Niipea, kui Jaan Tätte (46) oli purjed maailmareisiks heisanud, kolis tema poeg Jaan Tätte juunior (22) koos pruudi Mari Meentaloga (22) oma vanemate Kalamajas asuvasse viietoalisesse korterisse.

Märgiks, et Mari on pere poolt heaks kiidetud, saatis vana Jaan talle mere tagant traditsioonilise kingituse.

Jaan, kas sa mäletad esimest kohtumist Mari emaga?
Mul on Mari emaga väga hea klapp. Aga esimene kohtumine oli tõesti päris huvitav. Sõitsin rongiga ei-kusagile-maale Säreveresse, läksin uksest sisse ja seal hõljus Mari ema, kes tervitas mind. Kusagil ühtegi elektrituld ei olnud, ainult küünlad põlesid. Ausalt. See on selline hästi nõiduslik koht. Tallinnast tulles väga teistsugune atmosfäär. Ma parem ei räägi, mis edasi sai.

Mari, sinu esimene kohtumine Jaani isaga?
See oli väga hull, sest see oli esimene kord, kui ma ööbisin Jaani pool. Ma ei teadnud, et Jaanil on vanemad kodus. Nad olid tulnud Vilsandilt linna paariks päevaks. Ma läksin tualetti ja siis Jaani isa tuli välisuksest sisse ja ma seisin koridoris. Ta vaatas, et mingi tundmatu tüdruk seisab seal. «Noh, kes sina veel oled?» tuli küsimus. Ma siis kohkunult vastu, et mina olen Mari. Selline tutvustus oligi.


Miks osalete konkursil Eesti Laul?

Jaan: Hea küsimus... Meil oli see lugu.

Mari: Lugu tuli minult, sõnad, viis ja arranžeering. Tegelikult oli lugu sõnade näol juba varem olemas. Viis tuli hiljem, klaveril klimberdades. Kõik valmis unetute ööde arvelt, sest öösel tulevadki parimad mõtted.

Sinu panus, Jaan?
J.: Ma olen produtsent ja koreograaf. Teadsin, et Maril on lugu, ja panin ette, et saadaks selle Eesti Laulule. Alguses oli, et hahahaa, väga lõbus, saadame, jah, loo ära.

M.: Alles siis jõudis kogu kupatus kohale, kui me valmis asja ETVs papist kasti panime.

Arvasite, et teil läheb õnneks?
J.: Me ei osanud midagi arvata.

M.: Tegelikult saime ju sinna väga üle noatera. See oli vist «Ringvaate» saates, kui valitute nimed välja hüüti, aga meid seal ei olnud. Tekkis huvi, et kuhu me platseerusime, kas ettepoole või taha. Lõpuks saime kinnitust, et nii kehvake me lugu siiski polnud — pääsesime edasi diskvalifitseeritud Laika Virgini asemel. (Lauluvõistluse korraldajad teatasid, et Laika Virgin on eksinud reglemendipunkti vastu, mis keelab loo avalikustamist enne 1. septembrit 2010. – toim)
{poolik}

Miks te ennast Meistriks ja Mariks kutsute?

M.: Jaan on iga asja peale meister.

J.: Olin kaheksa-aastane, mängisin lauamängu ja kuulutasin kõigile, et olen meister, kukkusin aga hoopis haledalt läbi. Sealt sain endale selle hüüdnime.

M.: Bändi nimi tuleb sellest, et kui me alguses koos esinema hakkasime, siis hüüti alati pikalt välja: «Ja nüüd esineb duo Jaan Tätte juunior ja Mari Meentalo!» Pikk ja lohisev nimi.

J.: No see on parem kui variant, et Jaan Tätte juunior ja tema kallim. (Naeravad.) Või et Jaan Tätte poeg ja tema kallim.

Sa oled kolmas Jaan Tätte oma suguvõsas?

J.: Järjest kolmas, aga tegelikult on neid veel seal tagapool. Enne minu isa pandi üle ühe põlvkonna Jaani nime. Ma täpselt ei tea, aga koos minuga on viis tükki kindlasti olnud, võib-olla rohkemgi.

Nii et sinu nimi oli sulle juba enne sündi määratud?

J.: Sellega on selline lugu, et vanemad tahtsid panna mulle nimeks Jaan, kuna mitu korda järjest oli see juba suguvõsas olnud. Aga lisaks tegid nad sellise asja, et võtsid nimeraamatu ette ja siis ema ütles mingi lehekülje ja pani pimesi näpu peale. Või oli nii, et üks tegi ühte, teine teist. Kõikidest nimedest seal raamatus tuli välja, et ei miski muu kui Jaan. Täiesti uskumatu lugu!

M.: Järelikult oli saatus.

J.: Nad lihtsalt proovisid, et kas oleks mõni muu variant, aga ei olnud.

