«Kõik on võimalik!» ütlevad Peeter Rebane ja Märt Agu kui ühest suust. Kui Briti popduo Pet Shop Boys veerand sajandit tagasi Londonis oma karjääri alustas, oli Peeter pioneer Mustamäel ja Märt lasteaialaps Lasnamäel. Nüüd aga valmis lääne ja ida poiste võrdses koostöös video laulule «Toget-her», mis paar nädalat tagasi sai esilinastuse BBCs.
Töine õhtueine Berliinis koos filmigurmaanide guru, režissöör Wim Wendersiga. Järgmisel päeval drink koos popmuusika klassikute Neil Tennanti (56) ja Chris Lowe’iga (51). Selline on täna eesti poisi, meelelahutusärimees Peeter Rebase (37) töö ja elu.
Tema produtseerimisel rullus läinud nädalavahetusel Tallinnas lahti tänavune Euroopa Filmiakadeemia aastaauhindade punane vaip ja gala. Mõni päev varem muretses Peeter: «Ega mul endal polegi intervjuud vaja, aga Märt (30) on teinud Tantsuakadeemias kõva tööd ja ma tahan, et see Solarise majas veel kõvema hoo sisse saaks…»
Kuidas juhtus, et Briti popikoon, duo Pet Shop Boys, kes alati on oma videotele väga suurt rõhku pannud ja kasutanud maailma tipprežissööre, nagu Derek Jarman, valis oma värskeima singli pildi tegijaiks teid, kaht eesti poissi. Maksis vana tutvus, sõprus?
Märt: Tegelikult kogu selle video jutustus ongi see, kuidas muusika ja tants suudavad panna erineva kultuuritaustaga inimesi «Together!» — midagi koos tegema.
Peeter: Juhus. Olin Berliinis koos Iir Hermeliini ja Aarne Saluveeriga Euroopa Filmiakadeemiaga töökohtumisel oktoobri alguses kaks päeva. Esimene õhtu oli töine õhtusöök akadeemia presidendi Wim Wendersiga (saksa filmimaestro). Aga teine õhtu oli vaba. Internetist lugesin, et Pet Shop Boys salvestab Berliinis. Mõtlesin: äkki, neil on aega koos sööma või dringile minna? Saatsin meili ning Neil Tennant vastaski, et neil ka vaba õhtu. Saime kokku, rääksime niisama juttu — polnud kaua näinud ega suhelnud. Nad kirjutavad praegu balletimuusikat. Sadler’s Wells Theatre, üks tuntumaid Londoni tantsuteatreid tellis neilt muusika Anderseni muinasjutule «The Most Incredible Thing» («Kõige imelisem asi maailmas»). See esietendub märtsis. Aga sekka salvestasid nad Berliinis ka üht uut laulu «Together» singliks PSB kogumikalbumile. Ja arutasid siis, et selle videos võiks laulu sisust tulenevalt segada kasakatantsu moodi breiki ja balletti. Ja et autentselt tuleks seda filmima sõita Moskvasse või Ukrainasse. Aga siis korraga keset seda õhtusööki Neil äkki ütleski: «Kuule, aga teil on ju Euroopa Liit, tööks hoopis tsiviliseeritum keskkond! Me sõidaks oma meeskonna, režissööriga Londonist Tallinna kohale — kas sa korraldaksid meile selle seal ette ära? Teil Eestis on ju ka Vene tantsustiile oskavaid tantsijaid…!» Vastasin, et ma usun küll. Helistasin ja küsisin Märdi käest järele. (Märdi poole.) Ja mis Märt ütles…?
{poolik}
Märt: Et ikka leiame. Palju vaja?
Peeter: Kuus tüdrukut ja kuus poissi. Kui hommikul uuesti helistasin, ütles Märt: leitud-olemas. Ja veel, et — mis sa, loll, siis seda ise ei lavasta? Paku ennast lavastajaks!
Mõtlesin, kuidas see võiks kulgeda, kuidas see videolugu võiks areneda edasi nende antud lähtekohast ja märksõnadest: noored kaasaegses tootmisasulas kuskil Ida-Euroopas. Arendasin sealt stsenaariumi, Märt selles koreograafia ideed.
