«Inglise kuningate-loos on palju rohkem seksi ja vägivalda, kui BBC on söandanud näidata,» räägib stsenarist ja üheksa lapse isa Michael Hirst, kelle kirjutatud teleseriaal «Tudorid» jookseb nüüd ka Eesti kanalitel.

 

Kas teie kuningate huvi taga on ehk ka isiklik seos — voolab teie sugupuus siniverd?

(Muheledes.) Ei, ei. Ma arvan, et kunagi vist oli meil loss, aga see oli sajandeid tagasi. Ei-ei, see ei tähenda küll, et ma kuidagi monarhiat õigustada ja kaitsta või poliitilist seisukohta võtta tahaks. Mind lihtsalt paelub võimu teema. See töötab ju ka Ameerika seriaalides, nagu «Sopranod» ja «Gangland». Samast asjast rääkis juba «Ristiisa» triloogia. Oli ju ka Corleone omamoodi kuningas! Dramaturge tõmbab võimukate ajalootegelaste poole. Sest mis erutab inimesi filme vaadates ja võtab kõige paremini judinad seljale — see, kui peategelasel on voli teiste elude üle. 

 

Mõni raamat või film, mis teid lapsepõlves erutas?

Muidugi Walter Scotti ajalooromaanid, nagu «Ivanhoe». Samuti kuningas Arthuri ja tema ümarlauarüütlite lood. Poisikesena pidin ma käima üksi terve miili (1 Briti miil = 1,609 km – toim.) jalgsi kooli. Mäletan, kõndisin siis terve tee lootuses, et ehk ilmub mu ette metsast mõni raudrüütel uhkel sõjaratsul. Uskusin, et kõik need lood on tõsi. Maast madalast oli mu fantaasia täidetud igasugu ajalooliste tegelaskujudega.

{poolik}

 

Olite omaette hoidev poiss, eelistasite mõttemänge rüütlitega päris sõpradele ja jalgpallile?

Ei, tegelikult olen ma elu jooksul osanudki kõigest kolme asja. Ajalugu ja inglise keel ning kolmas oli – just jalgpall. (Naerab.) Minust oleks peaaegu saanudki jalgpallur. Aga kui sain kuue–seitsmeteistkümne-aastaseks, keeldus mu isa lubamast mind edasi juba mõnda profimeeskonda elukutseliseks sportlaseks. Nii jäigi mul üle minna ajalugu ja inglise keelt õppima. 

 

Kuidas juhtus, et ajaloolasest sai stsenarist ja kuningakodade tagatubadesse kaevumisest teie leivaamet?

Mulle sobib töö ajaloolise ainesega. Tunnen end kindlamalt, kui on ajaline distants sündmustele ja inimestele. Minul isiklikult oleks tänapäevast raskem kirjutada. Mulle pole antud nii tugevat arvamust nüüdisaja üle. Küll aga on mul kukla taga kümme aastat tugevat akadeemilist ajalooharidust. Mulle pakub naudingut uurida igasugu vanu ürikuid ja ajalooraamatuid ning avastada sealt fantastiliselt põnevaid persoone.

 

Miks siis ikkagi Elizabeth I ning Henry VIII, kellest on juba tehtud tohutult raamatuid ja filme?

Seda küll, et igaüks meil Inglismaal ja paljudes Euroopa maades on kuulnud just neist kahest valitsejast. Aga enamasti teatakse neid ikka ikoonilisel viisil — vanad vägevad monarhid. Hilisemast ajast, kui nad olid end juba troonil kehtestanud. Vähe teatakse, missugused inimesed nad nooremana olid või kuidas nad võimuni jõudsid. Mind huvitabki just see medali teine külg — kui nad olid veel rohkem inimese moodi, enne kui muutusid ikoonideks.

Teine teema, mis mind kuningate-kuningannade juures tõmbab, on just nimelt VÕIM. Teiste inimeste, nende elude ja surma üle. See annab hea draama.

 

Suures vastasseisus Elizabeth I versus Mary Stewart andsite teie oma «hääle» esimesele?

Mulle kui dramaturgile tundub Elizabeth kuningannana tõesti atraktiivsem. Arukas, julmuseni halastamatu, aga edukas. Ilmselt Inglise kõigi aegade kõige kuulsam monarh. Meie loeme tema valitsusaega kuldajastuks, ka kultuuriõitsenguks. Teate küll, Shakespeare, Milton… Samas, millist lõivu tuli sel naisel maksta, et olla valitsejana nii tugev ja edukas! Vabaneda oma naiselikkusest ja seksuaalsusest. Ta ei abiellunud kunagi, ei sünnitanud lapsi. Selleks et olla haavamatu valitseja. Samal ajal oli Šoti kuninganna Mary kõigiti tema vastand. Tema ei suutnud loobuda olemast naine. Ülimalt naiseliku olevusena külvas ta meestesse imetlust ning armus ka ise ülepeakaela kirglikult. Isegi kui see ta valitsejana tragöödiani viis, jäi ta naisena iseendale truuks. Valitseja puhul ei saa seda poolt nii üheselt imetleda. Aga jah, Elizabethist on rohkem rääkida, ta oli keerukam tegelane.

