«Meie valisime teineteist õige lõhna järgi!» kiidavad Oleg ja Viivi Sõnajalg. Mis sest, et vend Andres ja õde Siiri panid 1981. aastal Sotši öös teineteisele esimesena pilgud peale.
Jätkame eelmises Kroonikas poole peale jõudnud uurimust – ehk siis mis vahet on seni ikka nii ühepealisena näidatud neljal Sõnajalal?
Oleg Sõnajalg (52):
Klikist Viiviga. Vaat kui su vastas on identsed kaksikud, kaks ühtviisi ilusat naist, siis seda selgemalt tuleb välja, kui väike osa on tegelikult välimusel. Seda enam hakkavad mängima iseloom, lõhn – tegelikult just see müstiline keemia mehe ja naise vahel.
Teistpidi poleks me neli kuidagi saanud paarideks sobida. Mina olen Andresest vanem ja, nagu öeldakse, natuurilt algusest peale pealetükkivam. Ja õdedest, vastupidi, on Viivi see malbem ja pehmema iseloomuga. Kaks kõva kivi ei jahvataks head jahu… Ühesõnaga, käis klikk – õige õigega. Mina leidsin kohe oma!
Kui oleme neljakesi koos, siis meie tuju hoiab üleval enim just Viivi oma huumori ja situatsioonist tulenevate võllanaljadega. Viivi on meie emotsionaalne liider!
Rahast. Üks selge vahe, mis meil vend Andresega on – tema annab oma lastele raha kergemini välja. Oluliselt kergemini! Vaadake kas või autosid – tema poisid sõidavad järjest uute autodega, minu omad vanadega. Minu põhimõte on, et aastad, kuni noor inimene alles õpib – ka raha väärtust tundma! –, võib ta sõita vana «panniga» ringi. Kui tast asja saab, küll ta jõuab endale siis ise ka ilusa auto osta.
{poolik}
Meil on väga raskeid aegu olnud, mil ka viis krooni oli väga suur raha. Parematel aegadel on muutunud muidugi ka lastele antava taskuraha summad. Aga tahan, et minu lastel arusaamine raha väärtusest ära ei kaoks. Kui annan lapsele 50 eurot ja tunnen, et ta tajub õnnelikult ja tänulikult selle väärtust, siis on ka mul hea meel. Kui märkan, et ta seda ei väärtusta, võtan sellegi ära!
Teine põhimõte: Kui inimene lõpetab kooli, peab ta hakkama iseseisvuma, end vähegi ka ise üleval pidama. Ma hea meelega toetan, sest ega noortel pole praegu lihtne tööd leida. Kui näen, et ta on tubli ja pingutab, võin pool raha juurde panna.
Suuremeelsemast Andresest. Vend on loomult tohutult hea südamega. Igal medalil on aga kaks külge. Liigne headus võib mõjuda ka vastupidi. Sest ega eluväärtuste ja põhimõtete kasvatamine pole ju lihtne. See ei käi läbi nalja ja mängude, vaid on tõsine asi. Mis on halb, sellest tuleb hoiduda! Aga kui teises peres aktsepteeritakse mõningaid asju, mis minu jaoks ei ole õige – eks see on minu lastes tekitanud küsimusi: miks meie ei või, kui nemad võivad?!
Ega mina ka ei ole mingi «kuri tegelane», kuigi võib jääda selline mulje. On öeldud, et olen konstantselt vihane. Eks ma olen hoidnud end selles rollis, et hoida peres vastukaaluks ohjasid ka pingul. Mina olen rohkem konservatiivne ja põhimõttekindel. Kui olen kodus teinud lastele reeglid, oleme midagi kokku leppinud, pean nendest kinni.
Kui mind argumentidega ümber veendakse, pole ma jäärapäine, aga enamasti ma naljalt «liimile ei lähe». Andres on siin täielik vastand. Ta sõlmib kokkuleppeid, arvestades, et need võivad muutuda.
Ühele kartulid, teisele sport. Üks lihtne erinevus: mina armastan kartuleid, vihkan makarone, Andres täpselt vastupidi. Kui ämm meile süüa teeb, siis tal on probleem.
Olen Andresest kehvem tugitoolisportlane. Vahel nädalavahetuseti on lõõgastav poksi vaadata. Olen tavaliselt lihtsalt nõrgema poolt. Andrese kõrval olen tähtsamaid jalgpallimänge vaadanud, mõnikord vormelit.
Siiri ja Viiviga võrreldes oleme meie Andresega rohkem looduseinimesed. Meile meeldib matkamas käia, kas või eesmärgitult. Siiri ja Viivi käivad meiega ka kõndimas või parvetavad, aga rohkem lobisevad siis omavahel ega märka loodusest suurt midagi.
Šoppama püssi ähvardusel. Eks naistele ikka meeldib rohkem šopata, aga minu jaoks küll on see lausa karistus! Vajadusel muidugi lähen ja ostan midagi ära, mul täitsa suva, esimese asja. Toidupoes tean juba täpselt – teen oma väikse nimekirja, käin selle kadalipu läbi kiiresti, ja minema!
Romantika köögilaual. Romantikat ei saa teha. Kui pole sisimas soovi selle järele ega mehe ja naise keemiat, siis ei aita ka parim vein ega küünlad. Kui see aga on, võib ka mis tahes argipäev kas või köögilaua taga romantiline olla. Romantika on silmavaates ja sisemises tundes. Vein ja eriline õhtusöök on ainult viisid seda värskendada.
