Kui Taavi Koovit, maailmameister ja kolmekordne Euroopa meister kulturismis, oli veel hobisportlane, päriti temalt kümme aastat järjest: mees, proovid või ei proovi võistelda?! «Aeg läks, vanust juba viskas ja ei olnud enam seda kuskile lükata – nüüd või mitte kunagi! Ei teagi, kust järsku see tõuge tuli. Siis oli ainult üks siht – teha võistlussporti, nii hästi kui võimalik,» räägib Koovit, kes on pidanud seljatama ka seljahädasid.

«Ei tea, see oli nagu uuestisünd. Täitsa nagu puhtalt lehelt. Ma ei oskagi põhjendada, miks ma varem võistlustulle ei läinud. Võib-olla oli elu liiga mugav,» mõtiskleb Taavi (43). «Kui eesmärki ei ole enda jaoks selgelt välja mõeldud, siis sa lased ju lõdvalt.  Kui eesmärk oli selge,  läks re˛iim nagu iseenesest paika. Väga pull oli. Treeningus ja toitumises liigud ainult ühes suunas, kõrvalised asjad kaotavad igasuguse tähtsuse.»
Taavi otsus tippspordis kaasa lüüa on kõigest viie aasta tagune  tahtepalang.  Ehkki jõusaalis hakkas ta käima ja hobi korras klassikalist kulturismi harrastamas juba 20ndate eluaastate alguses.
Kui Taavi 40. eluaasta künnisel püünele astus, hakkas tiitleid riburada tulema – jõupingutusi kroonis 2011. aastal maailmameistri tiitel klassikalises kulturismis.

Mida pidid tooma ohvrialtarile, kui tippspordi käsile võtsid?
Jah, kui eesmärk sai enda jaoks selgeks mõeldud, läks kohe sajaga, pedaal põhja! Sõber ütles: «Kurat, sa magad oma elu maha!  Isegi kõik nädalavahetused pühendad spordile. Väljas ka käid?» (Naerab.) Ma ütlesin, et kurat, sa pidutsed oma elu maha.  Ta nõustus, et minu variant on tõesti mõistlikum.

Muud tööd-toimetused kadusid kõrvalt ära?
Sisuliselt, jah. Prioriteedid muutusid täiesti.
Sõbral on rannavõrkpalli väljak kodus  – ma ei saa endale sellist asja lubada. Vigastuse oht on nii suur, et ei lähe selliste asjadega kaasa.

Nii et kulturist tegelikult 50-kiloseid kartulikotte vedada ei tohi?
Ohtlikud on igasugused võõrad liigutused, mis on ettearvamatud. Korvpall või võrkpall. Jooksmas saab käia, ja peabki, ratast võib sõita, aga aktiivseid mänge ei tohi kindlasti pidada. Mõni saab võib-olla, aga ma olen ettevaatlik. Mul on olnud probleem seljaga, just selle pärast olen loobunud muude asjadega riskimast – pärast oled voodihaige.

Kuidas on sul seljaga lood? Millal operatsioon oli?
Operatsioon oli juba tükk aega enne tiitlivõistlusi, vist kaheksa aastat tagasi. Jalad olid täiesti «alt ära». Sai korda, aga ega siiamaani nalja ei ole.  Päris endiseks enam ei saa.

Mis hull meditsiiniline probleem sellega oli?
Selgroo vaheketta väljasopistumine hakkab jalanärvile suruma. Sõltub sellest, kui tugevasti see surub. Mul kadus jalg lihtsalt alt ära, ei saanud seda enam kasutada. Kirurg, mäletan, andis mulle kuu aega – et kui ma selle aja jooksul operatsioonile ei tule, siis ma enam seda jalga tagasi ei saa. Lihas kärbub, ainevahetus ja verevarustus pidurduvad , ei jõua lihtsalt enam liigutada jäset. Operatsioonil sai närvikanal vabaks, ja jalg hakkas uuesti töötama.

Seljaprobleem oli seotud ammuse spordivigastusega?
Kindlasti spordiga, aga vigastusmomenti ma küll ei tea. See vigastus forsseerus, kuni lõpuks hakkas jalg lihtsalt alt ära minema, käisin ja kukkusin pikali. Vat siis sai villand, läksin arsti juurde. See on hästi tüüpiline probleem – ega ei seostata, et kui jalaga on midagi lahti, on probleem seljas. Seljavalusid mul ei olnud.  