 

Elizabethi on mänginud uhke rivi näitlejannasid. Kes neist on mõjunud teile kõige veenvamalt?

(Naerab.) No mina pean ilmselt ütlema, et ikka Cate Blanchett. Tema mängis minu Kuningannat. Ja ega noort Elizabethi polnud varem mängitudki. Sellepärast ma oma filmi mõttele tulingi. Seni oli teda kujutatud ikka kui juba keskealist, oma võimu tipus kindlat, kuigi sisemiselt õnnetut kuningannat. Nii mängis teda juba Bette Davis (Hollywoodi «The Private Lives of Elizabeth and Essex», 1939 – toim.) Aga mind võlus kirjutada noore lootusrikka kuninganna kuju, kui ta alles kobas leida oma teed ja tegi vigu. Ma leian, et Cate tegi selles filmis oma senini parimaks jäänud rolli. Paljud näitlejannad on Elizabethi interpreteerinud, aga Cate’i esitus oli ikka erakordselt võimas!

 

Cate Blanchett nomineeriti naispeaosa-Oscarile. Kuldmehikese võitis aga samal, 1998. aastal naiskõrvalosa eest Judi Dench - samuti Elizabethi rolli eest, aga filmis «Armunud Shakespeare»…

(Tundub, et ajakirjanikus pettunult.) See seal on just see kõige harjumuspärasem pilt Elizabethist. Aga olgu pealegi. Tore, et Tudorite dünastia jätkuvalt inimesi nii palju paelub!

 

Keda Cate Blanchetti kõrval Elizabethi rollile prooviti?

(Tundub, et diplomaatiliselt.) Vist kaalusime ka teisi noori näitlejannasid. Ei tule täpselt meelde, sellest on nii palju aega tagasi.

 

Aga Jonathan Rhys Myers — kellega tuli temal Henry VIII rolli pärast võistelda?

Temal kindlasti ei tulnud. Ja ma ütlen teile kohe ka, miks…

Jällegi, mind ahvatles idee kirjutada film just noorest Henryst. Kõik teavad seda kuningat kui vana habemes ja lihavat meest kunstnik Holbeini maalitud portree järgi. Niisugusena on teda ka alati mängitud. Keegi ei kujutanud enam ette, et Henry võis olla kunagi noor ja sale. Et ta oli üks kõigi aegade nägusamaid ja mitmekülgselt andekamaid printse - spordis, aga ka intellektuaalselt, ta valdas mitut keelt. Samas ka keevaline ja metsik, hoidis ta isa Henry VII kui troonipärijat ehk liigagi kontrolli all. Nii et kui too siis 18aastaselt ise kuningaks sai, pööras ta suures vabanemistundes kreisiks. Nüüd võis ta piire murda ja lubada endale kõike, mida tahtis. Ma vajasin näitlejat, kes pööraks samuti piire — oleks ka ise natuke kreisi ning ligitõmbava välimusega.

 

Piiride pöörajana oli Jonathan Rhys Myers end tõestanud noore David Bowie’ ainetel glam-rocki ajastut kämpinud filmis «Velvet Goldmine»…

Jah, aga mänginud ka juba ühes teisest kuningast rääkinud Showtime’i teleseriaalis — Elvis Presleyt! «Tudorid» tootis sama telekompanii, ja selle juht Robert Greenblatt oli veendunud, et just Johnny sobib suurepäraselt ka nooreks Henryks! Ta oli selles nii raudkindel, et ütles: «Kui Johnny keeldub, siis me seda seriaali ei tee!» Alles Johnny jah-sõna peale andis Greenblatt meile voli seda tegema hakata. Ja mina olin absoluutselt vaimustuses, et ta tuli. Sest tal on see Henry Kaheksanda ohtlikkus ja karisma ja kõik-kõik endas olemas.

 

Millised inimesed on Cate ja Jonathan? Kas sama nooblid ka siis, kui kaamera ei käi?

Ee-ee… (Paus.) No nad on ju näitlejad! Kui vaja, siis mängivad… (Naerab.)

