«Mul tekkis mägiteel sõites tunne, et auto seiskub ja veereb alla. Parkisin kaljuservale ja jäin lootma, et mind hakatakse otsima...,» meenutab näitleja Viire Valdma ehmatust «Saare sosinate» võtete päevilt.
Madeiral linti püütud sarja kaadritaguseid elamusi jagavad Kairet mängiv Viire Valdma (51) ja Maidu osatäitja Indrek Sammul (40).
Teil polnud ees tekstiraamatuid. Kuidas sündis piirangutest vaba improvisatsioon?
Viire: Madeira peibutas. Algul tundsin isegi uhkust, et osutusin väljavalituks sellisesse kampa. Kui mängureegleid tutvustati, siis tekkisid väikesed kahtlused, kuna etüüdid ja vettehüpped tundmatus kohas päris minu ampluaa ei ole. Lubati, et eluga riskima ei pea. Väljakutse oli igatahes põnev. Kui kaamerad on peal ja tead, et duubleid ei tehta, tekib paratamatult tunne, et pead olema sõnaosav ja väljendusrikas, et su tegevus asja edasi viiks. Üritasin oma mõtte, lause ja päevaga kuidagi kramplikut lõpule jõuda. Nagu teeks otsesaadet. Unustasin ära, et on olemas montaaž ja materjali niipalju kuhjaga, et pisut vastutustundetum improvisatsioon oleks asjale ehk jumet juurdegi andnud. Aga see on tagantjärele tarkus.
Indrek: Meil oli ees tegelaste elukäik. Teadsime enam-vähem, milline meie tegelane on, aga me ei teadnud teiste tegelaste tegevusrida. Asjad selgusid stseenide käigus.
Eesmärk oli elulähedus. Täpselt nii nagu inimesed elus räägivad. Filmides on natuke kirjanduslikud tekstid. Elus jääme aga väga sageli kokutama ja meil tekivad pikad mõttepausid. Elus me ka ei tea, kes mida teab, ja pead väga tähelepanelik olema, et mida teine inimene mõtleb, mida sa tema tekstist kinni püüad.
{poolik}
Millise karakteri sa oma tegelaskujule lõid?
Viire: Ma uurin kakskümmend aastat tagasi toimunud traagilist juhtumit, mis ka minu ellu ränga jälje on jätnud. Oma uueks identiteediks olen valinud maalt pärit naise, kes huvitub rahvatantsust ja kohalikust elust-olust. Nii on mul teatud naiivsuses pisut kergem oma eesmärgini jõuda.
Jälgin praegu huviga sarjas toimuvat, sest ega ma teiste rollidega ju kursis polnud. Mõnest ei tea siiani midagi, kõiki kaarte ei avatud lõpuni.
Indrek: Näitlejate valik tegijate poolt rõhutas ühe või teise tegelase omapära, iseloomu. Minu tegelaskuju hakkab alles poole pealt avanema – et mis asju see mees seal tegelikult ajab.
Kõik pole nii, nagu paistab, nagu eluski ei oska ette ennustada.
Meenutage mõnda saarel juhtunud põnevat seika?
Viire: Üks õuduslugu oli… Et võtetega saaks sujuvalt edasi minna, siis olin ma nõus juhtima autot, mis polnud tehniliselt korras. Sõitsin üksinda ühelt võtteplatsilt teisele. Kaamerat polnud õnneks, sest pärast oleks ekraanilt kostnud ainult üks pikk «piip». Enne sõitu öeldi, et kui üks punane tuli põlema hakkab, siis ärgu ma edasi sõitku – mootor jookseb kokku. Peagi läkski tuluke põlema, aga sõitsin edasi. Kui ma tunnelisse jõudsin, sain aru, et auto tuled ei põle. Lõgistasin kõiki kange, asjatult…
Mööda mägiteid ülespoole sõites tekkis äkki tunne, et auto kohe seiskub ja veereb mäest alla. Parkisin kaljuservale ja jäin lootma, et nad hakkavad mind otsima. Abiline tuligi. Ta lõgistas ka kõiki kange ja soovitas mul seda punast tuld mitte tähele panna. Püsisin kramplikult ees sõitva auto kannul ja vandusin, sest abikäsi oli pannud klaasipuhastajad tööle... Tundus, et sõidan mööda seda Kolgata teed otse taevasse. Kohale jõudes olin kirjeldamatus seisundis. Kui mind tänutäheks julge töö eest kallistati, puhkesin nutma. Ega ma seal kaua itkeda saanud – kaamerad ootasid, töö tahtis tegemist.
