Viimased kaheksa aastat oma elust oli Eesti üks kõigi aegade paremaid filmirežissööre Grigori Kromanov abielus leedulanna Irena Veisaite-Kromanovaga. Nende tutvus algas Irena tööreisil Tallinna.
Grigori Kromanovi võttis veidi hingeldama jalutuskäik oma kodutänaval Vilniuses. See linn on ju ehitatud seitsmele künkale nagu Rooma. Laskudes vanalinna viivat tänavat pidi alla, avanes talle vaade baroksetele kirikukuplitele. Tõustes paistsid õigeusu kiriku rohelised kuplid. Vilniuse vanalinna on Irena ja Grigori juurest mõnisada meetrit.
Kromanov elas J. Basanavi?iuse tänaval oma viimase abikaasa, teatrikriitiku ja õppejõu Irena Veisaite-Kromanova (82) korteris. Korter on kohane kirjandusprofessorile. Seintel on palju kunsti, silma jääb Irena portree ning Arvo ja Nora Pärdi kaksikportree. Esikus on hiiglaslikud raamatuid täis riiulid.
Irena portree kinkisid Arvo ja Nora Pärt Grišale 50. sünnipäevaks.
«Me olime Arvo Pärdiga suured sõbrad. Mul on isegi Pärdi kirjutuslaud ja tool kodus. Kui ta ära sõitis, siis jättis ta mulle oma mööbli ja ka raamaturiiulid. Me elasime Grišaga pärast abiellumist ühe aasta Arvo Pärdi juures Mustamäel,» räägib Irena.
Irena abiellus Grigoriga 1976. aastal. Grigori jättis oma korteri eelmisele abikaasale Silviale. Aasta hiljem sai ta endale uue korteri Imanta tänavale.
{poolik}
Tsensorid valmistasid meelehärmi
Grigori jagas end Tallinna ja Vilniuse vahel.
«Ta oli osa Eesti kultuurist, aga ka Vilnius oli talle väga armas, eriti armastas ta meie kodu,» ütleb Irena.
Irena ja Grigori tutvusid 1971. aastal, kui Kromanov lavastas Leedu autori Kazys Saja näidendit «Pühajärv».
«Saja kutsus mind Tallinna peaproovi. Seal me tutvusime. Mulle meeldis Kromanovi lavastus väga. Leedus oli näidend lavastatud üpris nuditult — tsensorid muudkui kärpisid seda, sest neile näis see liiga rahvuslik.»
Armuloo alguse ajaks oli Kromanov väga tuntud filmirežissöör — «Viimsest reliikviast» oli saanud rahvusvaheline hitt, mida eksporditi 60 riiki.
«Viimse reliikvia» edu ei olnud juhus. Grigori oli põhjalik, valides parimad näitlejad ja parimad heliloojad, ning töötas väga põhjalikult stsenaariumiga.
Filmi algidee pärines Tallinnfilmi toimekatelt töötajatelt Lennart Merilt ja Lembit Remmelgaselt. Kromanov võttis loo omaks, lasi stsenarist Arvo Valtonil korduvalt algmaterjali ümber kirjutada ja lisas sinna Uno Naissoo laulud, mille sõnad kirjutas Paul Eerik Rummo zen- budistlikus vaimus.
Kromanov väntas «Viimse reliikvia» Prantsuse seiklusfilmide ja Ameerika vesternide stiilis, kuid selle vabadusihalust kandev vaimsus oli ja on ikkagi eriline.
«Ta muidugi elas väga üle, kui Saksa DVs lõigati välja filmi algus koos lauluga «Põgene, vaba laps»,» meenutab Irena.
Filmirežissööri elukutse pole kerge. Kromanovi häiris kõige enam see, kui tsensori käärid hakkasid linateost tema teadmata rappima.
Irena oli neljas naine
Grigori abiellus 24aastaselt näitlejanna Eva Novekiga, kellega ta kohtus Eesti Teatriinstituudis. Moskva teatriinstituudis GITIS õppides armus ta kursusekaaslasesse Ellu Puudistisse. Mehe teine abielu kestis kaheksa aastat, kuni Grigori teele sattus Eesti Televisiooni grimeerija Silvia Reitel. Seegi armumine vormistati seaduslikuks abieluks, mis kestis 11 aastat.
