«Näitlejal peab olema visa hing nagu kassil – üheksakümmend üheksa elu. Kui kõike liiga pikalt üle elaks, ei peaks vastu! Olgu siis teatris või elus,» ütleb Liina Orlova. Homme peab nooruslik diiva 70. sünnipäeva. «Oma vanade jopedega,» nagu ta oma kursusekaaslasi nimetab.
Ühe ilusa, juubelit väärt kingi sai näitlejanna juba kätte. Kolmkümmend viis aastat tagasi mängis ta Vanemuises nimiosa Ibseni draamas «Hedda Gabler». Tartu kunstnik Helle Vahersalu maalis siis sellest portree, ja nüüd kinkis ta selle Liinale. Seda näidates särab Liina silmis puhas rõõm: «Mul oli see pilt kaua aastaid südamel. Omal ajal ei jätkunud raha, et seda ära osta… Ja mõtle, nüüd on see mul siin – kingitusena kodus!»
Liina vanaisa Georg Orloff oli laevakapten – pärit aastakümneid Paldiskis elanud Vene tsaariarmee ohvitseride perest. «Vanaisa peres räägiti kolme keelt – vene, saksa ja eesti. Ja mõlemad pojad abiellusid eestlannadega,» räägib Liina. Isa Sergei võeti sõtta, tema emal Lidial ja naisel Elsal soovitati evakueeruda Nõukogude tagalasse. Paariaastane vend suri rongis teel Venemaale düsenteeriasse, Liina aga sündis 13. septembril 1941 Tšeljabinski oblastis. Kust pere saadeti edasi Alma-Atasse. Liina enda esimene mälestus pärineb õnneks rongisõidust juba tagasiteel kodumaale…
{poolik}
Kuuskümmend üheksa sünnipäeva…
Sõjajärgse lapsepõlve sünnipäevadest mäletab Liina seda, et emal ja sugulastel õnnestus vaesele ajale vaatama varuda ja kinkida talle selleks puhuks ikka komme ja küpsiseid. «Viisaka lapsena võtsin need tänades vastu,» naerab Liina, «aga poetasin siis vaikselt kušeti taha. Magus mulle ei maitsenud, hoopis jõhvikad ja sidrunid.» Need hakkasid talle meeldima Kose-Lükati sanatoorses metsakoolis.
«Nõrkade kopsude pärast tuberkuloosne laps – õppisin vahepeal seal. Ja kui ema käis mind kord nädalas vaatamas, siis tõi ta mulle ikka neid vitamiine…»
Ja edasi räägib Liina juba loo oma 50. sünnipäevast. Kaks päeva väldanud peost, millele i-täpiks oli tollal 83aastane eesti teatri igiliikur Salme Reek…
Nimelt täna kakskümmend aastat tagasi, paar nädalat pärast Eesti vabakssaamist lasus Liina Orloval Draamateatri näitlejannana kohustus pidada väärikalt oma esimest suurt juubelit. «Aga siis oli ju talongide aeg!» Liina varus mitu kuud omi ja võttis tütar Maria omad lisaks – ostis viina ja konjakit. «Kodus oli terve kušetikast pudeleid täis,» naerab Liina. Pärast tema juubelietendust «Kaks ringi ümber pargi» algas teatri puhvetis pidu. «Nii rõõmus ja tore, et hommikupoole ütles Salme, et tema parem koju ei lähegi – pikutab need paar tundi teatris oma garderoobis. Sest kohe hommikul oli tal mängida lasteetendus ja õhtul operett «Lõbus talupoeg».»
Pidu tipnes sellega, et hommikul otsis Draamateatri kõige machom meesnäitleja mööda maja taga oma pükse. Koputas ja sadas sisse ka Salme garderoobi… «Aga Salme ei olnud ju suu peale kukkunud,» lõkerdab Liina. «Ei, siin su pükse küll ei ole, sa läksid koos pükstega, pärast seda, kui meil oli kõik olnud,» kostnud Salme.
Samal ajal olid vapramad pidulised, kes pükse ega ennast veel kaotanud polnud, kandunud peoga Liina koju Tondile.