Indrek: Meeles on just nimelt see õhustik – meeskond oli valitud väga põhjalikult. Eks meil jäi seal aega ka mööda saart ringi sõita. Käisime iga sopi läbi. Need ühissõidud ja õhtud, kus sai lihtsalt juttu aetud ja maailma asjadest räägitud, on meelde jäänud.
Elasite kolleegidega ninapidi koos – kuidas kaks nädalat ühist elu sujus?
Viire: Pärast ühist hommikusööki suundusid kolm võttegruppi eri võttekohtadesse. Kohtusin vaid nendega, kellega kohtumist kondikava ette nägi, ja me hakkasime liha luudele kasvatama. Õhtu lõpuks jõudsime kõik oma erinevate emotsioonidega «koduõuele» kokku. Tööst me suurt ei rääkinudki. Naeru ja teinekord laulugi kostis hiliste tundideni. Pärast pingelist tööpäeva end sellises seltskonnas maandada – lausa luksus! Ja väike vein...
Kogu võttegrupp oli mingi erilise valemi järgi valitud. Fantastiline seltskond! Professionaalne. Me kõik olime võrdses seisus. Ei kujuta ettegi, et keegi oleks mingite jamadega seda protsessi mürgitama hakanud.
Indrek: Ei olnud meie hulgas pirtsutajaid ega väga suuri kunstnikke. Ka väga pikkade päevade puhul ja ootamatutes tingimustes ei hakanud keegi nurisema-virisema, ei lõhkunud töötegemise õhustikku. See on suur väärtus.
Alguses, kui sinna läksime, mõtlesin, et see on tohutu aeg. Mingil hetkel avastasin – hops!, nädal läinud, hops! – kaks nädalat läinud! Samas, eks need hetked ikkagi tekkisid, kus tundsid, et nüüd tahaks korraks rahu. Siis avanes võimalus sõita saare teise otsa ja vaadata, mida loodus on loonud. Sai väikse väljahingamise, ja paari tunni pärast olid tagasi, kohe nagu teine inimene jälle.
Mil määral ihkab te hing tagasi Madeira päikselise elu rüppe?
Viire: Sellised kohtumised ja emotsiooni on kordumatud. Kohe tagasi ei tormaks. Olen põhjamaa naine ja tundsin talvel end suuskadel suurepäraselt.
Madeiral olin ma ju kaks nädalat komandeeringus. Seejärel veetsin seal koos oma mehega nädala, et nautida saare ilu puhkaja silmade läbi.
Muidu käis kibe töötegemine ja selle eest makstakse palka. Kelle hing ei ihkaks vahel paradiisi! Eks meil tuleb tihti naudinguid rahakoti paksusega mõõta.
Indrek: See on põnev saar – lõunakülg on päikseline, põhjakülg aga absoluutselt teise õhustikuga, seal on tuuled ja väga tugevad vihmad, merel suured lained. Kui ühelpool on sile meri ja lehvib üksik puri, siis teiselpool on tugev torm.
Seda saart tahaks oma lastele näidata! Ja rahvas on seal tohutult heatahtlik, hästi südamlik, väikestes külades ja mujal. Tundus, et neil on iga nädal saarel salakokkusaamine, kus otsustatakse, et oleme sõbralikud! Ja ega neil hõlbuelu pole. Kuidas nad on oma istandused seal loonud... Need on ju kõik järskude kaljunõlvade peal sisse raiutud, see pinnas kuidagi sinna veetud – tohutu töö!
Väga põnevaid kujusid kohtasime seal. Ma kohtusin näiteks ühe vanema mehega, ta oli selline 80aastane, lapselaps süles. Kuidagi sattusime juttu ajama ja selgus, et ta on alles kümme aastat nüüd tagasi kodusaarel. Sõitnud sisuliselt läbi terve maailma, olnud väga erinevate ametite peal. Temaga elu filosoofilist poolt arutada, see oli elamus, mis jääb mulle meelde tükiks ajaks. Kuidas ta oma lapselapsega suhtles... Oli näha, et üks mees on teinud oma elus ära kõik, käinud läbi kõik teed, ja ta naudib täielikult, kuidas saab nüüd, oma lõpuaastatel olla kodusaarel ja lastelastega tegeleda, oma lapsi aidata. See oli äge kogemus!