Chris ja Neil pidasid nõu oma mänedžeri Angelaga, kes on väga kõva «mutt» — kaheksa aastat oli ta Madonna mänedžer. Kahe päeva pärast tuli Virgin Recordsilt e-kiri: olete palgatud videot tegema, eelarve ja tähtaeg on sellised.
Siis helistasin kohe ka kolmele mehele — operaator Mait Mäekivile, monteerija Tambet Tasujale ja produtsent Andres Arrole, kes on oma aladel Eesti ühed parimad tegijad. Tähtaeg vaid kolm nädalat. Nad olid nõus. Lahe! Hakkame tegema...
PSB läbilöögi hitt «West End Girls» ja esikalbum «Please» murdsid maailma kevadel 1986. Peeter ja Märt, kui kaugel teie siis oma eluga olite?
Peeter: Mina… Sain siis kolmteist. Ju ma olin eeskujulik kooliõpilane ja pioneer Mustamäel 37. keskkoolis. Ja joonistasin Club Hollywoodi plaane iga päev… See oli nali.
Märt: Oi, mina olin «sipupükstes». Nullklassi- või veel lausa lasteaiapoiss Lasnamäe — otse meie maja taga, Pinna tänaval vist mingis 34ndas. Ei tea sellest ajast suurt midagi.
Peeter: Mängisid autodega…
Märt: Loopisin Lasnamäel kruusakive karjääri alla…
Teie lemmikmuusika oli siis…?
Märt: Mis ma kuueaastaselt…? Tammusin iga loo järgi, mis raadiost tuli.
Peeter (tögab edasi): «Onu Remuse jutud»…
Märt (naerab): Jah, pigem midagi sellist. Eks teises-kolmandas klassis tulid esimesed klassiõhtud, Michael Jacksonid ja kes meile siia Eestisse natuke läbi imbusid.
Peeter: Boney M, ABBA ja Modern Talking…
Millise lauluga PSB enda jaoks avastasite-teadvustasite?
Märt: Minu jaoks oli kindlasti esimene «Go West». (Raadio 2 esimese Aasta Hiti välismaiste lugude kategoorias võitnud PSB hitt aastast 1993 – M.K.) Kolmeteistaastaselt. Eks ma olin ennegi nende lugusid raadiost kuulnud, aga ei viinud nimega kokku. Aga siis tuli ka MTV isetehtud antenniga meile koju telekasse sisse. Vend oli meil peres see tehnikahuviline ja eks tema neid telekanaleid siis välja kruttis. «Go Westi» videot mäletan ma hästi!
Peeter: Õnneks pole mul kõige parem minevikufaktide mälu. Pigem oskan öelda, milline PSB lugu mulle üle aegade enim meeldib.
Aga eks see PSB avastamine mul ka millalgi 90ndate alguses oli. Vahetus-õpilasena USAs ma ei vaadanud üldse telekat ja Internetti veel polnud. Kui ma Inglismaale Oxfordi ülikooli läksin, hakkasin vaatama muusikavideoid. Siis ilmusid Take That jms.
Freddie Mercury oli äsja surnud, kui ma Inglismaale jõudsin. See on meeles.
Üle aegade enim puudutanud PSB laul? Nende sisukaim laulutekst?
Märt: Mõjunud hitte on neil ju kõvasti olnud — 25 aastat järjest väga aktiivselt tegutsenud bänd! Paljud nende laulud mõjutasid poisikesena minu kasvamist ja arusaamiste kujunemist.
Aga mis mulle enim korda on läinud — nende soundtrack filmile «Battleship Potemkin» (maailma kinoklassikasse hinnatud Vene režissööri Sergei Eisensteini tummfilm «Soomuslaev Potjomkin» aastast 1925 – M.K.) Käsime selle esikat vaatamas Londonis, kus Pet Shop Boys oli laval suure sümfooniaorkestriga ja suurel ekraanil jooksis film.
