Kui rokkar Hendrik Sal-Saller poleks sõjaväes kasarmu peldikus ajaviiteks Led Zeppelini pala «Stairway to Heaven» mänginud, siis oleks tema teekond võinud lõppeda Afganistanis kuulirahe all…
Smilersi solist Hendrik Sal-Saller on laval olnud vahelduva eduga 30 aastat. Viimased aastad on mees ka endale elanud. Hendriku ja Berit Sal-Salleri (32) poeg Sebastian sai septembris neljaseks ja laulja ise ronis üle 45 eluaasta läve.
Mis tunne on olla 45?
Väga hea tunne. Umbes samasugune nagu 25 või 35. Vahet pole.
Kõik algab lapsepõlvest. Kas sinus on rohkem ema või isa?
Eks minus on ikka vast mõlemat. Ema temperament, isa poolt selline kompromissitus, või parem öelda - järeleandmatus.
Vanemad ju ikka mõjutavad lapsi oma tõekspidamiste ja käitumisega. Eks ma siis õppisin neilt ja elust.
{poolik}
Su ema Anne Velli oli staar. Mida mäletad, mida tahaks meenutada?
Mäletan kultuurimaju, teatreid, kontsertsaale, lavasid, lavataguseid ja muidugi mitmeid kuid kestvaid kontsertreise ning nendelt saabunud kirju ja postkaarte.
Kas oma bändi tegemine oli paratamatus?
Loomulikult oli paratamatus. Olen bändi teinud ikka väga kaua aega. Esimene oli juba 14aastaselt, Genekas tuli kuueteistkümneselt ja sealt edasi on need lood jätkunud. (Ba-Bach, Generaator M, M.O.T.T., Vanemõde, Golem – P.K.).
Sõjaväest, kus mängisid orkestris, tulid sa eluga tagasi. Mis oli kõige nõmedam asi, mida sa armees tegema pidid?
Jah, õnneks küll. Olin «spets naazis» koos viie Eesti kutiga. Alguses oli meid seitse, üks viidi «stroi batti» ja üks läks Afganistani ja sinna ta kahjuks jäigi. Mul jäi see sõit õnneks ära, kuna ma juhtusin mingi suitsupausi ajal peldikus kidrat mängima ja laulma. Nii naljakas kui see ka pole, siis lugu «Stairway to Heaven» päästis mind! Mind võeti bändi ja orkestrisse. Seega üpris napilt läks.
Ma olen kevadel asfalti tumedamaks ja kaski heledamaks värvinud ja auto rehve kingaviksiga läikima löönud. Neid sarnaseid lugusid on veel palju.
Sa oled elanud aastaid Soomes, olnud mitmes suhtes… Kas Berit hüppas su ellu ootamatult?
Mina hüppasin hoopis tema ellu ja ootamatult. Edasine oli ainult vormistamise küsimus.
Kuidas su pojal läheb?
Tänan küsimast, ilmselt väga hästi. Vähemalt mulle tundub nii, kui ma teda vaatan ja aega on mul tema jaoks alati.
Kas talle on kool valitud?
Koolini on õnneks veel aega. Ausalt öeldes ootan, et see suur jama, mis siin praegu seoses koolindusega on, ükskord otsa lõpeks ja olukord normaliseeruks. Äkki nii lähebki? Ma ikka usun, et normaalseid inimesi on rohkem ja terve mõistus võidab.
Kas mahud vahel ka kööki ära? Milline on staari argipäev?
Loomulikult mahun ja «vahel» on väga vale sõna. Mulle meeldib süüa teha. Nõudepesemist ma ei salli, aga õnneks on selle jaoks masin välja mõeldud. Nii et me ikka toimetame köögis mõlemad kõvasti.
Aga staari argipäevast ei oska ma midagi rääkida. Olen näinud pilte, kuidas nad Hollywoodis ilma meigita ja sassis peaga ringi töllavad..
Mis lugusid sa oma kontserdil mängid ja räägid?
No eks neid lugusid, mida rääkida, ikka on. Iga lauluga ju kaasneb midagi. Tulemas on me uue albumi «Viimane» esitluskontserdid. Need ei ole viimased kontserdid, aga teistsugused ja kordumatud kindlasti. Seekordne kava on pisut teistmoodi üles ehitatud. Mängime uue plaadi materjali ning ka juba tuttavaid lugusid.
Millised on kolm parimat asja, mida sa oled teinud?
Kui muusika vahele jätta, siis eile tegin tallelihakotlette. Neid oli rohkem kui kolm, pigem lausa kolmkümmend kolm ja need olid tõesti head. Ehk parimad!
Kuidas ennast vormis hoiad, nii vaimselt kui füüsiliselt?
Smilers ja kõik sellega seonduv on paras trenn nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Eks ma aeg-ajalt teen muudki juurde. Nii vaimselt kui füüsiliselt.
Kas oled majanduslikult kindlustatud või tuleb kogu aeg rabada?
Muusika, bänd ja publik. Need on privileegid. Olen tänulik!
