Hiljuti 50. sünnipäeva tähistanud muusik Henry Laksi on tabanud saatuselöögid nii vaimses kui kehalises mõttes. Mis on aidanud vastu pidada ja lootusetust olukorrast välja rabeleda?
Henry Laks (50) laulis oma kuldajal: «Tule kui leebe tuul…» Naised sulasid, mehed kiitsid. Selle ja veel mitme teise looga on Laks kirjutanud ennast kuldsete tähtedega Eesti muusika ajalukku.
Ema surm, abielulahutus, alkohol, psühhiaatriahaigla, ränkade vigastustega lõppenud liiklusõnnetus. Võib öelda, et elu pole Henryt lahkelt kohelnud. Üle pika aja nägi publik Henryt 2009. aasta kevadel konkursil «Eesti otsib lemmiklaulu», kus ta esitas loo «Tule kui leebe tuul». Rahvas oli hämmingus: mis on juhtunud kunagise rockstaariga? Niivõrd kurnatuna näis ta.
«Tänan küsimast, mul läheb hästi,» ütleb Henry selle peale ja naeratab. Õues paistab päike. Muusik võtab külalised vastu oma Pääskülas asuvas kodus, mida ümbritseb hiiglaslik õunaaed.
«Mul on siin kuldrenett ja taliõunad. Näed, selle puu nimi, mis kasvab maja ees, on Alo. Tolle istutas mu parim sõber Alo Mattiisen, kui ta veel elas,» räägib Henry.
Laks astub oma pisikese stereokeskuse juurde ja paneb plaadi peale. «Mu uus lugu. Minu viis ja sõnad, see tuli mu juubelikontserdil ettekandmisele kah,» lausub ta.
Su lood lähevad aastatega järjest tõsisemaks.
Ei tea, eks mul ole lõbusamaid lugusid kah, aga see on selline tõsisem.
Sa oled usklik?
Jah, võiks öelda küll.
Kui tõsiselt?
No ikka päris tõsiselt.
Käid kirikus?
Jah, kuigi mitte tihedalt. Vahepeal oli mugav, käisin Pääsküla harukoguduses, aga see kolis Laagrisse, seal on ebamugav käia.
Millest mõtled, kui lähed kirikusse?
Eks ikka jumalast, millest muust. Ametlikult kuulun ma Kaarli kogudusse, aga viimasel ajal ma seal palju ei käi. Jumal on igal pool, ega ta ainult kirikus ole.
{poolik}
Sa oled oma vanuse kohta palju kogenud.
Liiga palju ei saa kunagi olla, see on pigem rikastanud, need kogemused. Igav elu mul küll olnud ei ole, tarkust on omajagu kogunenud.
Kus maal sa oma eluga oled?
Ega seda ette ei tea, inimene võib ju järgmisel hetkel surra ja ongi kogu lugu. Aga ma loodan, et mulle antakse veel aastaid. Praegu on ju mingis mõttes tore aeg, vaimne küpsus on saabunud. Loomingu jaoks on suurepärane, kui sul on mingisugune pagas. Ei ole nagu valge leht, vaid pigem paks raamat on põues.
On sul ka mõni tõsine, vihaseid emotsioone täis luulerida?
Pettumus on väga negatiivne sõna, pettunud ma elus ei ole. Eks iga asi, mis on juhtunud, on millekski vajalik. Mu jaoks on kõige õnnetum sündmus aastal 2004 toimunud avarii. (Henry auto sattus laupkokkupõrkesse vastassuunavööndisse kaldunud Mercedesega, mida juhtis purjus ja juhiloata Rein. – toim.) See tõmbas paljudele asjadele kriipsu peale ja elutempo oli maas.
Selle tagajärjel olid sa kaks aastat voodi külge aheldatud?
Praktiliselt küll, jah.
Kuidas sellises olukorras kainet mõistust säilitada?
Eks ta raske oli. Perest on palju tuge olnud. Jumal tänatud, et ma pole üksi. Täiesti üksikuid inimesi ma mingis mõttes haletsen, nende elu on vaesem. Mul on kaks poega ja kaks isa. Jah, kummalisel kombel on mul kaks isa, kelle mõlemaga ma väga tihedalt läbi käin. Üks on bioloogiline isa ja teine kasuisa, kes mind kasvatas. Mu ema suri, kui olin kaksteist.
