasta hispaania filoloogiat. Ja omal ajal «Kahes taktis» läks esimesel korral paremini – jõudsin veerandfinaali.
Teisel korral enam mitte.
Hoo said sinagi sisse lapsena televisioonist – ETV «Lauluvankrist»...
Jah, esimest korda vist juba kaheksaselt. Mäletan, et ma unistasin kaua ühest teatud Barbie’st. Ja seal võitsingi selle. Viimasel aastal võitis esikoha Kerli Kõiv. Mina jäin teiseks.
Saite Kerliga jutu peale?
Ei. Kerli oli küll juba siis väga spontaanne ja avatud. Mina vastupidi jube tõsine ja kinnine laps.
Mõnes mõttes tuli see suur hulk võistlusi mulle ka kahjuks. Õppisin alati valmis olema mingisuguseks läbikukkumiseks. See on kandunud hiljem ka tavaelu olukordadesse. Olen olnud ette valmis kaotama ka isiklikes suhetes. Elutervem oleks mõelda positiivsemalt.
Aga Pärnus, milline tüdruk sa olid – koolis juba kuulus kui telestaar?
Kui ma keskkooli lõpetasin, oli mul tunne, et kõik need 12 aastat oligi mul vaat et ainult kool. Nojaa, muusikaõpingud. Muidu ikka selline – üsna omaette tegutsev laps.
Said tunda koolis kiusamist, norimist?
Mitte päris seda, aga nöökimist. Et ma olin selline õpetajate lemmiknohik – käisin igasugustel olümpiaadidel, ja mind kutsuti koolis hästi palju kogu saali ette. Mäletan, kuidas poisid möödudes ütlesid hästi rõhutatult mu nime: TUU-UULI TAUL-LLL. Ei midagi tõsisemat. Ju ma olin nii tugev natuur, et hammas ei hakanud peale. Ja eks mind peeti õigusega liiga uhkeks. Aga viienda klassi alguses – see on ka näide iseloomust – otsustasin, et nüüd tuleb end muuta. Üldiselt on mul koolist, eriti keskkoolist väga head mälestused.
Aga teismelisena – kippusid välja kuurorti ööellu ka, või vaatasid kuud ja nohistasid luuletusi kirjutada?
Natuke sinnapoole, jah. Aga eks mul olid oma väikesed vürtsid elus ka. Mõned sõbrad kellega aeg-ajalt hommikuni veini jõin ja pärast tänaval tantsisin. Aga põhimõtteliselt küll – ikka üsna elukauge ja õppimisekeskne.
Kellega noortest lauljatest lähedaseks või isegi sõbraks end pead?
Hea küsimus. Ei olegi vist... Otsa-koolis oli meil kihvt kursus. Ka Ott Lepland, Sandra Nurmsalu, kuigi me ei lõpetanud koos. Aga lähedased sõbrad olid mul juba olemas keskkoolist ja veel varasemast, ju ma enam pole otsinudki.
Keda hindad eemalt – muusikuna?
Kuulan palju Eesti muusikat, mulle loeb väga eesti keel. Jäääär, Tõnis Mägi, Riho Sibul, Chalice. Välismaistest Sting, Zero 7, Johann Johannson, Cocteau Twins.
Noortest naistest?
Pean mõtlema… Raadio Maria solisti Riina Maidre hääl meeldib väga.
Nagu Maian Kärmas, kirjutad-tõlgid sa ka laulutekste.
Rohkem iseendale. Vahel on teised tellinud, mõned küll pole sobinud. Kõige tuntum on ilmselt Birgit Õigemeele «Tiivad». Jazz’i-klassikat olen tõlkinud puhtalt enda lõbuks.
Maailmanimedest, kelle laulutekstidesse ja
elukäiku oled isuga süvenenud?
15aastaselt avastasin ma Stingi. Tema plaat «Brand New Day» oli esimene, millesse ma sõna sõnalt süvenesin. Hiljem ostsin Inglismaalt Stingi laulutekstide raamatu, kus ta on ise ka selgitusi lisanud. Hästi kihvt! Ka eesti artistide puhul – mind rabab, kui on hea tekst. Sellepärast Jäääär. Ja Raadio Maria plaat oli mulle ka hea šokk Andra Teede ja Kristiina Ehini tekstidega.