«Tollal oli meil siinsamas akna alla grillbaar. Ostsime sealt kanu juurde ja… voodi all oli varu küllalt. Korraga oli ka Salme siin, oma kahe etenduse vahepeal, kõpsti kohal… Anne, mu hea ja tark kursuseõde teatrikoolist, läks õhtul teatrisse «Lõbusat talupoega» vaatama – ja ütles, et Salme mängis-tantsis seal teistega kõik kaasa. Kolm sekundit ehk teistest maas, aga seda märkaski ehk ainult Anne, kes olukorda teadis…» Seda lugu kokku võttes meenutab Liina tollal teatrirahva hulgas hästi poppi laulu: «Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat. Šampanja on külluse paradiis patusel maal. Ei lahku või minna, kui kokku on loodud pokaal...» (Salme kaasaegsele, teisele noorte näitlejate lemmikule Lisl Lindaule pühendusega sündinud laul).
Kui kõnnib mannekeen…
Üksjagu legende ringleb täna ka Liina Orlova kohta. Keskkooli lõpus avastati sihvakas tüdruk ja kutsuti Nõukogude Eesti tärkavasse moetööstusesse mannekeenina tööle. «Kui konkreetsemalt, siis oli kutsujaks Vilhelmine Klementi nimelise Õmblusvabriku kunstnik Veevi Pajupuu.» Aasta hiljem sai ta teatrikooli teise lendu sisse (ilmselt pigistas õpetaja Panso õpilase «pahelise salaameti» osas silma kinni), ja räägitakse, et just Liina oli see, kes teadlikuma-targemana õpetas oma «maalt tulnud» kursuseõdedele Tallinna tollaste peente kohvikute kombeid – kuidas käituda ja olla. Ööklubisid tollal ju veel polnud. Ja kui Tallinna vähesed kohvikud siis südaööks kinni pandi, liikusid Panso-kooli ilusate tüdrukute poolest kuulsa teise lennu peod vahel ka üles Toompeale kooli…
Ka üks noorema kursuse poiss mäletab oma rebastepeolt just Liina Orlovat. Siresäärne Liina istunud siis efektselt aknalaual ja rääkinud: «Vaadake, et teie niimoodi ei tee!» Hetk hiljem öökinud ta natuke aknast välja… «Aga meie imetlesime, sest sedagi tegi ta nii elegantselt,» kiidab tänaseni vaimustunud koolivend.
Liina naerab: «Jah, ma isegi mäletan seda korda seal aknal. Mul ei olnud palju jooki vaja, et süda pahaks läheks.» Ja samas lisab ta otsekoheselt: «Aga millal ei oleks tudengid pidu pidanud?! Korraga vabadus ja omasugustega koos!»
Teisalt meenub, kuidas Võrumaalt teatrikooli tulnud ja ühiselamus tihti tühja kõhtu kannatanud Marje Metsur kiitis – et kui head Liina ema tehtud suppi sai ta alati nende pool kodus külas käies. Liina omakorda mäletab, et pigem oli nende pere vaese aja firmaroog ahjus küpsetatud räim piimakastmes. Liina naerab: «Selle retseptiga harjus ka ema hellitatud kass nii ära, et enam vähemaga ei leppinudki.» Tõsinenult lisab ta: «Muidugi, eks meil kõigil olid vaesed ajad. Mul Tallinna tüdrukuna ehk kergem, ei pidanud ühiselamus elama ja mannekeenitöö tõi stipile lisaks väikse taskuraha.»
Ma armastasin venelast…
Teatrikooli lõpukursuselt valiti Liina mängima Tallinnfilmi filmi «Supernova». Sellest tulenevalt arvati ta 1967. aastal ka filmidelegatsiooni Eesti kultuuridekaadile Siberis. Seal Irkutskis oli Moskva Kinokomitee poolt meile juurde määratud ka vene filmitäht – Viktor Avdjuško.
«Mina ei teadnud teda ega pannud tähelegi. Aga Ita Ever sosistas mulle kõrvalt, et tema kogenud naise silm märkas, kuidas see Avdjuško mind ainiti vaatab: «Kuule, tüdruk, sealt võib midagi tulla!» Ja Ita siis rääkis mulle, kus see mees kõik mänginud on ja milliseid preemiaid saanud.»