Kuidas sa muusika juurde sattusid? Sul on olnud päris mitu bändi.
Kõige esimene oli keska ajal, Pelikani-nimeline pool-pungiansambel, kus ma olin laulja. Tuntumatest inimestest mängis meil Kohtla-Järvelt tulnud poiss Elmo Nüganen. Ta tõmbas bassi.
Kunstiülikooli ajal tegime Raoul Kurvitsaga pundi Reval. Selle hevimetalliansambliga sai Eesti Raadios salvestuski tehtud. Revaliga tuuritasime ja olime parajad riigikukutajad. Lõpuks keelas kultuuriministeerium meid ära. Läksime nii-öelda põranda alla.
Siis tuli Zaltus Lumel, samuti kunstiülikooli päevil. Sellega tegime progerocki. Debüteerisime Tartu Levimuusikapäevadel, mis oli meie jaoks suurim ülesastumine. Toona oli see aasta suursündmus, sest peaaegu midagi muud ei toimunud. Hiljem olid Kuues Meel, Henry Laks Band, Seitsmes Meel ja lühikest aega ka In Spe.
Kas tuntusega saabusid ka pruudid?
Nojah, ega ma suurt oma tuntust ära pole kasutanud. Eks mingil määral kindlasti oli naiste tähelepanu kõrgendatud. Päris palju kirjutati mulle kirju. Enamasti olid need sümpaatsed, ei olnud pealetükkivad.
Peod, alkohol, naised?
Eks alkohol on muidugi olnud suhteliselt tähtsal kohal, paraku. Viimasel ajal küll enam mitte. Kui, siis väga mõõdukalt. Alkohol on mu elus päris kurja teinud.
Sa olla sellega kõvasti kimpus olnud.
Üksvahe olin, jah. Kui Seitsmes Meel laiali läks, siis hakkasin Alo Mattiiseniga tegema projekti, mis oli viljakas, andsime kolm kassetti välja.
Kas alkohol käis su elustiili juurde?
Võib ka nii öelda. Aga ega viinauimas head lugu ei kirjuta. Looming on ikka kainete inimeste asi, ehkki mõned on öelnud, et väike sakk peab sees olema, et siis tuleb
õige asi. Minu puhul peab pea selge olema, siis on mõte klaar.
Millal sul piir ette tuli?
Ma polegi päris põhjas ära käinud, jumal tänatud, sest ega põhjast enamasti välja ei tule kah. Nii palju, kui ma olen ansambleid teinud ja erinevate muusikutega kokku puutunud, on ikka mingisugune suhe alkoholiga olemas olnud. Lausa sopajoodikuks ei ole ma muutunud.
Nüüd oled tervislikum, käid pigem õues jalutamas?
Jah, jalutamas käin iga päev.
Kas sa sporditegemisest puudust ei tunne?
Ma unistan sellest hetkel. Ma ikka vaikselt peegli ees katasid teen. Hommikuvõimlemise asemel.
On sul veel lootust sporti teha?
No ma kõnnin, mida rohkem seda parem, ja füüsiline vorm isegi taastub vaikselt. Mul on vasakus reies metallplaat, mille külge reieluu üheksa kruviga kinnitati. See on issanda õnnistus, et ma kõndida saan.
Naudid sa vaikust?
Ma ikka hoian ennast eluga kursis, käin kunstinäitustel linnas, KUMUs. Kasutan palju ühiskondlikku transporti või sõidutavad mind pojad, poegade ema või mu isa. Elu jooksul on mul olnud neli autot, aga pärast toda õnnetust pole ma rooli istunud.
Autoõnnetus jättis sünge jälje?
See oli, jah, üsna jube. Ma ei kaotanud teadvust. Jalad olid täiesti segamini ja valud olid päris koledad. See oli nii pöörane manööver vastu tulnud autojuhi poolt. Ma ei kujuta ette, kas ta minu tulesid siis ei näinud? Tüüp istus kinni kaks aastat. Ma pole tema vastu huvi tundnud. On nagu on, ega ma pikka viha pea.
Su elus on teisigi raskeid hetki olnud. Näiteks psühhohaiglasse sattumine.
