«Vanemad on mu tegemistesse mõistlikult suhtunud. Olukorda, kus paugutaksin uksi ja saadaksin kõik kuradile, pole olnud,» ütleb ansamblite Lenna ja Traffic kitarrist Robert Vaigla. Tema isa, Ultima Thule bassimees Raul Vaigla noogutab kiitvalt takka.
Läti piiri lähedal Häädemeeste kandis, kahe looduskaitseala vahel asub Rauli (49) ja Roberti (25) mängumaa. Taluhäärber, nagu nad ise seda kutsuvad, sai soetatud kaks aastat tagasi hilissügisel Roberti eestvedamisel. Tema õde Marie Margarite (16), ema Leila (48) ja Raul on ostuga väga rahul.
«Ütleme nii, et peremees on pigem Robi,» sõnab Raul.
«Ilma isata poleks ma saanud seda ette võtta,» lausub Robi.
Meestel käed sügelevad – tahaks lammutada, üles ehitada ja restaureerida.
Miks just see koht?
Robi: Tuhlasin kinnisvaraportaalides ja see koht jäi silma. Tulin vaatama ja mulle meeldis selle häärberi hõng. Kahe korruse peale on ligi 300 ruutmeetrit pinda. Siia peaks mahtuma kuni neli põlvkonda inimesi.
Raul: Ma vaatasin algul seda kohta hirmunud pilgul, aga kui nägin siinset raba, siis see rabas. Olin nõus.
Robi: Siia me tuleme pikemaks. Alla nädala ei taha kohapeal ollagi.
Mis seisus maja oli?
Raul: No eks ta on vana. Ennist käis meil saunaehitaja, kes ütles, et peame siin kõik välja vahetama.
Robi: Kui me koha enda kätte saime, siis oli olukord elatav, aga samas piisavalt hull. Vana hea nõukaaeg oli korralikult üle käinud. Vineer lakke löödud, laudpõrandale saepuruplaat peale pandud, krohvitud seintele kuhjatud hunnik tapeeti. Ühesõnaga liiga vara on inimesi külla kutsuda, enne peame koha üles ehitama.
Raul: Tegu pole lihtsa suvilaga, vaid ametliku taluhäärberiga.
Kui suure valduse valitsejad te olete?
Robi: Kusagil 2,5 hektari. Me ostsime talu suvaliselt puiduärimehelt, kes oli ilmselt eraldanud lahmaka metsamaa küljest müügiks väikese krundi. Talu asub kahe looduskaitseala vahel, ühel pool Nigula ja teisel pool imekaunis Sookuninga raba.
Raul: Meil on nii palju pinda, et saame oma festivale tegema hakata. Vaiglate rabamuusika festival kõlab päris hästi! Meil on ju bändidki omast käest võtta.
{poolik}
Tundub, et siia peab korralikult raha matma…
Robi: No selge see. Samas olen noor ja mul on aega elu lõpuni putitada. Plaani, et kahe aasta pärast on ta läikima löödud, pole olnudki. Mul pole hetkel miljonit võtta.
Praegu käib ideede kogumine ja sisustusajakirjade lappamine?
Raul: Jah, ikka.
Robi: Ema Leila on meil ka pundis. Ainult õde passib linnas, ta läheb 10. klassi, ja kui järele mõelda, siis ma ise ka ei viitsinud selles eas vanematega kusagil metsavahel kükitada. Tegelikult on õde tubli, teeb oma muusikaasja, surfab ja käib trennis.
Kõigepealt asute sauna kallale?
Robi: Muidugi, see on kõige olulisem asi. Sitasena ei viitsi ju ringi aeleda. Enne sügist on plaanis valmis saada. Üleüldse on kogu majaga see point, et tahaks teda renoveerida ja vana säilitada, et oleks ehe. Lihtsam oleks muidugi kõik kokku lükata ja panna küprok seina, aga see poleks see.
Kas see on teie esimene suvekodu?
Raul: Kunagi oli meil suvila Haapsalu kandis, aga siis kolisime Murastesse ja sellel polnud enam pointi – mõne aja pärast kolis linn meile järele… Igatsesime maal käimist väga.
Mis talvel saab?
Robi: Tahaks talvel ka siia tulla. Mul on vahel tunne, et võiks täitsa maale elama jääda… Aga mitte veel. Kui ma olen 40-50aastane härrasmees, siis oleks siin päris hea jalga kiigutada.
Kuidas te, pillimehed, endale aega teete, et pikemaks metsa põgeneda?
Robi: No juuli oli suht andmine töö mõttes, aga nüüd on mul aega. Hakkan sauna ehitama.
Raul: Mul on jällegi augustis tihedam töögraafik. Teenin raha ja Robi ehitab.
Selle nädala lõpus astute te koos üles Augustibluusil. Kui palju teil ühiseid esinemisi on ette tulnud?