Kui õhtul peol Avdjuško tuli ja Liina kõrvale istus ja tema siis vabandas, et peab minema käsi pesema, haaras mees tal käest kinni. «Ütles, et ta ei taha, et ma sekundikski ära oleksin – ja hoidku ma nüüd oma käed niiviisi koos. Võttis laualt viinapudeli, kallas mulle kätele, hõõrus valge salvrätiga kuivaks ja viskas üle õla selle minema.» 23aastasele Liinale, kes oli seni harjunud omavanuste meeste semulike lugupidamisavaldustega, jätsid temast 16aastat vanema enesekindla filmistaari žestid sügava mulje. Irkuts-kist lendas Viktor lennukiga ära, eestlased asusid rongiga tagasi viiepäevasele tagasiloksumisele.
«Kõik nägid, et mul on midagi viga. Ja soovitasid: saada talle telegramm. Läksin saatsin: kõik minu mõtted algavad ja lõpevad sinuga…» Ja õige varsti hakkas Viktor Avd-juško Liinale helistama. Ja Tallinnas külas käima. Suvel 1967 kutsus ta Liina oma filmivõtetele kaasa. «Temal olid võtted, Ungari režissöör, hulk tollaste sotsmaade filmistaare – mina imetlesin võtteplatsil kõrvalt ja suvitasin hotellis. Ja eks me seal Maria valmis meisterdasimegi… Mõtlesime abiellumisest. Aga seda polnud lihtne korraldada. Temal oli lahutus veel käsil ja töö…»
Kui siis talve poole tekkis Viktoril filmivõtetes mõnepäevane paus, sõitis ta Tallinna, et «see asi korda ajada» – abielu registreerida. «Tal oli ainult paar päeva aega siin olla, ja seda aega tuli kasutada mõistlikult. Pärnu maantee perbüroost saadeti mind minema – mis te mõtlete, meil on järjekord! Kellegi soovituse peale sõitsin taksoga Nõmmele. Ja juhtumisi töötas seal mulle üks varasemast tuttav daam. Ja siis läks kiireks. Külalisi me ei tahtnudki. Tänu tuttavatele moekunstnikele sai Liina kähku kusagilt loori ja selga Viktori Ungarist toodud kangast Chaneli stiilis kostüümi – roosast mohäärkangast ja heegeldatud pits-äärtega. Onutütar Kiira tuli pruudikimbuga. Tema oligi meie ainus tunnistaja. Orkester mängis ainult meile – oli väga armas. Registree-risime ära ja sõitsime Kaubamajja – ostsime kingitused. Meie poolt minu emale ja teistele kodustele… Kodus ütlesin emale, et vaat, nüüd on nii. Terve see päev sadas mõnusalt sooja lund – oli detsembri algus, nii et kõik oli imeliselt valge – tõesti nagu kogu Tallinn pulmarüüs!»
Aga eluga Moskvas Liina ära ei harjunudki. «Olgugi, et Viktor ehitas meile sinna uue ilusa kolmetoalise kooperatiivkorteri kesklinnas. Aga see suurlinna sagimine ja närviline elu… Mäletan, kuidas kord metroos – mul oli Mariat kandes juba suur kõht ees ja kui ma sain korraks seal siis istuma, tuli kamandas keegi sõjaveteran mind jälle püsti. Ma hakkasin nutma… Sünnitama tulin ma teadlikult Tallinna, kesklinna sünnitushaigla vanemõde oli meie peretuttav ja ta oli hoiatanud mind Vene meditsiini eest. Mitu aastat elasin ma talviti Moskvas ja suviti Eestis. Viktor hoolitses küll igati mu eest mehe moodi, aga ma ei harjunud ka temaga samavanuste sõpradega, kel olid oma seitse nalja ja… Nii et igatsus eesti omaealiste sõprade järele oli suur. Mulle ei meeldinud Moskva elu. Ei harjunud sellega.»