Sellega oli, jah, üsna kurb lugu.
Mis juhtus?
Hakkasin tegelema transtsendentaalse- ja kundalini meditatsiooniga. Nendega ei tasu kunagi ennast siduda. Asi on selles, et ma tegin tipptasemel karated. Mingi aeg aga tuli vanus kukile, olin kolmekümne ringis, nii et päris tipptasemel ei saanud enam teha. Siis üks sõber soovitas, et proovi meditatsiooni. See on selline teatud harjutuste kompleks. Lugu on väga õpetlik. Kui sa kuulud ühte religiooni sfääri, nagu mina kristlikku, siis ei oleks tohtinud hakata seda torkima. See ala kuulus budistliku kultuuri alla.
Miks see siis nii huvitav tundus?
Ma otsisin karatele asendust.
Kas seda praktiseeriti üksi või grupiga?
Esiti tegime grupis, aga hiljem iseseisvalt.
Kui kaua sa said seda praktiseerida?
Kusagil aasta-kaks.
Ja mis siis juhtus?
See hakkas mulle füüsiliselt ja vaimselt väga halvasti mõjuma. Viis täiesti tasakaalust välja.
Hakkasid tegema imelikke asju?
Suisa imelikke asju ma ei teinud, aga see viis sellise füüsilise ja vaimse krahhini. Sisuliselt mul ei olnud enam üldse jõudu ega vaimuenergiat. Muutusin asjaks.
Kes su maa peale tagasi tõi?
Eks ikka ise, hakkasin vaikselt taastuma.
Mis aega sul laste saamine jäi?
Praegu on vanem poeg 23 ja noorem 21.
Seega olid su pojad väikesed, kui sa oma meeltesegaduse põrgust läbi käisid…
Jah.
Eksabikaasaga saate hästi läbi?
Jah, Tiinaga me suhtleme küllaltki tihedalt. Iga päev helistame. Ta elab Viimsis, mis on hoopis teises linnaotsas.
Millal te abiellusite?
Siis abiellusimegi, kui vanem laps sündis. Ma olin 27.
Ja lahutasite?
Lahutasime suhteliselt hilja, kuus või seitse aastat tagasi.
Kuidas mediteerimise ajajärk abielule mõjus?
Eriti ei muutnud midagi, aga kui inimene on nagu asi nurgas, siis paratamatult käib see närvidele. Samas oli Tiina mulle väga palju toeks. Selles mõttes kurb lugu, et väga palju aega läks kaotsi, just loomingulises mõttes.
Sa oled kõigest hoolimata oma perega lähedane?
Nii on. Pärast lahutust läks ka maja mõttelisele jagamisele. Minul on pool, mille ise üles ehitasin, ja poistele jäi teine pool. Poistel on rohkem ruumi, seal teeme pea iga päev õhtu- või lõunasööke. Minu pool on selline paras, siia mahuvad ilusasti ära mu muusikariistad, väike kööginurk ja kušett ning ka maalimiseks on küllalt ruumi.
Kušett on väga väike.
Sinna mahub kaks inimest ära küll.
(Naerab.)
Kas pojad Joonas ja Rasmus pole veel naisi majja toonud?
Ma ei ole sihuke papa, kes väga valvab. Poisid on suured mehed, ise teavad, mis teevad.
Nad vist hoiavad sind hästi.
Jah, seda küll. Ma olen rõõmus selle üle, et nad siin minu lähedal elavad.
Kas pojad mäletavad aega, kui sa meeltesegaduses olid?
Eks ikka, aga ega me väga sellest rääkinud ei ole. Ma olen neile nii palju selgitanud, et nad ise ei hakkaks selliste asjadega katsetama.
Kuidas sa psühhohaiglasse sattusid?
Ma olin umbes 32 ja eks ikka selle pärast, et sellest lahti saada.
Kas sa tajusid ise, et sul on vaja abi?
Eks ma ikka tajusin, olin ju täie teadvuse juures.
Sul on huvitavad tajumismeeled, paned autoga matsu oled täie teadvuse juures, registreerid end psühhohaiglasse — jälle täie teadvuse juures.
Nojah, nii ta on. Ei lülitu välja nii kergesti.
Kui pikalt sa haiglas olid?
Ikka suhteliselt pikalt, aasta ringis.