Peeter: Väljas Trafalgar square’il, Londoni keskväljakul…
Märt: Just! Vihma tibutas ja kuidas see kõik hakkas seal selles hetkes emotsionaalselt kokku. See muusika, hall vihmane London, nagu ta meie kõigi ettekujutuses on. Ja see venelaste vana mustvalge Potjomkini film, mis kindlasti polnud varem olnud mingi minu lemmikrepertuaari kuuluv muuvi. Aga kuidas see rahvas seal platsil sellega kaasa läks, nii et see polnud enam mingi ainult kontsert või filmivaatamine! Tõeliselt vägev sümbioos, mis jättis sügava jälje minusse tegelikult.
Peeter: Aga PSB lauludest ikka «It’s a sin» — minu jaoks filosoofilise taustaga lugu.
«Kuhu ma ei läheks, mida ma ka ei teeks — ikka «see on patt!»»…
Peeter: Just! See summeerib ka elu Eesti ühiskonnas tihtipeale.
Märt: …ja mitte ainult Eestis.
Peeter: Nemad tegid selle loo 1980ndate lõpus, siis valitses mujal maailmas ühiskonnas umbes sama, mis meil praegu on.
Neil Tennant, nutikas tekstimeister kirjutas teksti oma katoliikliku kooli mälestustest, kuid see tabas ka Nõukogude kommunistliku moraali pihta… Aga tervikuna sügavaima sõnumiga PSB popalbum?
Märt: Ma pole nii fänn, et oskaks nimetada lemmikalbumit. Tegelikult, ma pole kunagi olnud inimene, kes ostab endale albumeid järjest kuulamiseks koju kokku. Pigem naudin raadiot või et keegi paneb mulle plaadi mängima, niimoodi, et mul on lotovõidu võimalus — et tuleb minu lemmiklugu. Mulle ei meeldi endale pop-plaate osta.
Peeter: Ehk «Release» (2002), kuigi see polnud neil kõige müügiedukama, aga – kaks selle lugu on Eestis komponeeritud. Siis kui Neil käis oma sünnipäeva tähistamas Pädaste mõisas. Siis sealsamas Imre Sooääre klaveril sündis neist üks. Ja singel «Between Two Islands» sellest, kui Imre viis meid kogu seltskonnaga piknikule väiksele Võilaiule, kus polegi rohkem elanikke kui kaks vanadaami. Sõitsime vana kalaplaadiga pisikeste laidude vahelt läbi. Imre siis näitas, et ühele poole jäi Armastuse saar ja teisele poole Litsi kari.
(Selles laulus ongi sõnad: «We sailed in a fishing-boat between these two shores the Island of Lovers and the Island of Whores.» – M.K.)
Esimene kohtumine PSBga? Kui palju erinesid Neil Tennant ja Chris Lowe inimestena tavaelus sellest ettekujutustest, mis teil neist meestest ekraanilt-lavalt oli?
Peeter: Korraldasin nendega esimese Leedu-Läti-Eesti turnee 1999. aastal. Selleks ajaks olin oma neli aastat juba kontserte korraldanud ja harjunud tähtedega kohtuma. Väike aukartus käib ja jääb asja juurde, aga nüüdseks olen täiesti veendunud — olgu Neil või Madonna, inimene on inimene.
Märt: Las ma mõtlen, millal mind tutvustati, enne kui Eurovisiooni-lauluvõistlus Tallinnas toimus…
Aga absoluutselt, minu jaoks olid nad küll — kas just lausa iidolid, aga inimesed, kes on nii palju kaugemal-kõrgemal minust. Juba lastetuba oli mul selline: käitu viisakalt vanemate härradega…
Aga pärast paari kohtumist see barjäär ja hirm kadus. Näe, ei olegi ennasttäis muusikud, vaid täiesti normaalsed valged inimesed. Nad ei andnud kuidagi mõista, et meie oleme kümneid aastaid Briti ja isegi maailma edetabelite tipus rippunud — et kes sa niisugune noor nolk oled?
