«Ott Sepp teeb oma asju hinge ja kirega ja samas ei põe ülearu, kui asi hästi ei õnnestu,» iseloomustab näitlejat tema sõber Märt Avandi. Kristjan Sarv aga ütleb: «Salapärane mees see Ott Sepp…»
Vanemuise teatris kõlisevad 9. juunil šampanjapokaalid – «tujurikkuja» Ott Sepp tähistab oma 30. sünnipäeva!
Eelmisel aastal pärjati Ott Oskar Lutsu huumoripreemiaga. Nalja teha Sepp mõistab, kuid pullivend ta pole. Oti õde Mari Sepp, kelle eeskujul näitleja väikese poisina Pelgulinna rahvamaja näiteringiga liitus, ütleb, et tema vend pole sugugi selline naljahammas, nagu arvatakse: «Ta ei olnud seda väiksena ega ole ka nüüd. Kvaliteetse nalja tegemine on äärmiselt tõsine, naljavaba töö. Nalja- ja pullitegemine on kaks ise asja, nii nagu ka näitleja elukutse ja lihtsalt esinejaks olemine. Lahedatest pullivendadest näitlejaid ei saa.»
Heideti koolist välja
Lisaks Marile aitas Oti näitlejaks saamisele kaasa Tallinna Jakob Westholmi Gümnaasium ja seda üsna omapärasel moel. Otti lihtsalt ei soovitud seal pärast põhikooli lõppu enam näha.
«See, et Otti ja mind pärast põhikooli Westholmist välja visati, oli ilmselt üks me elu parimaid asju,» räägib Joel Välja, kes kaheksandast klassist kuni gümnaasiumi lõpuni oli Ott Sepa pinginaaber. ««Pinginaaber» on tegelikult selline tinglik mõiste,» ütleb Joel, «sest viimasel aastal ei käinud me eriti palju koolis.»
Joel meenutab, kuidas õppealajuhataja neid ühel päeval jutule kutsus ning teatas, et neil tuleb üheksanda klassi lõppedes uus kool leida: «Läksime kohe pärast seda jutuajamist raamatukokku lehti lappama ja sealt jäigi silma see Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi värk.»
{poolik}
Joel, kes mängib ansamblis Flowers of Romance, meenutab VHK aegu soojalt: «Westholm on suur kool. Seal on heas mõttes raske silma paista, kuid halvas mõttes on seda kerge teha. VHK on aga teada-tuntud boheemlaste kants, kus me end väga koduselt tundsime. See, et me sinna sisse saime, oli puhas juhus. Siis teatriklass alles alustas ja huvilisi oli suhteliselt vähe.»
Joeli sõnul on Ott mees, kellest on väga raske aru saada, raske taibata, mida ta tegelikult mõtleb: «Kõik arvavad, et ta on üks suur naljamees, kuid tegelikult on temas olemas ka teine pool. Ilmselt teavad vähesed, kes ta tegelikult on. Ma võin eksida, kuid mulle tundub, et temas on natuke misantroopi – ta ei talu inimestes lollust ja labasust.»
Kõrvuti poisikesest meheks sirgunud Ott ja Joel kohtuvad nüüdsel ajal harva: «Me ei näe nii tihti, kui tahaks. Vahel helistame. Kui ta ühel hetkel Tartust Tallinna jõuab ja tal natukenegi aega on, siis proovin tal kratist kinni võtta ja kohvi jooma viia.»
Läks Tartusse «ülbitsema»
Läbi ja lõhki Tallinna poiss Ott on tänaseks pealinna tolmu jalgelt pühkinud ning end mugavalt ja kindlalt «lõunaosariigi» keskuses sisse seadnud. Ott on öelnud, et talle meeldib Tartu väga ja et Vanemuises saab kõvasti rohkem ülbitseda kui mujal. Ülbitsemise all ei pidanud ta aga silmas niisama laiamist, vaid seda, et loomingulistes küsimustes võetakse seal tema arvamust palju enam kuulda kui kuskil pealinnas.
Tegelikult tahtis Ott Tallinnast ära kohe pärast teatrikooli lõppu, kuid kuna siis kutset ei saabunud, tuli paar aastat pealinnas toimetada. 2006. aastal tegi lavastaja Ain Mäeots talle ettepaneku Vanemuise palgale tulla. Seda, et Sepale Tartu ja Tartule Sepp sobib, kinnitab tõik, et aasta hiljem valisid kolleegid ta aasta vanemuislaseks.
Tõsine naljahammas
Ott ja tema hea sõber, näitleja Märt Avandi on end aastavahetuse «Tujurikkujaga» juba legendaarseks mänginud. Nali naljaks, Otile meeldivad ka tõsisemad rollid. Ta on kehastanud ajaloolisi suurkujusid, nagu Lenin, Gorbatšov, Gustav II Adolf – need osad olid talle eriti mokkamööda.
Õde Mari räägib, et tihti on arvatud – küllap on nende perekondlikud koosviibimised tema näitlejast venna poolt kenasti «juhitud» ja huumoriküllased. Tegelikult pole asjalood üldse nii. «Julgen arvata, et enamik professionaalseid näitlejaid, sealhulgas Ott, sulanduvad koosviibimistel inimeste sekka ega tüki esiplaanile. Ta on olnud varasest lapsepõlvest alates tõsine, vaikne ja rahulik inimene,» sõnab Mari, kes elab Tallinnas. «Me kohtume perekondlikel sündmustel ja pühadel, aeg-ajalt helistame ja küsime teineteise käekäigu järele. Ülemöödunud pühapäeval tähistasime väiksemas suguvõsaringis vanaema 85 aasta juubelit.»