Sestap tuli Viktoril järjest enam käia Eestis oma noorperet vaatamas. Ta oli isalikult hoolitsev, samas ka armukade…
«Näiteks Marial olid sündides kõverad jalad. Arst soovitas mul temaga minna terveks suveks kuhugi liivaranda. Viktor üüris meile maist septembrini Pärnus ühes majas toa. Kui ta meil siis külas oli ja kui peremees tuli meid oma sünnipäevale kutsuma ja isegi ei koputanud, lahvatas Viktori armukadedus. Seda oli raske taluda.» Liina ohkab. «Hiljem lahutasime. Viktor abiellus veel kord, ma isegi ei tea, mitmendat korda – mina olin tal vist kolmas abikaasa.» Selleks ajaks, kui me Evald Hermakülaga registreerisime, oli Viktor juba surnud. 51aastaselt…»
Ja näitlejanna kohtas oma lavastajat
Oma teisest abikaasast, temast kolm kuud nooremast Evald Hermakülast on Liinal kõige raskem rääkida. «Kuidas ma ütlen, ta on nii lõhestunud hingega inimene...» Eneselegi märkamatult räägib Liina mehest ikka olevikus. «Nii sarmikas ja andekas, ja ka ambitsioonikas… Nii mõnigi kord jõudis ta suurepärase lavastusega kontrolletenduseni, aga järgmisel päeval kadus päevadeks jooma.»
Algus oli ilus. Muidugi teadis Liina näitleja Hermaküla mängufilmist «Me olime 18aastased». Pärast seda filmi olid Evaldi vapustavast naeratusest vaimustunud ja võlutud kõik naised. Liinat tutvustati temaga aga Põlva laadal. «Just,» naerab Liina. «Marial olid nõrgad kopsud, ja arst soovitas mul suveks temaga minna mitte mere äärde, vaid kuhugi sisemaale, männimetsa. Mul aga ju Põlva kant sugulasi täis. Täditütar leidis meile Taevaskoja lähedale paisjärve äärde ilusa üürikoha…» Põlvas kohtas Liina vanu semusid Tõnu Tepandit (rott purgis kaasas!) ja Väino Uibot. Nende bravuurikas seltskonnas oli kaasas ka uje Hermaküla…
Armumine esimesest silmapilgust? Liina vangutab pead: «Ma arvan, et ei. Ega see meil nii kähku ei läinud. Evald meelitas mind Põlva laadal, et ta vajab teatrisse noort näitlejannat. Hiljem rääkis ka sellest, et tema abielu on sõlme jooksnud. Kuidas ta vajab teatrisse enda kõrvale näitlejannat, kellega oleks täielik mõistmine ja klapp nii teatris kui elus… Sellega ta tõesti meelitas mu ära!» Liina mäletab, kuidas Evald tal esimest korda Tallinnas emakodus külas käis. «Ta tõi Mariale kingituseks multifilmiraamatuid. Mul on nii eredalt meeles, et Maria oli voodis pikali – vaatas korraks raamatuid ja siis pikalt-pikalt Evaldit. See oli targa naise pilk. Numeroloogia järgi on Marial väga vana hing…»
Ja Liina koliski Tallinna Noorsooteatrist Tartu Vane-muisesse.
«Mind vormistati algul koorilaulja palgale, sest vaba näitlejakohta polnud.»
Uus eluolu, noorele perele teatri poolt eraldatud tillukese köögiga ühiskorter Annelinnas oli suur kontrast – eriti võrreldes Moskva luksuskorteriga.
«Kõrvaltoas elas-harjutas meil Vanemuise orkestri oboemängija,» naerab Liina. «Ja mõne aja pärast tekkis talle sinna metsarve harjutav elukaaslane.» Noor seltskondlik näitlejapaar «rõõmustas» korterinaabreid vastu oma külaliste ja pidudega. Liina itsitab: «Mäletan pidu, kui üks näitlejanna kadus vahepeal end vannituppa värskendama. Keegi ei märganudki enne, kui alt naaber prõmmis ukse taga – et neil uputab!»