Samas ütleb üks mu muusikust sõber, et temal ei tule see pähegi – laulutekstide kuulamine ainult segaks muusikale keskendumast.
Väikse tüdrukuna imetlesid Jäääärt. Kasvasid suureks, saite kokku – sobisite ja teetegi koos muusikat.
Jah! Jaan Sööt andis meil keskkoolis kitarritunde – ta elu oli vahepeal Pärnuga seotud, õppisin aasta tema juures. Kui jõudsin Otsa-kooli, elas tema seal kõrvalmajas. Põrkasime väraval kokku. Esimest korda ja paar nädalat hiljem uuesti. Siis julgesin küsida, kas ta oleks nõus mängima minu kontserdil. Olen nüüd naernud, et mu neljast suurest lemmikust on mul laulmata veel ainult Stingiga...
Oled sa mõnd muusikut lähemalt tundma saades pidanud ka pettuma?
Jah. On olnud kokkupuuteid staariga, kellest Eestis kui eeskujust väga lugu peetakse, kes on ka eestluse mõttes väga tähtis kogu rahvale. Kurb oli näha tema avalikust näost nii erinevat suhtumist. Resignatsiooni «eks ole neid lavasid juba küll nähtud» – et tegelikult ei viitsi enam ammu sellega tegeleda, mida inimesed usuvad ja ootavad.
Rääkimata juhtumist, kui üks tuntud vanem meeslaulja tuli ja leidis, et on täiesti normaalne moosinägu teha ja mulle vestluse käigus käsi ümber panna, näiteks.
Kas tunned end paremini noorte muusikute või noorkirjanike seltskonnas? Või käidki lihtsalt nagu kahe pere kass toast tuppa?
Juba Otsa-koolist peale olen selgeks saanud: kõige parem on musitseerida koos selliste muusikutega, kelles on lisaks veel mingi teine pool. Kes huvituvad, loevad, õpivad ka mõnd teist ala. Kui muusik on ainult muusik, siis sageli see jääbki selliseks pidevaks tühjaks pidutsemiseks.
Aga ei mingit kahe tooli vahele istumise tunnet:
võõrastele oma, omadele võõras?
Tänu sõpradele seda enam ehk nii palju ei ole. Ja inimesele, kes on nüüd igapäevaselt mu kõrval – ja kes on ehk seda sama ka endas tundnud?
Mis on inimese nimi, ja on ta kirjandus või muusika?
Tema on muusik ja bioloog. Tänu temale tunnen igas mõttes, et mul on kodu. Üle aasta juba. Kokku saime ühise muusikust tuttava kaudu, kes kutsus ta koos minuga mängima. Näinud olime küll korra varem ühel mu perekonnaliikme sünnipäeval, kus ta bändiga mängis. See oli lihtsalt mõlemapoolne väga suur äratundmine. Hingesugulus.
Leitud kodu asub Tallinnas?
Praegu küll. Tondil. (Särav naeratus.) Sellega oli naljakas või saatuslik seik. Päev pärast seda, kui me esimest korda olime kohtunud, pidi tema autoga mind meie ühise tuttavaga kodudesse ära viima. Ta küsis, kus linnaosas ma elan. «Ahah! Kus tänaval, kus majas?» Selgus, et tema oli üles kasvanud samas majas, kus ma korterit üürin. Tema vanemad elavad diagonaalis teisel korrusel, meie alumisel.
Kui hästi sa elu praktilise poolega toime tuled?
(Naerab.) Kokakunstis ma reeglitest kinni ei pea. Olen suutnud mikrolaineahjus munasid-võisid plahvatama ja šokolaadi suitsema panna. Aga näiteks üürimaksmises suudan küll järge pidada.
Oled elanud kolmnurgas Pärnu-Tartu-Tallinn. Ja võrrelnud: Tartus on jõmme ja beibesid sümpaatselt vähem.
Tartuga seostub mul hulk ilusate mälestuste nostalgiat. Võimalik, et kolime sinna. Pärnus on mu lapsepõlve isakodu. Pärast elasime emaga Pärnu-Jaagupis. Nad läksid lahku, kui olin üheksane.