Kui mina esimest korda Cate’iga kohtusin, oli ta täiesti teine inimene. Noor ja eneseusalduseta näitlejanna. Austraalias paaris filmis kaasa teinud, rääkis tugeva aktsendiga. Väga ebakindel mängimaks kuningannat. Küll tal oli kahtlusi ja küsimusi… Aga kui ta läbis võidukalt proovivõtted ja kinnitati rolli, siis nägin ma, kuidas ta võtteplatsil kasvas. Nii oma enesekindluselt näitlejana kui ka filmitähe staatuses. Nii et kui film valmis sai ja välja tuli, oli ta võrdselt veenev nii filmis suure kuningannana kui ka selle esilinastustel suure filmitähena. Ja hiljem on Catie seda ilmselt jätkuvalt tõestanud. Nüüd näib ta hoopis teistsugune kui see inimene, keda mina tundsin. Siis oli ta kahtlev, samas võluvalt intuitiivne ja intensiivne. Tahtes siis Elizabethi rolli nii meeleheitlikult saada, oli ta palju rohkem avatud. Nüüd, kus kogu maailm on tema kui suure näitlejanna ees, tundub ta kuidagi rohkem… Kuidas seda öelda — liiga ettevaatlik, kammitsetud, kontrolli all.

Aga Johnny… on välise perfektsuse all paras pundar vasturääkivusi. Tunnistan, et kirjutades kasutasin ma nii tema tugevaid kui ka nõrku külgi ära. Sobitasin paljuski Henry rolli Johnny enda vasturääkivuste ümber.

 

Näiteks mõni nõrkus?

Näiteks väga lühike keskendumisvõime. Johnny tüdineb kähku. Ma usun, et täpselt nii nagu Henrygi. Räägib kellagagi, aga juba vilab tema pilk millegi-kellegi muu järele. Ka on Johnny väga kehalik tüüp. Suheldes meeldib talle inimesi patsutada ja emmata, väga lähedale tulla. Sellegi kirjutasin ma Henry rolli sisse. Nii tundiski Johnny end Henry rollis nagu kodus. Ei mänginud, vaid lihtsalt oli. Ühesõnaga: noor Henry ja Jonathan sulasid täiuslikult ühte. Kaks esimest hooaega. Edasi oli mul raskem kirjutada — kui jõudsime välja kolmanda ja neljanda hooaja osadeni, kus Henry peab muutma vanemaks-paksemaks.

See oli suur erinevus – Johnnyt ümbritsesid sellised kogenud meistrid nagu Sam Neill (kardinal Thomas Wolsey) või Jeremy Northam (Thomas More). Nende mehed on õppinud — juba kaugelt paistab, et nad on treenitud Shakespeare’i näitlejateks. Erinevalt Johnnyst, kel pole mingit formaalset näitlejaharidust. Nemad nagu Sam Neill tõmbavad kostüümi selga ja mängivad — kehastuvad meisterlikult ümber ükskõik kelleks. Johnny aga pidi Henry rolli iseenda piirides üles leidma. Aga see toimis. Iga kord kui Johnny tuli võtteplatsile, muutis see atmosfääri… Henry VIII roll tuli Johnny enda seest!

 

Henryks sobis põrguline filmitäht, kel endagi noores eluloos kirjas juba paras hulk skandaale…?

Mmm… Aga lähtugem ennekõike eelteadmisest, et Jonathan Rhys Myersil oli väga-väga raske lapsepõlv. Ta kannab endas hulga arme. Tal on olnud keerulisi aegu. Aga ikka on ta võitjana välja tulnud. Ja mitte igaühest ei saa Kuningas 38 tunni pikkuses telefilmis! Seegi näitab tema professionaalsust ja pühendumist, et filmis pole märkigi sellest… Ta suudab kuningana varjata fakti, et ta ise on probleemides noor mees oma rasksutega, suuresti sellepärast, et ta kannab endas kõiki neid lapsepõlvekogemusi. Minule ta väga meeldis. Ma ei kujutaks ette kedagi teist oma Henryna!

 

Jonathan Rhys Myers on iirlane. «Tudoreid» filmiti põhiliselt Iirimaal. Täna tuleb brittidel ehedat inglaslikkust otsida Iirimaalt?

No kui isegi Bette Davis suutis mängida Elizabethi, siis ammugi Johnny… (Naer.)

«Tudorid» valmis Iirimaa ja Kanada koostööna, finantseeriti seda Ameerikast. Filmiti Iirimaal, peamiselt küll finantsilistel põhjustel.