Ma armastasin eestlast…
Abielu Evaldiga registreerisid nad alles 1978. aastal, pärast kuut aastat ühist kooselu. Ja vastupidi eelmisele – keset suurt suve. Liina tunnistab, et määravaks saanud põhjus oli proosaline. Nõukogudemaal ei majutatud paare hotellis ühte tuppa, kui neil passis seaduslikku abielu tunnistavat templit polnud: «Aga Vanemuise teatri ringreisidel olid meil ju Evaldiga asjad pakitud segiläbi samadesse kohvritesse… Ja siis vahel lausa eraldi hotellides vastakuti avastada, et sinu asjad on hoopis kusagil teises linna otsas tema kohvris… Sama asi juhtus ka isegi Ida-Saksmaal Potsdamis… See oli ju tüütu! Siis me otsustasimegi, et aitab naljast!»
Ka Liina Põlva kandi sugulased käisid ammu peale: mis te venitate nagu Tootsi pulma! «Täditütar Linda ikka ootas, et me ära registreeriks ja ma ometi selle Orlova nimest lahti saaks!» Aga Evald ja Liina olid soetanud endale Otepää kanti suvekodu – vana talumaja, mille kallal oli kõvasti ehitustööd. Nii lükkuski pulm edasi. Ja kui registreerimine lõpuks Põlva perbüroos toimus, siis viisid nad külalised pärast kähku sealse kaubamaja kohvikusse. „Ise põrutasime varsti Otepääle tagasi, et majale uusi aknaid panna… Imestasin, et Evald oskas jube hästi selliseid maamehe töid teha. Tegime kahekesi isegi mööbli!»
Ja Vanemuise teatris tegidki Hermaküla ja Orlova siis koos vägevaid lavastusi. Nagu «Südamevalu», «Me elame hästi», «LUV», «Härra Punttila…» ja «Henry IV».
«Jah, südamevaluga – sest raskeks läks,» ohkab Liina. Ja heidab pilgu seinale oma Hedda Gableri portreele. Sest pärast häid päevi kordusid järjest sagedamini päevad, kui Evald masendusse langes ja joomatsüklid venisid järjest pikemaks: «Ta ei saanud enam välja. Ja kui sai, siis ainult kahtles ja esitas järjest küsimusi – kes ma olen? Näitleja või lavastaja? Armastaja või abikaasa, perekonna toitja, riigivastane…? Ja nende juurdlemiste peale oli järeldus lõpuks üks – õieti eikeegi.»
Nii et muusaks kutsutud Liinal tuli aasta-aastalt järjest enam Evaldile hoopis ema eest olla?
«Ma nägin Evaldi ema,» vangutab Liina pead. «Me polnud temaga ühte tüüpi naised. Mina olin pigem vist kui halastajaõde. Sest kui vaja läks, siis hoidsin ka süstalt turgutamiseks peos. Tartus tuli mul alatasa katsuda teatris kinni mätsida Evaldi kadumisi ja tulemata jätmisi.» Ta pilk peatub taas Hedda portreel. «Kuidas ma seda ilusti ütlen – olla andeka näitleja, lavastaja, ühesõnaga loovinimese naine, see on omaette elukutse. Ausalt, sellega hakkama saada on väga raske.»
Aga kui siis 1984. aastal Evald Tallinnasse Draamateatri lavastajaks kutsuti, oli tema tingimus, et ta tuleb koos perega. Liina kahtles: «Ma ju teadsin, et Draamateatris on minuga samaealisi näitlejannasid küllaga.» Aga ta otsustas, et kolib tütrega oma mehega kaasa. «Tallinn oli ju ka minu kodulinn. Ja Tartus oli kuidagi see väikelinna värk… et kõik teadsid kõigi kohta kõike.»
Tallinnas läks aga nii, et isegi Draamateatri peanäitejuhiks saamine ei hajutanud Evald Hermaküla närinud kahtlusi endas. Ja selle raviks vajas ta enda kõrvale uusi muusasid, kellesse uskuda. Ta asus tööle uute näitlejannadega. Tulid mängufilmi «Õnnelind Flamingo» võtted ja Draamateatri gastroll Vladivostokki…
«Ja kui Evald sealt koju tuli, tuppa astus, oli mul sõna lausumata silmapilk selge – et meie abielu on läbi.» Evald Hermaküla kolis Kaie Mihkelsoni juurde.