Kuidas paranesid?
Umbes kuu pärast operatsiooni naasin jõusaali. Pärast seda operatsiooni tegin tegelikult oma parimad tulemused jõusaalis. Sealt tuli see esimene tõestamise hoog – ei murra mind miski! Aga tükk aega läks aega, jalga tuli eraldi treenida. Tänu jõusaalile tulin sellest kiiremini välja – taastusin rutem, lihased said tugevamaks treenitud. Aga kui hommikuti üles ärkasin, poolteist aastat pesin hambaid ikkagi nii, et toetusin kraanikausile, ja hambaharja hoidvat kätt toetasin teise käega. Nüüd on seegi möödas.

Nüüd on sul ka kodus seljaprobleeme arvestav spetsiaalne Kamjo voodi – on hea?
See voodi on tehtud minu seljaprobleeme arvestades. Ütlesin oma nõudmised ja mis vaja – üks voodipool sai tehtud kõvem, teine pehmem. Madratsi vedrustus on erineva tugevusega. Uni on tähtis, puhkan hästi seal voodis välja, taastumine on hoopis teistsugune. Seljaprobleemid algavad tihti valest madratsist, ei saa magada ega taastuda, või magad asja n-ö hullemaks. Praegu on kodus olud nii head, et see on uskumatu.
Vahepeal mõtlesin, et sporti tehtud küll, aitab nüüd – aga kui olud lähevad nii heaks, kurat seda teab, võib-olla peaks jälle asja piisavalt tõsiselt käsile võtma ja lavale minema!? Teen praegu ka trenni, aga pingevabalt, ei ole konkreetset sihti. Kui vorm jälle piisavalt heaks läheb, võib veel tagasi lavale jõuda. Aga ma ei tee vägisi. Kõik on tehtud.  Ilma spordita ma siiski ei oskaks. Ja juhendan teisi – piisavalt aktiivsust peab olema. Professionaalsuse vahe on lihtsalt.

Vaimujõud on kõigi saavutuste alus?
Muidu ei jõua kaugele, jah. Minul on seda hea rääkida, aga paljud võivad ükskõik kuidas unistada, ikka ei saa. Siin mängib rolli ka geneetika. Mina sattusin lihtsalt õigel ajal olema õiges kohas. Ala valik oli õige, keskkond ja treeneri valik (Fred Antson) – kõik asjad sobisid. Ja see ala meeldis mulle.

Et spordiga tasemel tegeleda, pead leidma väga õige ala?
Absoluutselt. Tegelikult need inimesed on natuke õnnetud, kes poolvägisi pingutavad ala, mis välja ei tule. Kui sead endale ka tingimuse, et pead saavutama midagi sel alal, mis sulle üldse ei sobi – milline konflikt on sinna juba sisse kirjutatud! Murdud.

Kuidas sa kulturismi enda jaoks leidsid?
Kunagi sai kergejõustikku tehtud, üldfüüsilist tegin jõusaalis. Siis mingi hetk ei viitsinud kergejõustikku teha, hakkasin saalis edasi tegema. Mulle meeldis, et oled seal iseenda peremees. Sealt see tuligi, spordipisik oli juba sees.

Sa olid kooli ajal ka kõva spordipoiss?
Jaa, mulle maksti kooli ajal isegi stipendiumi terve aasta vältel, et käiksin kergejõustiku võistlustel. See lõi ka seal välja – mulle ei meeldinud kergejõustikku teha, unistasin kogu aeg samal ajal millestki muust. Kergejõustikku tehes olin natuke puisem, ehkki mul läks hästi. Lõpuks on aga ju vaja hakata trenni tegema – kui sulle ei meeldi, siis sa trenni ei viitsi teha.
Jõusaalitreening oli kõige käepärasem. Kurat, hästi tuli välja ka, midagi teha pole. Seda enam, kui saad tagasisidet. Tuleb ka püsivus.  Aga ütlen, et mul on seda lihtne rääkida, sest mul on tulemused. Kõigil ei ole aga eeldusi, isegi kui on tahtmine. Mina ka ketast ei hakka heitma nii kaugele kui Kanter, ükskõik kui palju ma treeniksin; mulle ei ole antud seda.

