Sarjas «Ühikarotid – õed» elavad tormilist elu kolm vahvat piigat: Hanna «Kärt» Parman, Adeele «Salme» Tähemaa ja Merilin «Truude» Lõhmus. Kellel neist on olnud päris elus helge lapsepõlv, kes aga on pidanud kannatama?
Uued ühikarotid on erineva taustaga. Hanna Parman (19) õpib kunstiakadeemias fotograafiat, Adeele Tähemaa (19) on Tallinna Inglise Kolledži abiturient ja Merilin Lõhmus (17) omandab haridust Jõgeva Täiskasvanute Keskkooli 11. klassis.
Kuidas olete tunda saanud, et olete kuulsamad kui paar nädalat tagasi?
Hanna: Masõitsin bussiga ja minu selja taga istunud noormees ja neiu arutasid terve tee üsna valjul häälel mu elu üle. Nad rääkisid, milline ma «Ühikarottides» olen, aga ka muudel mind puudutavatel teemadel.
Olen avastanud, et avalikud kohad võivad olla ebameeldivad, sest noored kipuvad valjult kommenteerima või käivad lihtsalt järel ja vaatavad, mida ma poest ostan.
Adeele: Ma olen täheldanud sosistamist ja uudishimulikke pilke, aga keegi juttu rääkima pole tulnud. Naljakas seik juhtus Solarises. Ma väljusin koos kahe väikese poisiga pöörlevast uksest – nad vaatasid mulle kordamööda sügavalt silma, ütlesid teineteisele midagi ja itsitasid.
Merilin: Tänaval tuntakse ära, toksatakse oma kaaslasi ja öeldakse «sosinal»: «Ou, see on ju see!»
Inimesed, kes muidu mu elust ei ole tahtnud osa saada ja ainult halvaga on surkinud, on kahtlaselt sõbralikuks muutunud.
{poolik}
Õppetund, mis jääb teile meelde kogu eluks?
Hanna: Minu õppetunniks on see, et miski pole võimatu! Ma hakkasin kunagi tüdrukutega nii bändi tegema, et keegi meist ei osanud pilli mängida. Paari aasta pärast, kui oskasime pille enam-vähem õigetpidi käes hoida, esinesime koos oma suurte iidolite Vennaskonna ja Sõpruse Puiesteega. See tundus nii uskumatuna! Me bändi nimi oli Miip, läksime läinud aasta augustis laiali.
Adeele: Ma olen õppinud, et pikemale reisile minnes tuleb alati hädavajalikud asjad käsipagasisse ära mahutada. Ükskord viis reis meie seltskonna läbi Londoni, kus parasjagu streigiti. Mina muudkui käisin ringi ja korrutasin sõpradele, et raudselt kaob mu pagas ära ja nii oligi! Sõnusin ennast ise ära.
Merilin: Minu jaoks on oluline proovimine ja katsetamine. Kõige suurema õppetunni on andnud mulle inimesed. Ma olen alati olnud avatud ja võtan inimesed kiiresti omaks. Lasen endale ligi. Arvatakse, et on jube hea, kui oled avatud, aga selle omaduse pärast olen ma kõige rohkem kõrvetada saanud. Olen kogenud, kuidas mulle sünnipäraselt lähedased inimesed on mu elu põrguks teinud, nad on mind purustanud. Ema, õde ja sõbrad on aidanud mul üles tõusta.
Seriaalis pesitsete te ühikas. Millistes oludes te päris elus olete pidanud elama?
Hanna: Ma olen elanud suurema osa oma elust majas, kus asuvad ka koguduse ruumid. Kuna olen suurest perest, mul on kaks nooremat õde ja kaks nooremat venda, siis olen harjunud, et mu ümber liigub palju rahvast.
Adeele: Ma mängin orkestris viiulit, mistõttu on mul ette tulnud omajagu reisimist. Lõuna-Aafrika Vabariigis ööbisime totaalses getos. Olime tõelised vaatamisväärsused, sest valgenahalisi sinna eriti ei satu.
Merilin: Kui ma muidu olen üsna ekstreemne katsetaja, siis kohta, kuhu oma padi asetada, valin suure hoolega. Igas kohas ma elada ei taha ja magama ei jää. Olude sunnil magan vahel sealsamas ühikas, kus filmime.
Milline on olnud teie kõige romantilisem kohting?
Hanna: Ma magasin ühel varasuvisel päeval rahulikult oma toas, kui keegi akna taga räuskama hakkas. Esimese hooga arvasin, et kellegi pidu on pikale veninud ja ta elab end valjuhäälselt välja. Kuid kisa ei lõppenud ja ma ajasin end jalule. Akna all ootas mind üks noormees. Tal oli piknikukorv kaasas, nii et ma sain mõnusa hommikusöögi.
Adeele: See juhtus suvel, kui ma olin üksteist või kaksteist. Mul oli ühe poisiga selline noorte armastus. Ta viis mu jõe äärde, kus korraldas pikniku, mille käigus tunnistas, et ma meeldin talle. Ma olin väga üllatunud, aga tegelikult meeldis tema mulle ka.
Merilin: Mulle meeldivad pisiasjad – alati olemasolev abikäsi, hommikused muffinid ja kohv voodis, tähendusrikas kingitus, viitsimine mind oodata, kuni end sätin… Viitsimine ja jaks kuulata, kui ma räägin, kui kaaslane teab, et mulle meeldib jõe ääres olla ja tähti vaadata, ja ta teeb seda minuga koos. Vahel on kogu mu nädal üks suur romantiline deit.
Millele te raha kulub?
Hanna: Ma elan vanemate ja sõprade kulul, sest õpin täiskohaga ülikoolis. Kui juhtub, et teenin lisaraha, siis kulub see söögile ja esmatarbekaupadele.
Adeele: Kuna olen õpilane, siis on mu ainus sissetulek seriaalist teenitu ja vanemate poolt antav taskuraha. Väga palju kulub toidule, sest ma käin pärast kooli väljas söömas. Samuti läheb raha riiete, kosmeetika ja kino peale.
Merilin: Numbreid ma loopima ei hakka, aga raha on mul enda jaoks piisavalt käes. Peamiselt kulub see raamatutele ja kaltsukatest sallide, kampsunite ja kottide ostmisele.