Peeter: Eks artistidega ongi lõpuks nagu mis tahes inimestega. On neid, kellega sul on, millest pikemalt rääkida ja lahe suhelda. Mõne teisega ütled ainult «tere» ja «nägemist». Näiteks viimasest ajast oli pärast kontserti huvitav rahulikult juttu puhuda Enrique Iglesiasega. Ja Neil Tennant on tõesti üks haritumaid ja intelligentsemaid artiste, keda ma tean, kuigi olen kohtunud juba päris paljudega.
Neid ongi kiidetud kõige intelligentsemateks popartistideks. Neil Tennant on diplomeeritud ajaloolane ja töötanud muusikaajakirjanikuna, Chris Lowe õppinud arhitektiks.
Peeter: Kui esimest korda Neiliga pikemalt rääkisime… Ütlen ausalt, et Arvo Pärt oli siis minu jaoks ka ainult uhke nimi. Nagu me siin ikka kiidame: Pärt — eestlaste au ja kuulus! Aga paljud meist siin on kuulanud tema muusikat, tema albumeid koju ostnud?! Aga Neilil olid Pärdi albumid kõik olemas. Tema mõjul tekkis mul huvi, hakkasin Pärdi muusikat kuulama.
Popmuusika järgi, mida PSB laval teeb, ei oskaks ilmselt eeldada, et nad on nii laialt ajalugu ja kultuuri tundvad inimesed.
Märt: Just! Mis mind on ennekõike alati üllatanud — kuidas nende muusikas on alati olnud sees Lääne ja Ida piiril olek. Nagu Berliini müüril kõikumine või….
Eks paljud teisedki muusikud ole Ida versus Lääne teemaga omal ajal flirtinud. Aga PSB on oma muusikas ja laulutekstides neid piire kombates teinud seda algusest peale kuidagi intelligentselt erapooletu kõrvalpilguga.
Ja ime, et see idabloki teema mingeid Briti härrasid nii sügavalt huvitab. Kas või toosama tohutu Potjomkini-projekt. Kas neid tummfilme vähe on, millele muusikat teha…
Intervjuudes arutleb enamasti Neil Tennant. Chris Lowe irvitab irooniliselt kõrvalt natuke vahele ja hoiab, kepka peas, vaikiva trolli joont. Kuis elus?
Peeter: Kusjuures tavaelus tundub vaat et vastupidi — Chris on rohkem ekstravert ja Neil introvert. Nüüdki Tallinnas — Neiliga tulime siiasamasse kohvikusse Komeet kohvi jooma, loetud raamatute ja ilmaelu asjade üle arutama, Chris läks samal ajal Hollywoodi tantsima.
Tõenäoliselt läinuks ta küll pigem Angelisse, aga kuna see on nüüd kinni, siis…
Märt: Kinnises seltskonnas, kus nad ei pea esinema, on mul ka jäänud mulje, et kui sa esitad neile mingi küsimuse — küsid, mis sa praegu tunned või mõtled, siis Neil selle peale ütleb, et ta võtab klaasi veini, kolm lonksu, analüüsib nagu läbi ja siis vastab.
Milliseid paiku lisaks Muhu saartele olete neile veel näidanud, mis neid siin kiitma-vaimustuma on pannud? Kus PSB on käinud, kus pidutsenud? Nende lemmikkohad.
Peeter: Esimene kord olidki Saare- ja Muhumaa. Kahel kontsertkäigul Tallinna on nad pidanud siit kohe edasi kiirustama. Aga oma teisel eravisiidil Eestisse, kolm-neli aastat tagasi vist — enne kui Kaberneeme kolitud sai — käisid nad Tallinnas lihtsalt uut aastat vastu võtmas. Ja et Tallinnast natuke välja saada, sõitsime nendega Rakverre (mh ka Arvo Pärdi lapsepõlve- ja keskkoolilinna). Tore väike rahulik koht, sealses Art Cafe’s käisime söömas.
Seal baaridaamid ei tundud briti härrasid ilmselt äragi?
Peeter: Ma usun ka. Sai vaikselt rahulikult olla.
