«Olen üsna toore jõuga tüüp – alustan otsast ja teen, mis vajalik. Ma ei otsi põhjuseid, miks asju mitte teha,» tõdeb kümneid inimesi aidanud Eesti esimese erakapitalil põhineva vähiravifond «Kingitud elu» asutaja Toivo Tänavsuu.
Ajakirjanikest ema ja poja, Hille ja Toivo Tänavsuu (34) loodud Vähiravifond Kingitud Elu näol ei ole tegemist muinasjutuga. See on tegelikkus, viimane päästenöör raske haiguse käes kannatajatele, mis võib aidata tõmmata august välja, aga ei pruugi...
Eesti Ekspressi ajakirjaniku Toivo ema Hille põdes vähki, mille raviks oli vaja tõhusat, ent kallist, üle 5000 euro kuus maksnud ravimit. Haigekassa seda ei rahastanud, Hillel polnud raha kusagilt võtta. Et ema aidata, kirjutas Toivo ema kurioossest olukorrast artikli ja lugejate südamed avanesid. Heade inimeste abil võitis Hille Tänavsuu aasta elu juurde.
Tänaseks on Hille lahkunud, ent poeg Toivo pühendas end ema saatusekaaslaste elu eest võitlemisele. Ta võtab korjanduskarbi ja palub toetust võõrastele inimestele.
Millal sa viimati oma ema unes nägid?
Ma ei mäleta, et oleksin oma ema üldse unes näinud. Kuigi olime väga lähedased, leinan ma vist rohkem sisemiselt kui nähtavalt. Ma ei nuta ega hala. Mu unenäod on võrdlemisi toimekad. Neis puudub igasugune hirm, kaotus, õudus või vägivald. Sebin ringi, ajan asju.
Aeg-ajalt tekib mul hetki, kus ma tahaks emale helistada. Jagada, kuidas mu tütrel muusikakoolis läheb või uurida, kuidas täna tervis. Mul on sünnipäev sõbrapäeval. Sel aastal oli midagi puudu: ema ei helistanud ega soovinud õnne.
Üks kurvemaid hetki elus ongi vist see, kui koduaknas tuli ei põle – ema ei oota enam kaetud lauaga. Kui palju muutis sinu suhet emaga viimane aasta võitlust haigusega?
Mu ema elas vähidiagnoosiga seitse ja pool aastat. Viimases lõpus sai ta ülikallist vähiravimit ja võitis elus juurde ühe aasta. Rääkisime rohkem kui varem: elust, inimestest, Jumalast. Autosõit Tartusse ravile ja tagasi oli tõeline kvaliteetaeg. Loetud päevad justkui eeldaks, et olukord on ärev, aga minus puudus paanika. Isegi mõtlesin, kas ma olen egoistlik, et mu sees on suur rahu. Teadsin, et tuleb see, mis tulema peab.
Tallinna Prantsuse Lütseumis õpib üheksa-aastane imelaps Hugo Raudam, kelle unistus on leiutada kõikvõimas aine, mida, nagu Hugo ütleb, on hetkel maakeral alla ühe grammi – aga kui see aine on olemas, oleks selle kasutuskoht vähiravis. Mida sina Hugo-vanusena mõtlesid?
Olin ilmselt üsna tavaline poiss. Minus oli liiga vähe nahaalsust, et jõuda edasi näiteks korvpallis, kuigi mulle on antud teisi pereliikmeid arvestades üleloomulikult pikk kasv. Koolis olin küll korvimeeskonna kapten, aga kui trennis minu peale karjuti, siis ehmusin. Oskamatus minna küünarnukkidega olukordadest läbi saatis mind kogu noorukipõlve.
Tänapäeva noorte maailmapilt on teistsugune. Maailm pressib aknast ja uksest sisse. Võitlus raske haigusega ei murra ainult haiget. Ta paneb sageli tugevamalt proovile haige lähedased. Minu vestlused vanema tütre Elizabetiga (12) venisid teinekord hilistesse öötundidesse. Ema haigus oli salakaval. Kõik näis korras – lootused tärkavad ja siis otse kuristikku. Jälle uus lootus ja jälle tagasilöök.
Mäletad sa hetke, mil vähiravifondi loomise mõte sinu peas konkreetse kuju võttis?
See idee hakkas vist üsna samaaegselt idanema nii minu kui ka Janek Mäggi peas (Mäggi on koos Toivoga vähiravifondi asutajaliige – toim). Mina otsisin rahalisi võimalusi, et osta kallist ravimit, mida Haigekassa ei kompenseerinud. Janek märkas, kuidas võhivõõrad võitlusega kaasa tulid, et pikendada mu ema elu. Murdepunktiks oli «Pealtnägija» intervjuu detsembris 2013, kus ema tänas kõiki, kes teda aitasid, ning ütles, et kui tal on aeg eest ära «kobida», võiksid abi saada järgmised abivajajad. Sellega oli asi otsustatud – tundsin selgelt, et pean looma fondi, mille eesmärk on koguda raha neile, kes vajavad toetust kallite vähiravimite ostmiseks.
Fondi avalikustamise päeval, 10. veebruaril 2014 oli ema tervis juba väga vilets. Mul tuli teda hommikul tublisti veenda, et ta osaleks fondi pressikonverentsil. Ta tuli ja temast sai hetkega meediastaar. Nagu meie maskott! Järgmisel päeval viisin ta uuesti haiglasse ravile. Haiglast ta välja enam ei saanudki. Ta suri kahe kuu pärast.
Mida ema surm sinus muutis?