Rääkige oma tutvumislugu.

J.: Saime tuttavaks Eesti ETNO laagris üle-eelmisel suvel ja siis tuli pikk vahe. Mingi universumi kokkulangemise tõttu nägime teineteist taas 2009/10 talve ja aastavahetuse kandis. Kuidagi mingid asjad klappisid väga hästi. Tegelikult oli klapp juba varem olemas, aga ütleme siis nii, et tol hetkel oli tähtede seis soodne ja meist saigi paarike.

Esimene särin käis läbi juba etnolaagris?

J.: Muidugi. See säde oli tegelikult väga selgelt olemas.

M.: Kuigi samas välja ei näidanud seda kumbki.

Kas te oma esimest jututeemat mäletate?

J.: See oli pigem selline müstiline. Ma proovisin jätta endast väga tarka muljet, aga Mari ei saanud isegi aru, mida ma mõtlesin oma küsimusega. Ma küsisin: kust sa küll pärit oled? Ja ta nii siiralt vastas, et Türilt. Ma aga mõtlesin pigem seda, et millisest universumist Mari on siia saadetud.

Mari, sa ei kartnud, et Jaan on suur filosoof, et mida talle öelda või kuidas olla?

M.: Eiii…

J.: No eks ta ikka nii oli küll.

M.: No kui keegi küsib su käest esimest korda, et kust sa pärit oled, siis ikka ütled ju, mitte ei näita kusagile kuu või tähtede poole — sealt küll mingit filosoofilist vaimu välja ei saa lugeda.

Mari, mis taustaga sa oled?

M.: Ma olen lõpetanud Türi Majandusgümnaasiumi majanduse eriklassi. Olen õppinud pikalt flööti, käinud kaks korda seitse aastat lastemuusikakoolis. Pärast Türi kooli lõpetamist suundusin Tartusse, kus õppisin maastikuarhitektuuri. Hetkel teen magistrit kunstiakadeemias. Õpin esimest aastat urbanistikat, mis on seotud linnaplaneerimisega. Väga huvitav on ja mul on üldse plaan elus palju õppida. Aga see varastab ka kogu aja. Tahaksin muusikaga natuke rohkem tegeleda.

Kas Eesti Laulule pääsemine on andnud sulle innustust muusikaga rohkem tegeleda?

M.: Ei, see tõuge oli varem juba. Osalemine Eesti Laulul pole mu plaane kuidagi muutnud.

Mida sa teha tahad?

M.: Ma tahan targaks saada ja hästi palju ringi rännata. Olla lõpuks nii, et saan elule tagasi vaadata ja mõelda, et kõik valikud olid hästi tehtud ja ma olen saanud hea kogemuse.

Kuidas te koos muusikat tegema hakkasite?

J.: Me olime väga värskelt paarikeseks saanud ja mul oli kontsert tulemas. Olin ammu tahtnud ilusamat nooti oma esinemistesse, sest üksi ma lihtsalt jaurasin seal laval ja esitasin oma sõnumit. Igatsesin millegi ilusa ja kauni järele. Tegime siis paar proovi ja sobis suurepäraselt.

M.: See tundus nii loomulik, et hakkasime koos muusikat tegema. Kuigi alguses oli nii, et mina olin Tartus, Jaan aga Tallinnas ja me ei saanud nii tihti koos olla. Kui sa näed inimest vaid korra nädalas, siis vaevalt, sa mõtled selle peale, et hakata nüüd pilli harjutama.

Jaan, kui kaugele minevikku sinu muusikuoskused ulatuvad?

J.: Nad ei ulatu üldse kaugele. Ma oskan igat asja hästi natukene ja mul ongi tavaliselt nii, et kui ma ühte asja natuke oskan, siis hakkab juba uus huvitama. Seetõttu on mul tohutu hulk erinevaid pille kodus, millega oskan igaühega kõige lihtsamaid asju teha.



Kas koolis võeti iseenesestmõistetavalt, et sina kui Jaan Tätte poeg oskad laulda ja pilli mängida?

J.: Ma ei teagi. Mingi aeg kindlasti mitte, sest näiteks algklassides kartsin laulmistundi kõige rohkem kõikidest tundidest. Ma lihtsalt ei pidanud viisi, ja seda isegi põhikoolis. Viisi õppisin pidama alles 9. klassis, kui mulle hakkas meeldima punkmuusika ja hakkasin kitarri näppima. Tegin nelja noodi peal laulukesi.

Kui palju sa laule oled kirjutanud?

J.: Väga palju. Igasuguseid erinevaid. Nii et kui me esineme, siis ikka oma lugudega. Mu sahtlis leidub lugusid alates pungiajast.

Enamikul Eesti Laulul esinejatest on palju abilisi käepärast, teie aga olete rohkem omaette?