Robi: Need võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Raul: See on meil esimene kord, kui projekt nimega Vaigla Bros on välja reklaamitud. «Bros» ehk vennad tuleb jäähokitrennist, kus me käime. Seal kutsutakse meid vendadeks Vaiglateks.
Robi, tundub, et sul on isaga väga hea läbisaamine.
Robi: Meil on kogu perevärk hästi toiminud. Tihtipeale on ju nii, et tiinekaeas perepojad lähevad lolliks, aga mul on küll kõik rahulikult ja iisilt laabunud. Vanemate poolt on alati olnud mõistlik suhtumine. Sellist olukorda, et paugutaks uksi, saadaks kõik kuradile ja pakiks kohvreid, et kodust minema kolida, ei ole olnud.
Raul: Vahepeal oli moment, et kui uurisin, kuidas koolis läheb, siis tuli vastuseks, et hästi… Kuni ühel hetkel selgus, et keemiaga oli ikka ülepeakaela jamasti. Samas on see väike asi. Suuri probleeme pole kunagi olnud.
Robi: Telefonikõned stiilis, et kuulge tulge mulle menti järele, ma olen täiesti täis, on ka olemata olnud.
Raul: Kunagi sattusin Von Krahli baari ja märkasin seal Robit, kes pani plehku, arvates, et ma teda ei näinud. Hea oli vaadata, kuidas ta ennast minu eest baari rõdul varjas. Toda seika me ei rääkinud isegi emale, eks ta nüüd saab teada.
Robi: See ongi see mõistlik suhtumine. Isa ei tulnud mind kõigi ees kõrvupidi välja lohistama.
Robi, kui vanalt sa hakkasid väljas käima?
Robi: Noorelt, umbes 9. klassis. Meil seal Vanalinna Hariduskolleegiumis oli selline hea punt ka, et poistega sai juba varakult Von Krahlis Bashmendi üritustel käidud.
Raul: Su õde on kuusteist ja ta on ka väga okei.
Robi: Meil on see usalduse ja mõistmise piir õigeks timmitud, kääre ei saagi tekkida.
Raul, mis sul pubekaeast vastu on panna?
Kui ma käisin 8. klassis, siis kutsuti mu isa kooli ja direktor ütles talle, et Raul on kõva suitsu-, napsi- ja naistemees. See jutt oli täiesti üle pingutatud. Vanematega oli mul väga hea läbisaamine. Hakkasin noorelt bändi tegema ja levis tobe arusaam, et need asjad kuuluvad sinna juurde. Käitumine oli automaatselt rahuldav.
Sigaretid, naps ja naised käivadki ju bändimeeste elu juurde…
Raul: On juhuseid. Sõltub sinust endast, mis sa külge võtad.
Robi: Eestis ei ole sellist meeletut rockstaarlust.
Raul: Võib-olla peaks ka Robiga enne kontserti võtma hotellitoa ja peksma segamini. Soovitatavalt võiks seal olla ka neli neidu jne. Promo missugune.
Kui vanalt te oma esimesed bändid tegite?
Raul: Robil varem kui mul.
Robi: See võis olla kuuenda klassi lõpus, kui me hakkasime tegema Recycle Bini. Tung, et kohe lähme väljamaale ja hakkame panema, on möödas.
Kuivõrd on isa käsi mängus, et poeg kõnnib samuti muusikuteed?
Raul: Robi esimene lavakogemus oli Rock Summeril aastal 1988, kus lauldi isamaalisi laule. Kahene Robi oli mu süles, kui meid lavale kaasa laulma tiriti. Sellest on säilinud ka videojäädvustus.
Robi: Videolt on näha, et käis lugu «Eestlane olen ja eestlaseks jään».
Raul: No ja siis ta käis stuudios kaasas ja rikkus salvestusprotsesse ära. Mul on väga ehedalt meeles, kuidas kolmene Robi tuli minuga lindistusele. Mõtlesin, et saan rahulikult oma asja teha, annan talle trummipulgad kätte ja küll ta siis ukerdab. Seal aga polnud trummipulki. Ja siis ta rippus mul pilli küljes ja korrutas: «Lähme kojuuu, issi, lähme kojuuu!»
Kunagi oli selline seik, et vanas Kevade restoranis oli meil esinemine, tuttavad Rootsistki olid kohal. Mängisime laval, kui järsku tuli Robi, võttis mikrofoni ja tõi selle mulle: «Laula, issi, laula!» Nii et võib öelda, et ühine lavakogemus on meil olemas.
Korralik muusikaline kasvatus.
Robi: Jah, ja Vanalinna Hariduskolleegiumis sai ju ka maast madalast muusikat õpitud. Seal olid kõik võimalused selleks olemas. Mäletan isegi, et olen mingi hirmus vana kasseti peal, mis anti välja aastal 1992 või 1994. Laulan seal koos Lauri Pihlapiga mingit hundipoiste laulu. Lauri oli laulumees, aga mina sain kassetile eelkõige seepärast, et mul oli muhe kähe hääl.