Draamateatri teised lavastajad olid mõttes tembeldanud Liina «Hermaküla näitlejaks» ja jätnud ta kõrvale. Nii juhtuski, et kui 1992. aastal jõudis uue Eesti ajaga kätte esimene suur teatrikoondamine, siis teadis Liina juba ette, et… Ja ta ei võtnud liiga südamesse, et Draamateatri lavastajal Hermakülal oli sel hetkel «muid näitlejaid, kelle eest muretseda».
Ühest sammust hargneb teine
Õnneks oli selleks ajaks, kui Evald ära läks, tütar Maria omakorda teatrikooli jõudnud. «Ja korraga oli mu korter noori täis. Tulin vahel õhtul hiljem etenduselt koju – ja vaatan, et elutoas on madratsil ühed jalad, teisel ühed või kahed… Nii et siin ikka oli noori,» naerab Liina. «Kord keetsin suure potitäie borši ja mõtlesin, kes selle ära sööb. Aga öösel saabusid Maria ja Jaan (Tätte – M.K.) Pirgust oma diplomietenduselt. Nad oli bussist maha jäänud ja kaua Tallinna poole hääletanud, läbi külmunud. Ja see potitäis kuuma suppi kadus täie ette,» naerab Liina. «Tänu Mariale, tema kursusekaaslastele ja sõpradele sain ma tunda ennast vajalikuna…!»
Maria oli emale öelnud: Sa ei tohi nurka nutma jääda! Nii otsustas Liina: «Kõik kutsed elult vastu võtta!»
Paar maja Liinast eemal elas Silvi Vrait, kes oli just kutsutud tegusate naiste klubisse Zonta. «Tema kutsus mind ka. Sealne kaaslane Silva Tomingas omakorda kutsus mind tööle Tea keelekeskusesse PRiks. Tol ajal ma isegi ei teadnud, mis see tähendab. Public relations, eks ole. Ühesõnaga suhtekorralduse direktoriks…»
Teas meie ärimeestele inglise keele kursusi korraldades võttis Liina neist ka ise osa. «Sealgi tekkis meil omaette vahva sõpruskond. Ühel aastal olime viis päeva Äksi mõisas inglise keelt õppimas ja järgmisel talvel nõudis sama seltskond uut kursust Pühajärve mõisas – viis tundi inglise keelt, siis suusatamine – ja õhtul kohalikud baarid!»
Liina nägu lööb särama: «Aga mis peamine – mul oli siis juba oma privaat-õpetaja, sõber, kellega inglise keelt iga päev praktiseerida – norra ärimees Ola Thrana!
Liina suur vabanemine langes ju kokku kogu Eesti avardumisega. «Veel Draamateatri näitleja olles, töötasin ma ühel suvel puhkuse ajal Eeslitallis. Ada Lundver oli seal juba administraatoriks ja kutsus mind ka. Noo, see oli omamoodi päris põnev töö. Seal tekkis ju suures valikus igasugu väljamaa austajaid,» naerab Liina. «Näiteks üks NATO kindral, kellele ma hirmsasti meeldisin, kutsus mind oma allveelaeva vaatama.» Liina ei salga, et ta oli uudsest tähelepanust meelitatud. «See oli mulle suur vabanemise aeg – tundsin, et hakkan Evaldist üle saama. Korraga oli täiesti huvitav elada päris oma elu, juba küpse naisena. Aga ma ei tormanud kuhugi uutesse sidemetesse. Mitte mingil juhul!»
Ma armastasin norralast…
Norra ärimehe Olaga tutvus Liina 54aastasena Estonia koorilauljatest sõprade kaudu. «Nemad lävisid norrakatega. Ja kutsusid mind ka… Ühel sünnipäeval saime Olaga tuttavaks. Ta oli minust kolm aastat noorem. Ja tore oli! Ta hakkas mulle iga päev helistama… Mu inglise keel paranes sedavõrd, et tal oli põhjust minu üle uhke olla, kui ma SASi juubelil vestlesin vabalt igasugu bossidega. Vastasin nende Eesti kohta käivatele küsimustele. Sain hakkama. Ola kiitis, et ma ei teinud ühtegi viga.»
Norrasse prouaelu peale kolida ei tahtnud?