«Ma austasin tema eelmisi elusid ja isegi armastasin tema eksnaisi,» räägib Irena, kuid detailidesse ta ei lasku. «Eva oli väärikas naine, andekas näitleja, aga nad olid abielludes liiga noored. Ellu Puudistiga olime nagu õed. Kolmanda abikaasa, Silvia Kromanovi tütre Kristinaga saame väga hästi läbi. Ka Silviaga olime sõbralikes suhetes. Kuid mulle ei meeldi isiklikust elust rääkida. Olen koostanud Grigorist mahuka kogumiku, kus on avaldatud meie omavahelist kirjavahetust. Aga ma olen sealt kõige isiklikuma osa välja võtnud. Ka Griša oli tagasihoidlik inimene.»
Ideaalne paar
Irena teeb ettepaneku minna külla Eesti kõige esimesele suursaadikule Leedus Valvi Strikaitienele. Sõidame tema lillat värvi Nissan Micraga.
Valvi pakub teed ja küpsiseid ning räägib, kuidas välisminister Lennart Meri kirjutas alla paberitele, mis tegid temast, leedu keele tõlgist, Eesti esimese suursaadiku Vil-niuses. Aga peagi liigub jutt tagasi filmikunsti radadele ning Griša ja Irena suhetele.
«Nad sobisid omavahel suurepäraselt ja mõistsid teineteist täielikult. Kahe loov- isiku kooselu andis impulsse ka ühiseks tööks. Grigori viimase filmi «Hukkunud Alpinisti hotell» filmivõtetel osales Irena kui teine režissöör.
Irena leidis Griša näol oma vääriskivi, ja ka vastupidi,» leiab Valvi.
Irena ei taha vestlusega nii isiklikuks minna, kuid tunnistab, et Griša oli tema saatus…
«Loomulikult väljendas Griša vürst Gabrieli tegelaskujus ka iseennast. Režissöör paneb ennast ikka filmi sisse. Kuid ma arvan, et Grišat oli kõige enam Nikandrovi karakteris filmis «Briljandid proletariaadi diktatuurile»,» ütleb Irena. «See film puudutas sügavalt nende venelaste tundeid, kes sattusid emigratsiooni või olid valgekaartlaste järeltulijad. Ma ise arvan, et see on kõige parem Grigori film ja Eestis pole seda siiani lahti mõtestatud. Eksiteele viib kriminaalne faabula.»
Jukerdav süda
«Briljandid proletariaadi diktatuurile» tõi Grigorile esimesed südameprobleemid — ta oli tundlik ja kergesti haavatav.
«Griša oli peenetundeline, pühendunud ja tark inimene. Tal oli otsiv vaim ja ta armastas kaevata inimhinge sügavustes. Ta otsis uut ja oskas kuulata teisi. Samas oli talle väga kerge haiget teha, seda enam, et ta elas oma sisimas kõike väga raskesti üle,» räägib Irena.
Grigori tervis polnud 70ndate lõpus enam kuigi hea, süda andis tunda. Ka töö Tallinna Vene Draamateatri juhina ei sujunud. Grigori teatriplaanid ja nõudlikkus tõid kaasa teatritülid ja kaebekirjad, kus teda süüdistati, et ta on eesti natsionalist ja fašist, kes teenis Saksa armees.
«See oli õige, et ta pettuse ja jõuga mobiliseeriti kuhugi ettevalmistuslaagrisse, aga ema Liidia aitas tal sealt põgeneda,» ütleb Irena, kes on ise mitmeid pealekaebusi näinud.
Samuti ei andnud Tallinna Vene Draamateatri parteirakukesele rahu, et Grigori isa Jermi kohta käisid jutud, nagu oleks ta olnud valgekaartlik ohvitser ja kaupmees. Tollane teatri parteijuht oli Grigorilt alatasa pärinud, miks ta ei ole kommunistliku partei liige ja kuidas on lood valgekaartliku minevikuga.
