Eluohtlikust kopsupõletikust taastuv George Michael (48) sai küll jõuluks Austriast haiglast koju, kuid ta on ikka veel nõrk ja peab mitmeks kuuks järelravile jääma.
George andis oma Põhja-Londoni jõuluehteis koduõues ajakirjanikele väikese pressikonverentsi, kus teatas, et tal on seljataga «elu halvim kuu» – nüüd aga tunneb ta end tänu Viini haigla arstidele palju paremini.
«Nad tegelesid kolm nädalat minu elushoidmisega,» rääkis ta katkeval häälel. «Ma ei taha teile kõigest sellest rääkida, sest mõningatest asjadest tahaksin ma säästa oma perekonda, ja pealegi panen ma selle kõik niikuinii ükskord kirja. Aga see oli mul elu halvim kuu. Mul on uskumatult, uskumatult vedanud, et ma olen siin, ja mul vedas uskumatult, et ma haigestusin just seal, kus ma haigestusin, sest haigla, kuhu mind kiirabiga viidi, on kopsupõletiku ravimises parim terves maailmas. Ma pean uskuma, et kellegi arvates on mul siin ilmas veel vaja tööd teha.»
Michaeli haigus – streptococcus pneumoniae – oli nii tõsine, et talle tehti trahheostoomia (avaus hingetorus, mis võimaldab hingata). Seetõttu on tal ikka veel raske hingamishäireteta rääkida. «Ma ei saa kaua rääkida, aga häid jõule kõigile,» ütles ta.
Küsimusele, kuidas ta end tunneb, vastas ta: «Ma tunnen end üllatavalt hästi. Olen ikka veel nõrk, aga ma tunnen end hästi.»
George usub, et ellu aitasid tal jääda perekond ja «kõik need inimesed, kellele ma nüüd võlgu olen».
«Mul on väga vedanud. Mul on ikka veel nii palju, mille nimel elada. Mul on olnud vaimustav elu. Kui ma polnud piisavalt usklik enne neid nelja või viit nädalat, siis nüüd ma seda kindlasti olen. Me üritasime seda näidata kergemana, kui see oli. Ma ei tahtnud oma fännidele muret teha.»
George tahab endiselt esineda kõigile neile, kellel tema kontserdid, mida ta andis üle kolme aasta, haigestumise tõttu nägemata jäid. «Ma luban, et plaan on esineda igaühele, kellel olid piletid,» ütles ta pisaratega võideldes. «Ma tahaksin anda ühe kontserdi ka neile arstidele, kes mu elu päästsid. Ma veetsin viimased kümme päeva pärast ärkamist, tänades inimesi oma elu päästmise eest, mis on midagi, mida ma pole kunagi varem teinud.»