J.: Vaevalt et me oskaksime suure tiimiga midagi teha. See on nagu purjetamisega — kui kohe hakata suure tankeriga sõitma, siis paneks karile. Aga meie oma väike purjekaga saame hakkama küll.

Sa tegid endale hiljuti väikelaeva kapteni load ära?

J.: Teooria sai tehtud, praktika ootab kevadel.

Oled isa kõrvalt õppinud?

J.: Ei, ei, ma oskan palju paremini purjetada kui mu isa. Tema on kaasas käinud, kui purjetatakse, aga mina olen ikka üksinda konkreetselt purjetanud. Omal käel õppisin, meri õpetas. Mind lükati 11aastasena lihtsalt merre.

Isa lükkas?

J.: See oli tõeti isa algatusel. Ta ostis mulle sünnipäevaks Optimisti.

Kas käid ka koos Mariga merel?

J.: Ikka. Me sõidame sellise paadiga nagu «Luts 2», mis on kaheinimesepaat.

M.: Mulle väga meeldib, tunnen ennast ohutult Jaaniga. Suured kiirused ja vesi pritsib näkku.

J.: Suvel, kui load käes, on plaanis üks vana puust purjepaat korda teha ja minna sellega sõitma.

Isa vana paat?
J.: Isa kunagi sõitis sellega, aga ta on jäänud seisma ja natuke lekib. Seega tuleb kõigepealt korda teha. «Bibbi» on paadi nimi, see on selline ilus naisenimi. Meil on perekonnas paljudel asjadel hellitusnimeks Bibbi. 

Mis teil suvel plaanis on?

J.: Kindlasti puhata, muusikat teha, Viru Folgil esineda. Tahaks teha üha rohkem asju, mis endale meeldivad, ja vältida neid, mida ei taha teha.

Mis asju sa teha ei taha?

J.: Need on teatud elamislaadid, mis toovad kaasa asjad, mida sa ei taha teha, näiteks nagu ülikool. Ma õpin eriala, mis mulle väga meeldib, aga ikka tuleb ette mõni tüütu aine, mis on lolli juhuse tõttu sattunud kohustuslike ainete hulka, ja ma pean selle ära tegema. Edaspidi tahaks vältida sattumist sellistesse olukordadesse.

Kui kaugel sa oma õpingutega oled?

J.: Kevadel lõpetan Balti Filmi- ja Meediakoolis režii filmimoodulis.

Oled saanud parima tudengifilmi preemia. Tuli see sulle üllatusena?

J.: Nii ja naa.

M.: Mina olin kindel.

J.: Ei usu, et sa kindel olid!

M.: No ikka üsna kindel. Hea film on.

Mida sa plaanid teha oma erialaga?

J.: Ma tahaks väga olla filmirežissöör, teha täispikka filmi. Kui rääkida, et millest, siis pigem võiks see olla positiivse alatooniga ja ilus. Minu arust ei ole vaja hetkel ühiskonnas välja tuua seda, mis on halb, see on niigi näha. Pigem anda lootust, et inimesed on siiski ilusad ja head.

On see reaalne?

J.: No Eestis on kõige lihtsam üldse filmi teha, võrreldes välismaaga. Siin kirjutad paar avaldust ja hakkad tegema. Tuleb lihtsalt teha hea stsenaarium.

On teil palju ühiseid huvisid?

J.: Meile meeldivad tõepoolest samasugused asjad. Näiteks huvi muutunud teadvusseisundite vastu. Maril on kogemusi šamanismiga ja minul psühhodeelse kultuuriga. Nii et me täiendame teineteist ja olema õppinud üksteiselt.

M.: Lisaks on meil huvi teineteise vastu.

Teid seob etno. Millist eluviisi te pooldate?

J.: Seda on lühidalt raske lahti seletada, see on tendents, mida ma olen paljude omaealiste seas märganud. See on otsing ja ootus. Teatud mõttes uus tärkav religioossus, et midagi kusagil on, aga me peame oma vormi otsima. See vast iseloomustab kõige laiemalt mingisugust teed, mida me tähtsaks peame, mis on ka meie põlvkonnale hästi omane. Kõik otsivad midagi. Tundub, et vanem põlvkond on konkreetselt paika pannud, et nii tuleb elada ja siis vahepealne põlvkond on selle lahti võtnud, et ei tea midagi kindlalt, ja ma arvan, et meie aeg on jälle efektiivsemalt need hammasrattad kokku ja tööle panna.

Milliste tõekspidamistega on teid üles kasvatatud?

J.: Vanematega me religioossetest asjadest väga sügavuti ei ole rääkinud, aga nad on õpetanud mulle üldinimlikku headust teiste suhtes, lihtne suhtumine. Ema-isa on mulle väiksest peale eeskujuks olnud.

