Näitleja ja lavastaja Eero Spriit ütleb, et pole mõtet korrata ühte ja sama elu. 40-50sed mehed lähevad tihtipeale naistega teisele ringile, võttes sama mudeli, aga noorema väljaande. Tema arvates pole see õige – selles eas tuleb elada endale.
80ndate kultuslavastaja Eero Spriit (61) on tagasi. Suvepuhkuse veedab mees Tartus, kus tal on käsil Ardi Liivese näidend «Mees kirjus ülikonnas».
Miks sa Tartus lavastad?
Võtsin töölt Eesti Rahvusringhäälingust puhkuse ja tulin arvuti tagant taas näitlejate keskele. Komöödia lavastamine värskes õhus on mulle puhkus. See peaks olema 62. lavastus mu jaoks.
Aga Tartus olen lavastamas teist korda, esimesel korral sai Vanemuises lavale toodud «Swifti viimane surm», mille autor on Grigori Gorin,Moskva humorist, kes oli ka omaaegse menusaate «Meelejahutaja» püsiautor.
«Meelejahutajat» sai kaks aastat tehtud, iga poolteise kuu järel sai avalikult lindistatud 30 humoreski, millest kõik eetrisse ei jõudnud. Ma olin Eino Baskini mantlipärija, võtsin ta töö üle, sest ta ise enam ei jaksanud.
Kas etenduse valisid ise?
Valisime koos Hansahoovi teatri direktori Jaak Kure ja turundusjuht Kadri Kuhtiga. Otsisime Eesti algupärast komöödiat ja Kadri leidis selle. Ta leidis viite, et üks kooliteater on seda lavastanud, aga see pole Ardi Liivese kõige tuntumate teoste nimekirjas. See ei ole situatsioonikomöödia, et ühest uksest sisse ja teisest välja. Ja vale naisega kogemata voodisse. See on psühholoogiline tükk.
Kas sulle on abielu ja armastuse probleemistik tuttav?
Ma olen kaks korda olnud abielus. Kaks kogemust on olemas.
{poolik}
Uuesti pole tahtnud?
Ei ole mõtet korrata ühte ja sama elu. Tihtipeale 40-50sed mehed lähevad teisele ringile, võttes sama mudeli, aga noorema väljaande. Siis saavad uuesti 45-50aastaselt nooreks isaks ja elavad sedasama elumudelit uuesti läbi. Mõned kordavad veel 60selt sama kolmandat korda. Aga elu ei ole see. Kui esimesed lapsed on kasvatatud nii kaugele, et nad on ülikooli lõpetanud, siis ei ole vaja hakata uusi lapsi kasvatama. Kui lapsed on iseseisvad, siis oled vaba. Siis algab sinu elu ja sa võid elada 40-60 aastaselt ühte eluperioodi ja 60-85 aastaselt järgmist perioodi. Kõik need on omamoodi huvitavad.
70aastane inimene ei ela igavalt, ta elab lihtsalt teistmoodi elu. Minu arvates tehakse tihtipeale see viga, et korratakse sedasama elumudelit ja arvatakse, et elatakse nooruslikult. Tegelikult võetakse vaid noorema põlvkonna kohustused.
Kas otsitakse ja loodetakse korrata seda õnne, mida tunti 25aastaselt?
Võib-olla, ja tahetakse endale tõestada, et ollakse võitlusvõimelised.
Kas sul tuleb teistmoodi elamine välja?
Seni on tulnud. Mu isa oli ametlikult neli korda abielus. Kui sa seda elu oled kõrvalt näinud, siis arukas inimene peab midagi õppima ka. Ei ole ju mõtet sama teed käia.
Kuidas sulle tunduvad kõik need moodsad teooriad, et abielu on projekt ja et mees on asi, mis päeval teenib raha ja öösel lõbustab?
Arvan, et kristliku abielu mudel - jumal paneb meid paari ja ainult surm meid lahutab - on vananenud. Esiteks lahutatakse ju mitu korda ja seega võiks abielukohustus olla tähtajaline. Abielukohustus lõpeb ära, kui laste tiivad kannavad, siis võiks edasi minna vaba tahte alusel.
Kas sa ei soovita 45selt uuele ringile tormata?
Ei soovita.
Samas näib, et kõik üritavad. Interneti tutvumisportaalid tekitavad illusiooni, et nii lihtne on valida. Võta TOP 100 ette ja muudkui tutvu!
See kõlab kui mingi vaba aja veetmise vorm, mingi uus rahvasport. Kui on aega ja vajadus, siis võib tegelda. Kui tööpäev lõpeb täpselt kell viis, siis on ju hea kell kuus juba tutvuda.