Mari sõnul oli Ott väiksena äärmiselt õpihimuline. Nende suved möödusid vanavanemate juures Läänemaal või Muugal. «Sõitsime koos ratastega, lugesime raamatuid. Ott õppis kolmeselt lugema, kuueselt võttis ta ette sõnaraamatu ja ingliskeelse «Sõrmuste isanda» ning luges selle läbi!»
Vaikne ja tähelepanelik
Ott Sepa ja Märt Avandi lavakeemia on hõrk nagu parim prantsuse parfüüm.
«Ma tunnen teda juba päris-päris kaua ja päris mitu puuda soola on ära söödud koos,» lausub Märt. «Mu esimene mälestus Otist on lavaka sisseastumis-eksamitelt. Ott väga meeldis õppejõududele, tema sissesaamine oli üsna kindel. Ta oli selline vaikne, tähelepanelik ja erakordselt kõhn poiss. Me eksamite ajal vist omavahel ei suhelnudki.»
Märt ütleb, et suurem sõprus algas neil esimese kursuse lõpupoole. «Tekkis mingi absurdne ja täiesti «saba ja sarvedeta» nali, millest mitte keegi teine aru ei saanud peale meie. Justkui tühine, aga samas tähelepanuväärne sündmus, millest hakkas «kasvama».»
Asi, mida Avandi Sepa puhul kõrgelt hindab ja väga imetleb, on tema eluterve hoiak: «Ta teeb oma asju hinge ja kirega ja samas ei põe ülearu, kui asi hästi ei õnnestu. Teeb, tunneb rõõmu ja teda ei huvita, mida teised arvavad. Minul see kaugeltki nii hästi välja ei kuku. Olen palju suurem põdeja ja üritan vargsi Otilt õppida. Kõigele lisaks on ta on vastutustundlik ja armastav isa. Seda on ilus kõrvalt vaadata.»
Oti käe all lähevad naised lahti
Merle Jääger, Oti kolleeg Vanemuise teatrist, kiidab teda aga ennekõike kui suurepärast lavastajat – Merle mängis Oti lavastatud «Kalendritüdrukutes».
«Kui inimesel on huumorimeel paigas, annab see ikka väga palju juurde. Ott on ääretult soe ja armas inimene,» kiidab Merle. Tema sõnul oskab Ott ka suurepäraselt naisi «käidelda», seda mõistagi heas mõttes: ««Kalendritüdrukutes» välgub palju paljast pinda. See, kuidas Ott meid kõiki avada oskas, oli suurepärane! Tema käe all läksid naised lahti. Ka Ene Järvis, kes algul kategooriliselt keeldus rinnahoidjat seljast võtmast, heitis selle lõpuks! Ott oskas meiega toime tulla, hoidis meid.»
Koos Otiga Vanemuise suvelavastuses «Peko» mängiv näitleja Juss Haasma sai temaga lähemalt tuttavaks alles eelmisel suvel: «Varem teadsime teineteist kui koolivennad – ta oli minust mõni aasta eespool. Eelmisel suvel viis töö meid kokku Värskasse. Elasime «Pekot» tehes kuu aega ühes toas. Siis sõitsime Kuressaarde, kus olime kuu aega ühes majas. Pärast seda seilasime purjekaga mööda Läänemerd, kus jäime mõlemad merehaigeks.»
Juss poetab muiates, et Otiga on tegelikult raske tuba jagada: «Miks või? Sest Ott ei norska, vaid ta suisa möirgab!»
Sel suvel tuleb «Peko» taas ja Juss oletab, et taas jagavad nad ka ulualust. Oti möirgamisega on ta nüüdseks juba harjunud ning oskavat ees ootavaks pisut ka valmistuda.
Haasma ei oska Oti hapusid iseloomuomadusi välja tuua: «Ilmselt on neid meil kõigil. Võin vaid öelda, et temaga on väga lahe koos olla, nii laval kui ka väljaspool lava.»
Ott Sepa kursusekaaslane Kristjan Sarv mäletab, et Otile öeldi kooli ajal pidevalt, et ta peab painduma hakkama: «Kooli lõpus hoiatati, vist oli kadunud Reet Neimar, kes hoiatas, et: «Ott, sinul on oht paksuks minna.» Pärast kooli lõppu Ott läkski paksuks. Ja siis hakkas kätekõverdusi tegema. Ja siis võttis uuesti alla. Ja on nüüdseks ka päris painduvaks muutunud.»
Ja siis mõelnud Kristjan, et kurat, kui Ott seda suudab, suudab tema ka.
«Läksin ka paksuks, hakkasin ka kätekõverdusi tegema, võtsin samuti alla ja hakkasin painduma – Oti eeskujul.
Indrek Ojari nägi ükskord, kuidas Ott Leniniks muutus. Ma ise olen olnud tunnistaja, kui Ott kilpkonnaks muutub. Et salapärane mees see Ott Sepp,» võtab Kristjan tippnäitleja olemuse kokku.