Märt: No kui päris aus olla, siis on Chris üksi vaikselt käinud Eestis veel ja veel…
Peeter: Jah, ma täpselt ei teagi…
Märt: Neil on neil nagu rohkem ikoon või… nii laval kui ka intervjuudes rohkem esil. Koos tunneb nad ka Neili näo järgi rohkem ära. Aga kui Chris tänaval üksi sulle vastu jalutaks, kepka silmini peas ja mustad prillid ees, ei tunneks vist keegi teda ära…
PSB imago järgi käivad nad 24h koos nagu must ja valge koer. Või on neil kummalgi ka oma eraelu?
Peeter: Täiesti. Selles mõttes, et mingi paar pole nad kunagi olnud. Pet Shop Boys on puhas professionaalne sõprussuhe. Teisiti ilmselt ei püsikski ükski bänd veerand sajandit koos, kui poleks piiri — et on töö ning muu elu.
Nii palju kui mina tean ja olen külas käinud — Londonis on Neilil oma maja ja Chrisil suur korter. Neilil on ka väga lahe maamõis Põhja-Inglismaal, Chrisil aga oma suurem elamine lõunarannikul Brightonis, kus kumbki veedab omaette vaba aega, mitte Londonis.
Kuhu nad Inglismaal teid on viinud?
Peeter: Oleme käinud lahedates kinnistes restoranides ja klubides, kus vaid muusikud-artistid koos käivad. Londonis ei lasta ju tuntud näol avalikes kohtades üldse rahus olla. Olen seal tavakohtades ka käinud ning näinud, kuidas seal kohe hakatakse tähtede kannul kõndima ja neid piirama. Eestis on õnneks pigem nagu põhjamaades: oma kuulsuste privaatsust üldiselt respekteeritakse ega rünnata. Kas või meie Club Hollywoodis. Londonis on see võimatu...
Nojaa, Neili huvitavad väga ka kujutav kunst ja teater. Londonis küsin temalt ikka, mida uut ja radikaalset ta soovitab vaadata.
Märt: Mindki on seal viidud mõnele väga põnevale tantsuetendusele. Kusjuures need olid jällegi natuke vene ja ka Aasia sugemetega. Ma ei tea see, «Lääs ja Ida» kiiks on neil ikka juures.
Tundub, et Peetril klapib jutt rohkem Neiliga ja Märdil pigem Chrisiga…?
Märt: Ehk ongi nii. Minu igapäevaselt vabam olek sarnaneb ehk tõesti rohkem Chrisiga. Samas on ka väga huvitav rääkida just enda vastandi Neiliga…
Peeter: Ega me tööväliselt neljakesi koos aega pole palju veetnudki. Nii nagu Neil ja Chris ei tee seda ise Londoniski.
Vana sõpruse-tutvuse test: millal on Neili ja Chrisi sünnipäevad?
Märt: Neilil on 10. juulil. Ja Chrisil on oktoobris… 12ndal, 11ndal, ei 4. oktoober… (Märt peab kiirustama Tantsuakadeemiasse tundi andma.)
Peeter: Ma tahan veel öelda, et mõnd on pahandanud, et kui juba Londonist siia videot tegema tuldi, võinuks näidata mõnd meie Rocca al Mare vabaõhumuuseumi või midagi niisugust ilusat. Aga nad tulid tegema konkreetset stoorit ja minu ülesanne lavastajana oli leida kohad, mis seda peegeldaks. Loo võti on just — Kallavere, Maardu, Kehra, Vene Teater ja kultuurikeskus versus Club Hollywood ja Nokia Kontserdimaja.
Ja mis on kõige olulisem — me ei kasutanud ühtegi professionaalset näitlejat. Need tosin noort on Tallinna Tantsu-akadeemia tantsijad, neist osa ainult aasta aega.
Seegi sobis sisuliselt, kuna stoori ongi see, et väikese tööstusalevi noored kuskil Ida-Euroopas... Püüdsime võimalikult ehedat atmos-fääri luua. Ennekõike just tantsu ja tantsijate kaudu me seda stoorit näitame.
