Tartu Ülikooli õppejõud Aune Past ja tema ärimehest abikaasa Urmas Past käisid pöörasel reisil Paapua Uus-Guineas, kus läbisid pool tuhat kilomeetrit puukanuul. Seejärel purjetasid Marko Matvere ja Jaan Tättega katamaraanil Nordea kuni Ida-Timorini.
Kohtume Aunega (57), kes õpetab tudengitele suhtekorraldust, tema uue reisiraamatu esitlusel. Jutt jõuab kiiresti rohelise konnani, keda ta imetles koos Jaan Tättega džunglimatkal Sepiku jõe ääres Paapua Uus-Guineas. Aune räägib, et ta tahaks konnast kirjutada lasteraamatu. Ta usub, et konn nimega Matilda võiks saada niisama kandvaks tegelaseks kui Miki-Hiir või Sipsik.
Kuidas olid Paapua saarel lood inimsööjatega?
Inimesed olid väga sõbralikud. Kui mõelda, mida aegade jooksul on nendega tehtud, siis võiks valge inimene ju ärasöömist eeldada küll.
Mina oleksin valinud Sepiku jõel sõitmiseks kaatri, aga olen väga tänulik Aive ja Andrus Hiiepuule. Nad leidsid parima reisivariandi – puukanuu. See oli äge ja ehe!
Pärismaalased, krokodillid ja malaariasääsed! Kas kartsite?
Tänapäeval on hirm reisiarsti juures maha võetud, neelasime malaariatablette. Aga pesematus oli pisut ebamugav küll.
{poolik}
Mida nägite?
Paapuas oli festival, nagu meie laulupidu. Selle vahega, et inimesed tulevad külade kaupa jalgsi kohale. Nad kõnnivad mitu päeva. Ja siis kõik tantsivad kaks päeva hiigelsuurel väljakul. Igaüks näitab uhkusega oma küla tantse ja kehakaunistusi.
Minu jaoks oli eredaim mulje esimesel õhtul, kui ma väga väsinuna suures kuumuses mäe otsas seistes ümbritsevat avarust tabada üritasin. Vaade oli ronimise vaeva väärt.
Seejärel saite aega veeta kõigi mugavustega luksuskatamaraanis?
Nordeal sõitsime ühe etapi, Paapua Uus-Guineast Ida-Timorile. Port Moresbys istusime peale ja Dilis tulime maha.
Nii Paapuas kui ka Nordeal oli toit väga lihtne, vee- ja maalähedane. Laeva tüürimees Raul Normak on tõeline kokanduse võlur. Jaan ja Marko võiks aga iga kell pagariäri avada.
Omaette väärtus on Nordeal räägitud jutud. Need lood on nii ehedad! Aga ma ei tahaks ennast võõraste sulgedega ehtida ja neid edasi rääkida. Raamatusse või ajakirja peaks neid püüdma koos iga loo rääkija hääletooni ja muigega.
Mis selle konnaga ikkagi on?
See konnamõte tuli mul Jaan Tättega ümbermaailmareisist kõneldes. Paapua on just niisugune paik, mille võiks võtta ja panna ehedalt raamatusse. Aga ma ei tahtnud Markolt ja Jaanilt nende raamatuideid ära hiivata.
Ma ütlesin Jaanile, et mul on plaanis lasteraamat. Jaan vastu, et temal ka. Arvasin, et lasteraamatuga on kõige raskem see, kuidas leida tegelane, kes lastele meeldib. Jaan imestas, et temal küll muret pole, temal reisib ju Onu Jaan. Ma jäin siis päris kurvaks. Öösel nägin unes konna, kes ütles, et ära kurvasta, mina tulen koos sinuga reisile. Rääkisin oma unenäost laevas hommikusöögil ja see tekitas palju elevust. Ma nägin laevas palju unenägusid ja unenägude arutamisest sai meie hommikune naerutund. Me lobisesime unenägudest ja nende võimalikest edasiarengutest. Markoga alustasime eepost hiidnaisest näiteks.
Sulle ilmutas konn ja nüüd sa otsid kohta, kuhu ta elama panna?
Nii see konnavärk sündis ja praegu ma kirjutangi lastejutte konn Matildast, kes ringi reisib. Ma ei teadnud tükk aega, mis nägu see konn on. Mul elab roheline järvekonn aias ja seal hüppab ringi ka paar hiigelsuurt kärnkonna, keda ma nägupidi tunnen. Aga Matilda on edevam. Ta on nagu see punaste käppadega lehekonn loodusraamatu pildil.
Leidsin niisuguse Mississippi jõe äärest Missouri osariigist. See kant teeb oma turundust nii, et ajab mind kadedaks. Turismiinfopunktis on piirkonna entusiastid, vabatahtlikest pensionärid ja sa saad tassi kohvi juures nii palju teada, et tahad veel uurida ja tagasi tulla. Nii ma lähengi jälle seda konna otsima jõe äärde, kus Tom Sawyer värvis oma aeda.
Sul elab laps Mississippi ääres?