Hea nali. Mis mind viimati südamest naerma ajas…? Ikka «Tom & Jerry», ja nii, et kõhulihased olid veel järgmine päev valusad. Mul on kõik need lindistused kodus laste jaoks olemas. Tütrega koos vaatasime. Teised muidugi naeravad rohkem seda, kuidas mina naeran.
Kukepoksist vennaga. Eks me nooremalt Andresega ikka rivaalitsesime. Kas või tagantjärele, kumb õnnestunud äriidee puhul rohkem see tegija oli. Nüüd oleme rahuga mõlemad võrdsena tüüri juures. Oleme aru saanud, kuidas meil on vedanud – usaldatavat, üleostmatut äripartnerit Eesti elus naljalt ei leia!
Viivi Sõnajalg (49):
Lõhn maksab. Öeldakse, et lõhn on see, mis naise ja mehe kokku tõmbab, millest tunned ära… Minu puhul oli see ka. Kui Oll mind esimest korda kallistas, ma pidin ära minestama! Just see tema lõhn… Ja otsekohe seal Sotšis armusin temasse. Seal on mingi maagia, et on üks lõhn, mis sind täielikult hurmab. Teine lõhn võib olla ka hea, aga see ei mõju sulle nii emotsionaalselt. Kui tunnen Olli lähedal ta lõhna ja käte puudutust, on minuga kõik korras.
Ja Andresel on see kõik tema naise jaoks.
Tunnen, kuidas olen oma mehe jaoks kogu maailm. Kohe, kui ta koju tulles ukse lahti teeb, ta hüüab: «Viivi!» või «Viivtsu!» Talle on tähtis see, et ma oleksin kodus ja et ta saaks mind kohe kallistada. Andres täpselt samamoodi oma Siiri jaoks.
Oll on alati meie lastele öelnud – teie ema on kuninganna, teda hoiate ja teete kodutöid, ja tema, Oll, ise samuti! Seepärast olen puhanud õnnelik naine!
Kolmik-abielus. Minu mees Oleg tögab mind vahel, et ei tea, kas olen rohkem tema või Siiri abikaasa. Kaksikutena oleme õega tõesti nii tugevasti seotud, et… Helistame teineteisele iga päev mitu korda, kui oleme teineteisest mõneks tunniks eemal. Muidugi armastan ma oma meest üle kõige, aga kaksikute külgetõmbejõud on nii suur, et isegi mu abikaasa ei mõista alati seda.
Kümme minutit noorem. Siiri on sündimisest peale olnud alati esirinnas. Mina võin ehk kodus omade keskel olla «krutski-tüdruk», teha nalju, mis kogu pundi naerma ajavad. Mulle meeldib, kui kodus on huumorit. Siiri on asjalikum ja tõsisem.
Varem kirjutas peamiselt Siiri üksinda kõik meie laulud. Ja Oll sättis muusika. Aga lõpuks Oll ütles: «Viivi, sinus on nii palju, et sa ise ei teagi. Nüüd võtad kätte ja alustad ka!» Ja Siiri kiitis just eilegi, et uskumatu naine – et olen niisugused lood meie uuele plaadile teinud, nii sügavalt puudutavate sõnadega. Kui tugeva kriitikameelega Siiri on rahul, siis olen mina ka.
Tean, et mul on õde, kes mind iialgi hätta ei jäta. Ta loeb, oi kui palju raamatuid ja tsiteerib neid peast. Lastele ja kõigile. Emana on ta rangem, mina leebe. Minu mees on range isa, tema mees leebe isa. Oleme erinevad, nagu magnetpoolused, mis üksteise poole tõmbavad.
Lapsed õnnerajal. Ma ei taha kiidelda, aga Oll on kasvatanud meile väga head lapsed. Te ei kujuta ette, kuidas mu pojad mind armastavad. Nad teevad kõik minu heaks, lausa kannavad mind kätel. No tütred on pisut kapriissemad, teismeeas on uksed nende järel paukunud… Kuid vanem tütar Triinu, kes nüüd Londonis inglise poisiga abiellus, saadab mulle iga päev armastusega sõnumeid: «Emme, kui kallis sa oled!»; «Kuidas sa mind aidanud oled!» Sest tal olid omal ajal kooliprobleemid, aga mina aitasin ta sellest välja. Probleeme tekitas kooli vahetus ja meie tuntus – lapsed võivad vahel olla vägagi õelad. Sisendasin siis Triinule, et ta suudab ja saab. Ja nüüd õpibki ta Inglismaal matemaatikat, tema abikaasa õpib neuroloogiks. Asjalik poiss kulus talle kõrvale ära, meie tüdruk on õrna hingega. Kui talle pisarad silma tulevad, siis Timothy teeb talle lõbusaid nägusid, võtab ümbert kinni. Nüüd on nemad omakorda kõige õnnelikum noorpaar maailmas.
Erinevad lemmikud. Ma ei tea, kuidas mu abikaasale meeldib Richard Gere, aga mulle meeldib… Hiljuti käisime Itaalias: ma vaevalt seisin jalul, kui Da Vinci laemaalinguid vaatasin. Olli vaimustas aga Vatikanis üks tohutu seinavaip Kristuse ülestõusmisest.
Siiri, Andres ja Oleg peavad väga ABBAst. Eks mina ka. Aga millest ma jõulude ajal ära ei tüdine, on Boney M – just jõuluplaat, mida võime kodus lõpmatuseni kuulata. Nende laulude helin toob just selle õige pühadetunde…