Teadsid, et saad maailmameistriks?
Ei, tahtsin oma asja hästi teha. Ei mõelnud mina sellest, seal on läbipõlemise oht. Tahtsin hoida head positiivset fooni – ei saa endale meeletuid kohustusi võtta.  See omakorda oli raske aeg, seljaprobleemid lõid välja. Kannatamist oli palju, mis tegi asja raskeks. Ma ei löönud aga käega. Iseendale tõestasin, et saan.  Pärast, kui medal käes, see annab sellise rahu! Kodus oli ka nii soe vastuvõtt, see on nii kirjeldamatu tunne. Isegi praegu , kui vehklejad võitsid MMi, tuleb oma emotsioon ka jälle meelde.

Kilingi-Nõmmel kasvanud, pärast keskkooli Tallinna tulnud – kus ja kuidas armastad aega veeta?
Vaja on tulla mõnikord rutiinist välja, teise keskkonda täiesti. Ma rokimees ei ole eriti, klubidesse ei kipu. Koeraga käin jalutamas. Pitbull, ta on kaheksa vist nüüd juba, sai täiesti juhuslikult emotsiooni ajel võetud. Mulle väga meeldis sõbra pitbull, ja kui pakuti, et üks on saadaval, võtsin ta endale.
Kunagi maal õel olid ka koerad,  nii et olin koerapidamisega kursis. Sai temaga käidud koertekoolis. Koer võtta oli õige otsus. Reisima väga muidugi ei saa minna, aga sporditegemise seisukohast ta maandab pingeid. Ja kui käid trennis ära, pead temaga ikka välja minema. Lähed metsa või loodusesse kuskile. Teine asi kohe.

Sa tundud hästi rahulik tüüp...
Nii ja naa. Püsimatu olen kindlasti. Ma ei saa ühes kohas kaua olla, asjad peavad liikuma kogu aeg, toimuma. Samas ma hindan vaikust ja privaatsust. Võin kodus olla päev otsa diivanil ja ma suudan ka seda nautida.

Sulle meeldib üksi elada?
Jah, nii on. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui mul oleks kaaslane. Jumala eest – tere tulemast! Aga ma naudin seda hetke praegu.

Su eelmine suhe segas omaette olemise rahu?
Ei. Inimestel peab olema keemia, asi peab toimima. Kui ei toimi, siis hakatakse otsima kuskilt mujalt rahu. Sa pead tahtma koju minna, siis on õige värk. Aga kui lähen ja veedan jõusaalis rohkem aega, et vähem kodus olla, siis on jama. Pead tundma, et sind oodatakse seal, kuni teed väljaspool kodu enese jaoks olulisi asju. Siis on hea.

Kuidas saab naine toetada sporti tegevat meest, millist tuge sina ootad?
See on lihtne, naine peab aru saama mehe pühendumusest . Kui naisele ka meeldib hirmsasti teha midagi, ta teeb seda hingega, ma elan kaasa. Kihvt! Peaks elama kaasa õnnestumistele ja ebaõnnestumistele. See peaks olema vastastikune.
Ja samas ei tohi teist ka ära lämmatada kodus oma juttudega. Kodus ma enam ei tahaks jõusaalist rääkida. Aitab. Mulle piisab sellest, mida ma seal teen.  Ma teen noorte kulturistidega tööd – 24 tundi kulturismi keskel olla, aja küsimus, millal see väsitavaks muutub. Kodus pead saama ennast taastada.

Millest sa unistad?
Praeguseks on tegelikult üks etapp lõppenud. Nii kaua kui ma venitan seda lõppu, et äkki veel... tõmban uutele asjadele joone ette. Asjad jäävad nagu maa ja taeva vahele õhku rippuma. Käesolev periood elus võiks tegelikult kiiremini ja konkreetselt lõppeda, siis saaksidki tekkida uued ettevõtmised. Pakkumisi on tulnud erinevaid, mida ma ei saa vastu võtta, kuna mul ei ole olnud veel südant võistlusspordiga lõpparvet teha. Tegelikult, tahaks joone alla tõmmata. Selles mõttes ootan huviga, et mis saama hakkab. On väga huvitav aeg.