Kas te käite tööl?

J.: Ei.

M.: Me oleme vabakutselised.

Millest te elate?

J.: Vanematest ikka.

M.: Tütar olemisest.

J.: Ja poeg olemisest.

Mari, milline on Jaan?

M.: Jaan on väga lahe inimene. Ta on selline inimene, kes ei rahuldu lihtsate vastustega. Me vahepeal ikka arutleme mingite asjade üle ja siis ta kunagi ei lepi sellega, mis on esimene vastusevariant. Ta ei usu kõike pimesi, vaid tal peab olema mingi enda äratundmine — et siis sa saad alles öelda, et need asjad on õiged sinu jaoks. Mingil määral iseloomustab see kindlasti ka meie põlvkonda, et ei hakata kinni kohe esimesest ettejuhtuvast võimalusest, vaid enne vaagitakse seda ja tehakse endale asi selgeks. Pusletükid, mis ei sobi sinu puslesse — neid ei saa sinna suruda.

Jaan on väga hooliv, väga armastav, hea kaaslane. Me oleme olnud praktiliselt pool aastat ninapidi koos, iga päev, ja ma ei tea, minu arust ei ole olemas toredamat inimest kui Jaan. Kui ma lähen nädalavahetuseks ema või isa juurde, siis jälle uuesti Jaani nähes on eriti hea tunne. Nüüd ei ole mu kodu enam Järvamaal, vaid Jaani juures, seal kus Jaan parasjagu on.

Jaan, milline on Mari?

J.: Mari on selline lihtne Järvamaa tüdruk.

M.: Mhh… Nojah, nagu Järva Teatajasse suurelt kirjutati, et järvalane pääses koos Jaan Tätte pojaga Eesti Laulule. Sees oli väikselt kirjas, et Mari ongi see järvakas. Mõtlesime korra, et äkki peaks bändi nime ära muutma, panema Meister ja Järvakas näiteks.

J.: Mari puhul annab tunda, et ta pole selline Tallinna tüdruk, hoopis maalähedasem ja terviklik inimene. Kui tihtipeale on inimesed hästi killustunud, siis Mari on hästi aus ja vahet pole, kas ta esineb või räägib minuga, ta jääb ikka samasuguseks. Mari on mulle algusest peale müstiline ja tark tundunud.

M.: Müstiline maatüdruk, kes tahtis lapsena lehmaks saada. (Naeravad.)

Mari, kas Jaani vanemad on su hästi omaks võtnud?

M.: Noh, ma ei tea, tundub küll.

J.: Mari sai äsja ju sümboolse rätiku — mu isa saatis talle. See tähendab, et nüüd on ta hundikarja vastu võetud.

Millise rätiku?

J.: See on oranž.

M.: Ja samas Jaan ei saanud midagi, nii et sellega on mingi värk.

J.: No pole hullu tegelikult.

Kas teil on plaanis minna koos vana Jaaniga reisima?

J.: Ma ei usu eriti. Seal on range kord, üks päev maksab 2000 krooni. Aga eks näis. Muidugi, võimalus on olemas. Hetkel oleme Interneti kaudu ühenduses.

Kardad sa isa pärast?

J.: Ei, miks? Neil on korralik laev ja turvaline, hästi ära planeeritud reis, nii et muretsemiseks pole põhjust. Hetkel on nad Jamaical.

Olete te konkreetseid tulevikuplaane arutanud?

J.: Ei ole veel. Peale selle, et tahaks reisida

M.: Ja muusikat teha.

Kas te tahaksite tulevikus elada maal või linnas?

J.: Tallinnas küll ei tahaks elada terve elu.

M.: Kui oleks purjekas, siis võiks näiteks suved veeta Eestis ja talved kusagil lõunamaal.

J.: No võib-olla jah.

M.: See on üks võimalus. Me oleme rääkinud, aga mitte plaane teinud. Aga looduse rüppe tõmbab küll.

J.: Mul on tihti tunne, nagu ma oleks lõunamaalane, kes on sattunud kogemata Eestisse — ma jään kogu aeg haigeks.

M.: Talv on tõesti karm. Sellises kliimas oleks talveuni väga teretulnud.

Mida te vabal ajal teete?

J.: Filme meeldib vaadata.

M.: Raamatuid meeldib lugeda.

Tülitsete ka?

M.: Pigem on mingid pseudotülid

J.: Me pigem näitleme, naljapärast solvume.

Nii et te ei ole kirglikud tülitsejad ja leppijad?

M.: Kirest meil küll puudu ei tule, et seda peaks juurde tekitama.

Millal te pere tahaksite luua?

M.: Et kas ennast läbi laste teostada? Ei.

J.: Me ei ole veel mõelnud selle peale. Enne katsume ise õndsaks saada.