Tallinn on mulle üsna ebasümpaatne. Alguses elasin pikalt Lasnamäel, üürisime sõbrannaga korterit. Tundsin end seal jube üksikuna – see hall paneelimass. Tegelikult, üks väga raske lahkuminek oli mul vahetult enne seda selja taga. Ju kandsin selle ka Lasnamäele süüks üle.
Koolipõlve esimene armastus?
Võib nii öelda, jah, selline esimene haarav, hästi siiras ja naiivne. Tartu Ülikooli aastast.
Mille järgi valisid sa Tartus just hispaania keele?
Üsna huupi, kui ma ei saanud esimesel korral Otsa-kooli sisse. Üks mu onu- tütardest oli hispaania keelt õppinud ja tundus huvitav ning eksootiline. Kohe esimesel koolipäeval aga pettusin – samal aastal pidas sama ala «eksootiliseks» kuus korda rohkem inimesi kui tavaliselt. Meid oli meeletult palju. Pool aastat õppisin huviga, kuid enam mitte eeskujulikult nagu enne 12 aastat. Teisel poolaastal mõtlesin, kas ma ikka tõesti tahan sel alal jätkata, sest ei ole mõtet saada ainult keskpäraseks hispaania filoloogiks. Aga noh, keeleõpingud tulid igal juhul kasuks. Sain Avenüüs keeletoimetajana tööd. Olen parandanud sõprade bakalaureusetöid ja teinud muid väikseid korrektuuritöid. See meeldib.
Äsja ilmus sinult teine luulekogu. Ju ei jää ka
romaan tulemata?
Romaan nõuab elukogemust ja haritud meelt – seda, et on midagi tõesti öelda. Eesti noortel kirjanikel on praegu palju sellist n-ö postmodernistlikku killustatud laadi. Minu meelest romaani ei saa nii kirjutada.
Mõni raamat, mis on pakkunud sulle täielikku äratundmisrõõmu «täpselt nagu mina»?
Seda on minuga juhtunud ainult korra – üle kahe aasta tagasi, kui ma lugesin Tõnu Õnnepalu «Harjutusi». Siis tundsin tõesti, nagu oleks keegi teine roninud minu pähe ja kirja pannud.
Millal plaat tuleb?
Ehk aasta-pooleteise pärast. Laule on küll juba ammu plaaditäis ja rohkemgi. Aga olen hoidnud – tundsin, et pole veel päriselt valmis. Nüüd juba oleks õige aeg. Aga olen raha Rotterdami jazz’i-akadeemia jaoks kõrvale pannud, kaht suurt asja pole korraga võimalik. Õnneks sain küllalt suure stipendiumi ja ühikakoht Rotterdamis on olemas.
Raatsid oma KODUST lahku minna?
Õnneks on Skype ja lennukid. Lähen aastaks, kogu stuudium kestaks seal neli. Tahan õppida teises kultuuriruumis, uute õpetajate käe all ning proovida seal üksi hakkamasaamise kogemust.
Miinimum – kes sa peaks olema viie-kümne aasta pärast?
Püüan just vähem mõelda tulevikule. Liiga ettemõtlemine on mu elu raskemaks teinud. Sest kui siis kõik täpselt nii ei lähe. Olen näinud, et ootamatud pöörded ei pruugi üldse olla halvad. Näiteks see Tartu aasta, kui ma ei saanud Otsa-kooli sisse.
Tänu sellele tuli Tartu ja esimene suur armastus?
...ja selle lõppemine. Nüüd ma tean, et see ei olnud mu elu Armastus, kindlasti mitte. Olen selline kinnistuja tüüp. Tõesti raske on lasta mingitest asjadest lahti, seda pean veel edasi õppima. Millestki tuleb kinni hoida, aga mitte kõigest.
Sellepärast ma ütlen praegu, paar nädalat enne ka inimestele, et ma ARVAN, et ma lähen Rotterdami. (Naeratades.) Ja täiesti hea tunne on olla. Ei ole mingit painet.
Mis me pealkirjaks paneme? «Täiuslik ja turvaline», nagu su äsjailmunud luulekogul?
Nende luuletustega tahaks ma just vastupidi. Anda edasi seda tunnet, et klants ja ilus ei peaks olema see, mille poole püüelda. Pealtnäha täiuslik on tihti seest tühi. Et kõik need asjad, mis ei ole täiuslikud ega alati turvalised, on palju tähtsamad kui ka valusamad.