Kuidas sa seda perioodi meenutad?
Midagi rikastavat selles kindlasti oli, iga kogemus on inimesele elus vajalik. Jälle üks varasalv.
Paljud ju jäävadki sinna…
Paraku, jah, paljud jäävad sinna. Aga eks ma tajusin, et minu juhtum on ravitav. Igasugune mentaalne hälve on hullem kui füüsiline hälve. Kui inimene on ratastoolis, siis on ta võimeline vähemalt kirjutama ja lugema, aga mentaalselt… võimatu.
Pere käis sind vaatamas?
Ikka, jah.
Sa said elu 35. eluaastaks joonele tagasi?
Võiks öelda küll, jah. Vaikselt hakkasin
jälle lavalaudu kulutama.
Oli raske tagasi tulla?
Kui sul on nimi olemas, siis ikka teatakse. Päris tühjale kohale on raske tulla. No näiteks nagu juubelikontsert — see läks üle ootuste hästi.
Oli sul selles kannatuste kadalipus aega ka naise ja poegadega tegelda?
Eks me mingi aeg elasime lahus kah.
Siis, kui sa olid haiglas?
Jah, aga õnneks oleme viimasel ajal jälle lähedasemaks saanud. Mingi eemaldumine vahepeal toimus ikka.
Te elasite Tiinaga enne ametlikku
lahutust pikalt lahus?
Jah.
Aga lapsed?
Lapsed on elanud erinevates kohtades. Mul on tõesti väga keerukas biograafia.
Sa tõid vahepeal uue naise majja?
Kas teda saab nüüd naiseks nimetada, aga jah, vahepeal oli mul siin elukaaslane, aga temaga läksid teed lahku.
Ja praegu?
Praegu olen ma mingis mõttes üksi, aga oma staatusega rahul.
Kaua sa üksi oled olnud?
Mingisugused paar aastat.
Kuidas sulle poissmehepõli istub?
Hullu pole midagi, hallitust nurgas ei ole.
Sa ei otsi enda kõrvale kedagi?
Ega ma lausa ei otsi, aga kui keegi tekib, siis on ju tore.
Kuidas tänapäeval üldse kohtutakse uute inimestega... No minu jaoks on väga banaalsed lehekuulutused, olen neid vahel vaadanud. Ma sellised variandid küll välistan. Elu ise peab pakkuma igasuguseid võimalusi ja olukordi, kunstlikult kuulutama ma ei lähe.
Nii et siis uued pruudid las tulla?
Ei teagi. Ma käin oma eksabikaasaga praegu nii tihedalt läbi, et otseselt ma ei otsi küll kedagi.
Kas temal on uus elu või te leiate taas teineteist?
Võib öelda, et taasleiame teineteist, see ei ole välistatud.
Kas ta on sulle minevikus tehtud vead andestanud?
Ma loodan küll. Välja küll ei paista, et ta minu peale kauna kannaks. Abistame üksteist kogu aeg moraalselt.
Oled sa teinud talle ettepaneku tagasi kolida?
Ta nädalavahetustel ongi siin. Ta on küll seal poiste poole peal, aga sagedasti käib.
Kas sa mäletad, kuidas kunagi Tiina ära võlusid?
Eks me vastastikku võlusime. Meil oli vahva, kui kooselu alustasime. See oli kunstiülikooli ajal. Elasime tükk aega Kalamajas ühes külmas üürikorteris. Käisime toas viltidega ja kütsime briketiga.
Oled sa talle laule ka pühendanud?
Oi, temale mõeldes olen ma palju lugusid loonud, näiteks pala «Ma hoian sinu käest».
Tiina ja pojad on olnud ka mu peamised kriitikud. Nad on alati esimesed kuulajad ja hindajad ning nende ennustused on läinud küllaltki täppi — et kas lugu toimib või mitte.
Millised on su argirõõmud?
Praegu valmistavad mulle väga suurt rõõmu pojad ja mõlemad isad ning loomulikult ka Tiina. Samuti ka see, kui tuleb mõni hea lugu või õnnestub mõni maal. Mul on plaanis selle aasta sees teha hulganisti uusi lugusid ja korraldada isikunäitus. Tuleviku suhtes olen ma optimistlikult häälestatud.