Grigori isa oli Peipsi-äärsest vanausuliste kogukonnast. Esimese maailmasõja lõpetas ta väidetavalt tsaariarmee nooremleitnandina ja revolutsiooni järel liitus valgekaartlaste armeega. Tõenäoliselt osales Jerm ka Judenitši armee koosseisus Eesti Vabadussõjas ning ajas asju Eesti nii-öelda mässajatega, nagu Gabriel «Viimses reliikvias». Lõpuks töötas ta kojamehena ühes Tallinna vene koolis.
«Grigori oli kahe kultuuri inimene — Moskvas peeti teda eestlaseks, aga eestlaste jaoks oli ta venelane,» leiab Irena. «Ning kommunistide jaoks veel liiga ebausaldusväärne.»
Oma aktsendi tõttu läks Grigori ära Eesti Draamateatrist ja temast sai aastateks 1956–61 Eesti Televisiooni režissöör. Sealt edasi tuli Tallinnfilm.
«Griša probleem oli ka selles, et väga paljud tema plaanid Tallinnfilmis jooksid liiva,» arvab Irena. «Griša kirjutas viimastel eluaastatel stsenaariumi Jaan Krossi romaani «Keisri hull» põhjal, mis jäigi käsikirja. Tal oli soov teha romaanist «Tõde ja õigus» 30osaline telefilm, aga ka need soovid ei täitunud. Muide, Griša lemmikkirjaniku A.H.Tammsaare loomingu kaudu tutvustas ta mind Eesti ajaloo ja eestlaste mentaliteediga. Pärast 1982. aasta infarkti oli ta praktiliselt invaliid, kuid ta tahtis ikkagi töötada. Tema õpilane Kalju Komissarov kutsus ta õppejõuks lavakunstikateedrisse. Oli selge, et Griša ei suuda enam töötada, aga ta väga tahtis, sest ta ei suutnud ilma oma tööta elada. Ma soovisin, et ta elaks, aga Griša tahtis töötada. Ma ei suutnud teda veenda, sest see ei oleks kuhugi viinud. Nii ta sai ühel suvisel jalutuskäigul Võsu lähedal infarkti. Talle soovitati operatsiooni, aga ka südameoperatsioon oli tol ajal risk.»
Kirglik seeneline
Koju tagasi sõites räägib Irena endast. Ta sündis Kaunases enne Teist maailmasõda. Õnneliku ja kindlustatud lapsepõlve katkestas sõda. Kommunistid ajasid kodumajast välja, natsid aga saatsid perekonna Kaunase getosse. 1943. aasta lõpul põgenes Irena getost ja üks leedu naine võttis ta oma tütreks. Alati on häid inimesi. Selline oli ka Grigori — tähelepanelik ja abivalmis.
Leedu juutide saatus oli holokausti ajal sünge, kuid sealgi olid oma Wallenbergid ja Schindlerid.
Probleemid algasid juba varem, Poola okupeerimisega Saksa vägede poolt ja Leedu okupeerimisega Vene vägede poolt 1940. aasta suvel.
Nendel pöördelistel suvekuudel andsid Jaapani konsul Chiune Sugihara ja tema Hollandi kolleeg Jan Zwartendijk välja üle 10 000 viisa, et juudid saaksid riigist lahkuda. Legend räägib, et Sugihara oli veel oma ärasõidul Berliini rongi aknast tagunud templeid Jaapani viisadele.
Pikal teekonnal rongiga läbi Siberi Vladivostoki ja sealt edasi Jaapani linna Kobesse, kus tuli oodata USA, Briti, Palestiina või Uus-Meremaa viisat, said inimesed teineteisele otsa vaadata ning küsida nii nagu Agnes päris Gabrielilt: «Mis meist saab?»
Irena köögis püüab tähelepanu eestikeelne raamat «Meie seeni». Grigori ja Irena olid kirglikud seenelkäijad.
Ühel järjekordsel seenelkäigul ta metsa jäigi. Võsu lähedal rabas meenutab meistri lahkumispaika mälestuskivi.
Mulle annab Irena Tallinna tagasisõidu teele kaasa talismani — ühe pisikese rannakivi Leedu kuurortlinnast Nidast. Tal on neid terve hunnik väikese kohvilaua all.