Aga ütlen teile nüüd «Tudorite» kohta veel midagi, mis on mulle väga tähtis. Oma tunnete kohta ajaloolise draama žanrist. Ma olen üles kasvanud BBCs vändatud ajalooliste draamadega. Aga juba ammu ma ei arva, et need on päris tõesed. Ikka on kõik need seriaalid olnud liiga «aupaklikud» — näidanud meie kuningaid kuidagi liiga lugupidavalt. Ja kui nüüd Showtime ütles mulle: oled sa valmis neid piire lõhkuma — teisisõnu, tegema Henry VIII lugu verisemaks ja seksikamaks, kui BBC teeks —, siis olin ma ülima rõõmuga nõus. Sest mina mõtlen samuti, et mida vägivaldsemaks ja seksikamaks, seda lähemale jõuab see tegelikkusele. Ma tahtsin piire lõhkuda, mitte teha mingit kostüümidraamat nagu BBC tavaliselt.

Loodan seda rida jätkata, «põmmutada» kuningate ajaloos edasi. Näidata, et me ei pea neid näitama hillitsetult, nad polnud ju nagu tegelased mõnes Jane Austini romaanis, kus kõik on väga viisakad inimesed. Hei, Henry VIII oli ju lõpuks massimõrvar! Teate ju küll, ta tappis tuhandeid oma inimesi. Kahel oma naisel kuuest lasi ta pea maha raiuda! Tal oli ports ebaseaduslikke lapsi. See pole ju kena Jane Austini lugu… 

Selle pointiga oli lihtsam filmida Iirimaal, rääkimata seal paremini säilinud metsikust loodusest. Aga ennekõike oli mul hea meel, et pääsesime eemale just sellest aupaklikkusest, mis meil Inglismaal oma kunagiste kuningate ja kuningannade suhtes valitseb. Inglismaal ei mõtle me ikka veel Henry VIII-st kui monsterist. Vanemaks saades oli ta ju absoluutne monster. Aga meil on ta ikka rohkem nagu püha ikoon.

 

Nagu ka Che Guevarast on saanud romantiline ikoon…

Just! Nagu paljud valitsejad, kes alustanud kõrgete ideaalidega. Kui Henry oli noor, pidi temast kõikide märkide järgi tulema edumeelne kuningas. Ta mõtles vaeste peale, tahtis reformida ühiskonda. Temast pidi saama kuldne valitseja. Aga lõpuks veristas ta nagu lihunik järjest kõiki, kes ette jäid, pühendudes ainult iseenda edevale auahnusele. Selles loos on suur dramaatiline kaar. Paljud maailma ikoonid on alustanud ideaalidega, aga unustanud siis oma lubadused ning lõpetanud monsteri ja türannina.

 

Kuid printsid William ja Harry — kummast kumab enam potentsiaali, ainest tulevastele seriaalidele?

No ma ei tea. Raske on siin seoseid tõmmata… (Diplomaatiline teemavahetus) Mida mina tahtsin «Tudoritega» näidata — teemad ja põhiküsimused, mis valitsejad saadavad, olgu siis isiksuslikud, seksuaalsed või poliitilised, on tänaseni samad. Nemad seal kaugel ajaloos polnud algusest peale pühad museaalid, vaid samasugused lihast-verest inimesed nagu meie. Nende pealt võib tõmmata paralleele nüüdisaegsete valitsejatega. Ja õppida. Eelistan kirjutada ajaloolistest tegelastest just sellepärast, et nende puhul on teada, milleni nende valikud ja teod neid välja viisid.

Ma ei tea kuigi palju prints Harryst ega Williamist. Pole nendega kunagi kohtunud ega tea, kes neist kunagi saavad. Monarhia roll Inglismaal on praegu väga raske. Oletan, et järgmiseks kuningaks saab nende isa Charles. Aga seda alles oma kuuekümnendate lõpus või isegi juba seitsmekümnendates eluaastates. Ja kui siis järg lõpuks tõesti ka Williamini jõuab — siis muidugi on see hea, üle pika aja saab Inglismaa noore kuningaga lootuse uuenemisse. Vanadele ühiskondadele meeldib end uuendada.

 

Milline on teie kodune elu? Milliseid peretraditsioone tähtsaks peate?

Mina…?! Tegelikult seda küll, et ma tõesti elan nüüd ka väga vanas majas. See hoone pärineb koguni aastast 1420. Tudoritel oli seal kunagi tall ja nüüd meie naisega magame seal. (Muheleb.)

Ei, meil pole palju teab mis vanu rituaale, aga… Ja eks kogu Inglise ühiskond ole vahepeal kõvasti muutunud. Aga nagu ütles kunagi Wellingtoni hertsog Inglismaa kohta: kui siin revolutsiooni suits haihtub, tolm maha langeb, siis on kõik edasi ikka samamoodi. Omal kombel on Inglismaal ajatu kultuur. 

Mul on üheksa last. Nii et nemad on minu traditsioon. Olen nende teener. Teenin neid nii hästi kui saan.