Oli sul õnnelik lapsepõlv, Robi?
Robi: Kindlasti. Sain isaga palju kaasas käia. Hängisin kõvade rokkaritega, nagu Jaagup Kreem, ja külastasin erinevaid festivale. Väiksena sai sõpradega koos Queeni kontsertlindistust vaadatud ja matkitud. Ma olin pottide-pannide taga trummar, ühel sõbral oli tennisereket kitarriks ja nii see bänditegemine alguse sai.
Esimesed triibulised?
Robi: Olin koolieelik, kui elasime Rahumäel ja koos naabripoiss Mikuga lollusi välja nuputasime. Ükskord mängisime
autos tikkudega ja midagi seal süttis. Selle aja peale kui leek lõõmama lõi, olime meie juba otsapidi kuuris mängimas ja kes teab, äkki ka seda süütamas. Ühel hetkel olid suured voolikud väljas ja kustutamine käis. Siis oli küll kuri karjas. Triibulisi sealt ei tulnud, aga sakutada sain. Mul on siiani see õppetund meeles.
Mis Robi isalt veel peale muusikalise geeni kaasa on saanud?
Robi: Karvased jalad. (Mõlemad naeravad.)
Raul: Võib-olla selle, et «homme teeme», kuigi nüüd, suvilaprojekti juures on ta küll juba hommikust peale, et – hakkame tegema, hakkame tegema!
Robi: See mulle meeldib.
Mis nõu isa pojale naiste osas on andnud?
Robi: Ma pole kunagi naiste teemaga isa jutule läinud.
Raul: Robi ei räägi ja ma ei küsi.
Robi: Ma olen pigem emaga rääkinud nendest asjadest.
Raul: Ma pole, jah, liistule teda võtnud, et – poiss, tule siia, anna aru! Igaüks saab oma probleemidega ise hakkama. Robi teab, et olen tema jaoks olemas.
Kuidas isa Robi naistevalikuga rahul on olnud?
Robi: Ma tõmbasin juba pärast keskat kodust minema, kolisin Tartusse ja ega sellist pidevat kontrolli naiste osas pole peal olnud.
Pruudid, kelle oled koju toonud, on heaks kiidetud?
Raul: Absoluutselt.
Robi: Ega ma rämpsu ei korja.
Oma muresid-rõõme ikka jagate?
Raul: Neid saab jagatud eelkõige abikaasaga. Meil Robiga see koosolemise protsess kulgeb alati nii, et ei olegi muresid. Suhtleme omavahel vabalt.
Robi: Eks ma ikka küsin nõu.
Raul: Vahel mõtlen ma sellele, et mis ta oma eluga plaanib peale hakata, aga vanaisa muretseb selle pärast rohkem.
Robi: Eelmisel aastal pärast suvila ostu astusin Viljandi Kultuuriakadeemiasse, et õppida rakenduslikku renoveerimist. Hetkel on mul sealt akadeemiline. Nagu ka Otsa koolist. Samas, raha peab ka teenima.
Raul: Mu vanaisad olid mõlemad töömehed, aga näed, lapselaps hakkas pillimeheks. Nüüd on oodata, et äkki Robil tulevad vanaisa geenid tagasi ja ta hakkab ka midagi oma kätega ehitama.
Robi: No ma olen ikka fifty sixty pillimees. Kätega meeldib mulle asju teha.
Juhtub, et panete ka pidu koos?
Robi: Ikka. Näiteks üritustel, kus oleme koos mänginud. Klubides pole veel koos käinud.
Raul: Ei, väga tore on vahel koos napsu võtta.
Erimeelsused?
Robi: Ikka esineb, aga need on pinnapealsed asjad.
Raul: Ma isegi ei mäleta, millal me Robiga oleks karjunud teineteise peale.
Robi: On olnud ikka neid hetki, kui mõtled, et käigu kuradile see vanamees, aga see on selline viie minuti kilekotisituatsioon, millest tuleb kiirelt välja.
Vaidlete ka?
Robi: Pigem emaga. Talle meeldib mulle vahel sisse sõita teemadega, et kool ja tee seda, tee toda, aga need teemad mulle väga ei meeldi.
Raul: Kuigi sa tead ju, et emal on õigus.
Robi: Nojah.
Raul: Ja siis ütleb isa: «Poiss, kuula ema!»
Mida te peale muusika veel koos teete?
Robi: Käime koos hokit mängimas, oleme ühes viisikus.
Raul: See hobi on mulle kohati tähtsamgi kui põhitöö.
Mis nipiga te oma naised naeratama panete?
Robi: Siiruse, avatud ja ausa meelega. Ma ei ole kunagi kellelegi õhulosse ehitanud ega kulda-karda kokku lubanud.
Raul: Sellist asja ei saa teha retsepti järgi. Tuleb olla nii, nagu sa oled, ja asjad jooksevad.