Mõned tutvuvad, mõned matavad end töösse?
Ma ei ole end töösse matnud ja eks ole elu jooksul ka lõbutsetud.
Kas sa oled rohkem huumori peal?
Noorest peast sai tehtud ka tõsisemaid asju, nagu Tennessee Williamsi näidendeid ja Nukuteatris isegi Goethe tragöödiat «Faust».
Hiljem sai rohkem aega pühendatud komöödiatele ja estraadikavadele ja nii ma leidsin end üks päev Eesti Televisiooni meelelahutussaadete peaprodutsendi tööpostilt.
Kui sa astusid lavakasse, kas siis oli kohe selge, et sinust saab näitejuht?
Meil olid eraldi katsed näitlejate ja lavastajate jaoks. Ma lavastajaks ei julgenud proovida ja kandideerisin näitlejaks. Ma pidasin oma elukogemust ebapiisavaks.
Kursusekaaslane Ago Endrik Kerge oli minust kümme aastat vanem, Merle Karusoo viis aastat vanem. Ma ei olnud ka verinoor, läksin õppima 22 aastaselt, kui olin sõjaväest tulnud.
See oli viimane lend, kes sai veel Voldemar Panso käe all õppida.
Kas oli lahe seltskond?
Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Peeter Volkonski ja teised. Kõik olid huvitavad kujud, igaüks isiksus ja nähtus omaette. Oli lõbus õppida, aga ka päris pingeline, tööd oli seal palju.
Üks lend enne Urmas Alenderit?
Ruja ja Urmas Alenderiga tegin koos rockooperit «Johnny». Teksti kirjutasid Jonathan Livingstone «Merikajakas» ainetel Kalju Komissarov ja Mati Unt. Laulutekste sai tellitud ja otsitud siit ja sealt.
See oli meeskonnatöö. Komissarovile pean selle eest olema tänulik, et sattusin 7. lennust otse Noorsooteatrisse näitejuhiks.
Sa lavastasid koos Komissaroviga Pirita kloostri varemetes «Dekameroni», mis tõi kaasa vabaõhuetenduste buumi. Kumb oli parem lavastaja - sina või Komissarov?
Me tegime «Dekameroni» kolmekesi: Kalju Komissarov, Mati Unt ja mina. Valisime kümme lugu ja kuna tükk tuli kahe nädalaga lavale tuua, siis igaühele jäi kolm novelli. Viimase osa lavastasime kohapeal kolmekesi korraga. «Dekameron» tuli nii välja, et vaataja erinevust ei märganud. Rivaalitsemist ei olnud, sest aeg pressis peale.
Komissarov - mis mees ta on?
Ta oli oma ajal noor vihane mees, käre vend. Ta ei ole oma põhiolemust reetnud ega muutnud. Teda on süüdistatud, et ta tegi omal ajal punaseid lavastusi. Aga nendes oli alati väga tugev ühiskonnakriitiline moment. Lavastused olid tihti ärakeelamise äärepeal. Tema perekonnanimi viitab, et tegemist võiks olla punase lavastajaga, aga kindlasti pole ta seda olnud.
Me ei konkureerinud omavahel, igal lavastajal on kõrghetk. Ühel hetkel on kumm tühi ja noored ambitsioonikad lavastajad rühivad peale. Tavaliselt on neil kolm ideed, mida nad tahavad ära teha. Ma tegin kolm tükki aastas ja kümme aastat järjest. Siis küsi inimese käest, kas sul on veel midagi ühiskonnale öelda. Kuidas öelda nii, et sa ei hakka ennast kordama?
Kas ajad veel Õnne 13 asja?
Programmitootmisega ma enam ei tegele. Olen juhatuse nõunik kaasfinantseerimise alal ja tegelen Euroopa Liidu projektidega ja lisarahade hankimisega rahvusringhäälingule ja programmi tootmisele.
Varem sai näppupidi juures oldud selliste telesaadete nagu
Pealtnägija, Õnne 13, Pehmed ja karvased ning huumorikonkursi Teeveejahutaja käivitamisel. Häid humoriste on raske leida. Hetkel on Ott Sepa ja Märt Avandi ajastu.
Eero Spriit
*Sündinud: 4. septembril 1949
*Lõpetanud Tallinna Riiklikku Konservatooriumi lavakunsti kateedri 7. lennu.
*Töötanud Eesti Noorsooteatris ja Nukuteatris.
*Aastast 1999 töötas ETV meelelahutussaadete peaprodutsendina. Alates 2009. aastast töötab Eesti Rahvusringhäälingu nõunikuna.