«No kuule, Norramaa mulle muidugi meeldib, aga oma kodust… Mis proua! See seal oli ju niisugune väike koht, nagu meil Elva. Suur järv oli all, tema maja oli seal kõrgel kalju otsas, kus siis kitsed ja hirved vahtisid ilusate silmadega aknast sisse. Ola puidutöösturist isal oli kunagi olnud seal järve kaldal saeveski. Nüüd oli tema sinna kõrgele mäe otsa ehitanud huvitava kujuga kaheksanurkse moodsa maja vaatega alla järvele. Aga mida mina oleks seal teinud…?! Päevad otsa üksi. Sest tema sõitis hommikul autoga sealt mäest alla tööle.»
Otsustavaks sai Liinale tegelikult aga üks Ola Tallinnas talle möödaminnes pillatud ütlemine…
«Ta pidas siin läbirääkimisi ühe siinse konteinerite tehase Norrasse ülevõtmiseks… Ta tuli õhtul koju, oli päev otsa oma äri asja ajanud – nuusutas ennast ja ütles: «Näe, mul on juba nagu idaeurooplase lõhn juures!»!»
See võis olla pillatud küll naljana, aga Liina tunnetas selle taga norralaste tegelikku suhtumist võõramaalastesse.
Norras külas käia ja ringi vaadata oli muidugi tore. «Sõitsime ka kuulsale Hardangervidda platoole. Seal oli tal väike jahihütt, kust ta käis külma vee forelle püüdmas. Käisin temaga kalal kaasas. Ei no see oli tore. Aga see ei ole minu elustiil – oodata, kuni ta kalalt või jahilt tuleb. Jaht on tema kirg!»
Liina tundis end natuke nagu Mosk-vaski: «Minule on tähtis ikka minu oma hea vanade sõprade ring.»
Liinaga tutvudes oli Ola senisest abikaasast lahutamas. «Ma veel õpetasin, kuidas käituda – et see oleks säästvam naisele ja talle endale, aga ta ikka kuidagi ei osanud…»
Suhe Olaga kestis kaheksa aastat. Edaspidi rohkem Liina juures Eestis. Aga lõpuks taandus see vaikselt nii, et kumbki jäi oma rahva juurde. Liina osutab maha põrandale: «Tema kingitus mulle on see siberi lehisest põrand – mille ta lasi mulle korterisse ehitada ja soojustada. See oli väga kena temast.» Aga sõbrad on nad Olaga nüüdki: «Helistame. Nüüdki, kui Norras see suur tragöödia juhtus. Õnneks tema perekonda see lähedalt ei puudutanud. Samas, ta ise ka kuulub vabamüürlaste hulka, kandis alati sõrmes nende sõrmust…»
Liina meenutab ka vaimustusega, kuidas Ola viis ta Kragerø saarele, kus kunstnik Edvard Munch on maalinud oma paljud pildid. Samas olnud Ola esimest korda Liinal külas käies üllatanud, et naisel on raamaturiiulis nii palju Põhjamaade kirjandust. Liina naerab: «Ta tõesti imestas: kas teil siin neid kõiki loetakse?!»
Eelarvamused ja ettekujutused
Seda enam võis Norra meest üllatada ja võluda – see eesti naine on mänginud nende rahvusklassiku üht maailmakuulsamat naiserolli – Hedda Gablerit. Ja Liinat omakorda see, et mees on tema Vanemuise hiilgeaastatel mängitud tähtrolli Heddaga sama, vägevat viikingi verd…
Liina naerab ebalevalt. Ega julge väita, et Hedda Gabler oleks lausa talle just kõige hingelähedasem, tema enda iseloomu ja eluvaadet peegeldav roll. «Ma ei tea… Selge see, et Heddal olid väga kõrged nõudmised. Endale, teistele, elule. Mehemõistusega naine, kes ei sallinud saamatuid mehi – läks parem vabasurma kui nende kõrval viletsusse. Sest nii või teisiti – naised kardavad viletsust. Ja sattuda oma tiitlile ja väärikale positsioonile vaatamata viletsasse olukorda… No ei! Ja mida vanemaks saad, seda enam väärikust hindad.»