Lapselapsed ka. Eesti noored on ju edasipüüdlikud ja saavad igal pool hakkama. Mulle tundub, et me oleme kodus ja koolis õpetanud tolerantsi ja hakkamasaamist. Võib-olla et mul on ülikooli õppejõuna hästi sõbralik pilk, aga mulle tundub, et eesti noored on tublid ja kohanemisvõimelised. Mulle meeldib väga loenguid lugeda ja tudengitega koos töötada. Sealt olen saanud kindla veendumuse, et vanasti ei olnud rohi rohelisem, ka praegused noored on väga töökad ja loomingulised.
Sa ei õpeta enam põhikohaga?
Ma panin läinud sügisel ukse kinni ja jätkan vaid külalisõppejõuna. Ma ei suutnud garanteerida, et jõuan iga teisipäev pool üheksa auditooriumisse loengut pidama.
Raamatud on hakanud võtma oma aja. Ma tunnen, et tahan kirjutada, ja need minu kangelased on hakanud elama oma elu ja ma ei saa end nendest ära lahutada. Ma tahaks tutvustada Eestit lasteraamatu kaudu.
Kas ülikoolis midagi ei meeldinud ka?
Ülikool hindab õppejõudu ainult teatud ajakirjades avaldatud artiklite põhjal, eestikeelsed õpikud ei tähenda midagi. Mina üritasin oma imidži- ja mainekujunduse terminoloogiat ja taktikaid eesti keeles paika kirjutada. Sedasi toimides poleks minust saanud ametlikult kunagi «head» ülikooli õppejõudu.
Nüüd on jäänud loengud, teadusuuringud ja konverentsid. Ja saan selle eest ka pai. Keegi ei vaata päeva lõpul, et kus on sinu artikkel ajakirjas, mida loeb vaid paarkümmend erialainimest. Eks teadusel ole omad reeglid.
Kas olete Urmasega tartlased või eurooplased?
Ikka tartlased.
Kas saate Urmasega hakkama?
Naised ju otsivad eluaeg oma printsi ega märkagi, et prints joob juba köögis kohvi.
Su viimane reisiraamat räägib Monacost, väikeste vihjetega kaugematele paikadele, kus olete käinud. Kas olete Monacosse elamise soetanud?
Elada võib ka hotellis või onnis, alati ei pea midagi omama. Monaco on lihtsalt üks koht, kus ma tunnen ennast väga hästi. Seal on minu lemmikhotell, lemmiktänavad. Võrreldes džungliga on seal mugav.
Aga majake ja viinamarjamägi päikeselises Toscanas?
Õnneks lugesin ma ühte raamatut, kus oli juttu daamist, kes ostis maja koos viinamarjamäega, ja see tähendas 20tunniseid tööpäevi. See ei ole meie jaoks. Aga mulle see raamat hullupööra meeldis. Kõik me igatseme armsat koerakest. Siis koer kakab kõik kohad täis, närib mööbli katki ja tahab mitu korda päevas jalutama. Unistuse täitumine nõuab tohutult vaeva. Õnn ei tule niisama, alati on kuskil see kutsikas, kes soovidega kaasa tuleb. Õnn tahab julgust ja vaeva. Ja minu õnn ei käi viinamarjamäge mööda.
Ma olen käinud sparglifestivalil Belgias. Võiksin teha Eestis koos sõbrannadega kartulifestivali. Kui Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal ja ka Monacos on trühvlimaania ja Belgias spargel, miks siis Eestis ei võiks olla varajase kartuli kultus? Need on ju tohutult maitsvad.
Kas trühvlit oled söönud?
Ikka olen. Ma ei ütleks, et trühvli maitse oleks seentega harjunud eestlase jaoks midagi erilist, aga selle lõhn on eriline. Trühvel on seen, mille lõhn levib kogu restoranis, kui seda pastale riivitakse. Põhja-Itaalias korraldatakse turistidele trühvlijahte, aga ma pole käinud.
Kas trühvli maitse oli sõltuvust tekitav?
Minu välimusest võib oletada, et olen õgard või gurmaan, aga mul ei ole trühvlisõltuvust. Mulle meeldib reisida, koguda uusi maitseid, elamusi. Suveniiride ostmist ma väldin. Panen riiulile ja nad hakkavad karjuma, et pühi mult tolmu. Pigem ostan mingi uue köögitarbe – tomatinoa või riista, millega saab keedupeedist ilusaid kuubikuid teha. Trühvlisoola olen ka ostnud.
Ahvenamaal aetakse juba kartulifestivali asja nime all «Neitsi kartul»!
Miks mitte ka Eestis? Me oleme ju ka kartulirahvas. Ma kasvatan värsket kartulit Tartumaal, aga see saab augustis otsa. Olen proovinud ka Hollandi mugulatest värsket kartulit kasvatada, aga ei tulnud välja. Ei saanud õigeks ajaks valmis. Ikka kohalikud sordid on head.
Me ei peaks kogu aeg kasutama väljendit, et mujal maailmas ja meil Eestis. Mind ajab õudselt tigedaks lausejupp, et mujal maailmas inimesed naeratavad, aga meil Eestis on kõik kurja pilguga, mokk töllakil, ja vaatavad maha. Vaata ringi, ka Eestis kõik inimesed naeratavad! Minu päevas on küll inimesed, kes naeratavad.
