KRISTA BLOGI: Minu kõige lemmikum trenn ja kuidas hull „Monk“ minus möllama kippus!
Hommikud on need ajad, mida saan trennile pühendada, aga ka siis peab mul kõik eelnevalt perfektselt organiseeritud olema.Tundub uskumatu, kuid iga vähimgi ootamatus või muudatus elurütmis viib mu totaalselt rivist välja.
Näiteks ühel hommikul, kui plaanisin minna koeraga tavapärasele jalutusringile- tõlge: sõidan autoga kohale, koer teeb kolm ringi, siis koju tagasi, võtan käekoti ja suundun autoga tööle (einoh- sport kuubis!),meenus mulle hoopis, et mu sõbrants sõidab puhkusele. Helistasin ja ta tegi ettepaneku hoopis tema poole minna. Tal ka suur aed ja sellel ajal kui Lõvi (minu koer) jookseb, jõuame meie tassikese kohvi juua. Kõlab ju hästi? Yeah!- tegelikult läks kõik teisiti....
Sinna jõudes selgus, et Lõvi (no see minu aafrika koer, kes üksi ei viitsi iialgi lumes sumbata) kraabib ukse taga, jaurab ja vingub ega jaluta üldse. Kogu mu hommik oli paugust tuksis. Koer pissimata, mina kohvitan ajast, mida mul pole ja kell tiksub. Sõbranna ütles, et rahune maha, pole ju maailmalõpp, aga endal oli tunne, et apppiiii! Noh, napakas ühesõnaga! Praegu mõtlen, mis mul viga oli- see ju vaid väike nihe päevaplaanis- ärge teie küll selliseks muutuge! Keegi ei tohiks oma plaanides nii kandiline olla. Aga no ega see lugu siis nii veel ei lõppenud. Tahtsin kohvi sisse mett. Avasin ta sahtli, et lusikat võtta ja üüüüh! –seal olid kõik kahvlid, noad ja lusikad läbisegi sassis! („Monk“ minus tegi kuus salto hüpet, kukkus põrandale maha ja hakkas vahtu suust välja ajama.) Sõbranna, kuuldes minu agoonilist kiunu, röögatas teisest toast, et „ma tean sind küll, jäta mu sahtel rahule, mind see ei häiri“. Enesele aru andmata, võtsin sahtli välja ja panin kõik kahvlid-noad-lusikad õigele kohale. (Minu „Mongi“ pulss taastus, ta tõusis põrandalt ja ohkas.) Lükkasin rahulolevalt mitu korda sahtli kinni, lahti ja alles siis avasin, et oma lusikas võtta. Meenutan teile, et kogu selle jamaga tegelesin 8.30 hommikul. Inimeseloom on ikka üks veider tegelane- pean oma sisemise „Mongiga“ veidi asja arutama!
Aga täna hommikul tegin Viimsi SPA spordiklubis pool tundi TRX trenni –vot see on alles üks vägev värk! Täiesti uskumatu, siiani ei suuda korralikult trükkida, sest käed on nagu marmelaadist tehtud plönnid. Pärast trenni üritasin ripsmeid värvida ja see oli jube naljakas, sest käsi liikus täiesti suvalises suunas, terve nägu oli tušši täis ja lihtsalt mõttetult rapsisin siia -sinna – noh kuidagi sain siis ripsmetele ka pihta, enam vähem :):) (pool nägu oli nagu murjamil- need polnud minu käed üldse!).
Mis on selle trenni mõte?
Kui muidu kasutad jõusaalis erinevate lihaste treenimiseks masinaid ja näiteks biitsepsi trenniks teed 3X 15kg, raskusega (hetkel minu raskused üliväiksed), siis selle trenni puhul kasutad sa oma keha masinana, seega tirid ja rassid seda kuradi 72 kg!!!! Ulme... Treenerit vaadates oli ilus küll, muudkui hõljus ja lihased mänglesid, no aga mina?! Mina võbelesin ja vobelesin ja pingutada ei olnud eriti ka võimalik, sest jõudu lihtsalt p o l e J. Kokkuvõttes sain hakkama-Jeee!, aga nüüd siis kriban siin värisevate kätega. Võin julgelt öelda, et see trenn on väga-väga äge,- hetkel kindlasti minu kõige lemmikum! Soovitan kindlasti proovida! Ja mis kõige parem, saate maksimuskoormusega ja poole tunniga nii röötsakile ja pärast terve päev tudised:) ! Alles selles trennis sain aru kui mittesportlik ja pehmo ma ikka olen! Uurige, proovige- te ei kahetse!
Ja veel- See treening tuli poistel USA navy-s, neil polnud jõusaale ja nii nad siis riputasidki rihmad tankide jm atribuutika külge ja mängleva kergusega möllasid- yeah right!