See katsumus ehitas mind justkui üles. Isegi kui tema lõpp oli lõplik, nägin ma, kuidas ta oma elukorraldusega viimases etapis hakkama sai. Ta jõudis teha ära oma pooleliolevad kirjatööd. Kirjutas arvutisse meenutused ja mälestused. Jäädvustas veel vanaema lapsepõlvemälestused. Üks lugu emast meeldib mulle eriti.
Mu ema ei olnud usklik. Tema noorus möödus Nõukogude ajal. Temas oli tollele ajale kohast pragmaatilisust. Enne surma käis ta klassi kokkutulekul. Ta õppis Kohilas. Tema klassis olid mõned baptistist tüdrukud, kellega ta koolis vist hästi ei klappinud. Aastakümneid hiljem, vanas eas, palus ta neilt andeks. Ma arvan, et mu ema leidis lõpus jumala. Üks pastor on öelnud, et surivoodil ei ole ta kohanud ühtki ateisti. See on tunnistus mulle, et olen õigel teel. Midagi ei toimu lihtsalt juhuslikult. Kõigel on aeg, mõte ja tähendus. Ühe inimese vaiksest kustumisest sündis suur õnnistus väga paljude jaoks. Fondi käimaminek ja paljude annetajate abil on abi saanud juba üksteist inimest. (Fond ostis 2014. aastal 72 000 euro eest hädavajalikke vähiravimeid. – toim)
Sa oled usklik ega ole sellest ajakirjanikuna ka saladust teinud. Kuidas sina oma tee jumala juurde leidsid?
Mõni teab täpselt, millal ta ilmutuse sai. Minul on raske tuua välja momenti, kuhu näpu peale saaks panna. Laulsin Tallinna Poistekooris Lydia Rahula nõudliku käe all. Sõitsime üle Euroopa ringi ja laulsime kirikutes vaimulikke laule. Iseasi, palju ma sellest aru sain, aga miski ajendas mind juba poisikesena enne magamajäämist meie isa palvet lugema. Keegi polnud mulle seda õpetanud. Lugesin seda oma sõnadega.
Oleviste kirikusse sattusin kümne aasta eest. Evangeelium avanes mulle vaevaliselt. Tunnen end tänaseni kui algkoolis. Samas tean kindlalt: jumal on ka kõhklustes minu kõrval.Tunnen, et jumalaga ühte sammu käimine on mu elu loomulik osa.
Mis sulle jõudu annab?
Mind häälestab teadmine, et inimestel on reaalselt võimalik fondi kaudu abi saada. Me ei luba tervist, vaid anname lootust neile, kes on jäänud oma võitluses üksi. Kui inimene seisab silmitsi diagnoosiga, mille ravimisel ei toeta haigekassa, võib vähiravifond olla viimaseks õlekõrreks. Arstid seisavad tihti silmitsi reaalsusega, et kuidas soovitada patsiendile mitu tuhat eurot maksvat moodsat ravimit, kui inimene ei suuda endale võib-olla isegi bussipiletit osta. Aastaga oleme tõestanud, et annetajate abiga on võimalik osta onkoloogiahaigetele kallis ravim ja elupäevi juurde võita. Tänu fondi toetajaskonnale on võimalik inimeste elu muuta, neile aega juurde võita.
Meestearst Margus Punab nimetas Facebookis “Kingitud elu” fondi ravimifirmade PR-teenuseks ja leidis, et Eesti alarahastatud meditsiinilt ei saa nõuda kallite ja võib-olla vaid loetud kuud elulisa andvate ravimite rahastamist.
Meie fond ei vastanda ennast kuidagi valitsusele ega haigekassale. Samas on olen täiesti nõutu, kui mõtlen, et eelmisel aastal vajas meilt erakorralist toetust vaid üksteist inimest summas vaid 72000 eurot. Aitasime kõiki, kes abi taotlesid. Arutleda kulutõhususest – kas väärite veel pool aastat elu või mitte? Samas jagavad parteid miljarditesse ulatuvaid valimislubadusi, millest valdav osa on kulutõhususest kaugemal kui Maa Päikesest. Järjelikult, need juhud, milleks on meie fondi vaja, on emotsionaalses mõttes ülikulutõhusad kogu ühiskonnale. Muidu ei annetaks meile mitte keegi.
Kuidas abivajajad vähiravifondilt abi saavad?
Inimesed, kes abipalvega fondini jõuavad, on saanud diagnoosi ja hinnangu oma arstilt. Fondile laekuvate toetuste üle otsustavad onkoloogid dr Peeter Padrik, dr Hele Everaus, dr Kadri Putnik ja dr Kristiina Ojamaa. Fondi tööga on seotud veel tervishoiuspetsialist Maris Jesse, psühholoog Rita Rätsepp ning fondi asutaja ja nõukogu esimees Janek Mäggi. Minu roll on hoida fondi aktiivsena. Rauad tules. Innustan arste ja püüan lahti muukida kivistunud südameid. Inimestel on häid põhjuseid, miks elada.
Kes on need inimesed, kes annetavad?
Eestis on väga palju inimesi, kes soovivad ja teevadki teistele head. Mõni on spontaanne, teine püsiannetaja. Nende hulgas on sünnipäevalapsi, kes soovivad, et sõbrad teeksid kingi asemel fondile annetuse. Eelmisel aastal võttis näiteks üks arstitudeng endale eesmärgiks saada lõpueksamil kas 4 või 5, et teha seejärel abivajajale jõukohane annetus. Ta sai hea hinde ja annetas sada eurot.
Mullu käis külalispeatoimetajana Eesti Ekspressi juhtimas ettevõtja Olari Taal. Kuna fondil ladu pole, hoidsin annetuskaste ja pangaterminali toimetuses oma laua kõrval. Küsisin lauast mööduvalt Olarilt, et kas annetame vähihaigetele ka. Ta võttis taskust krediitkaadri ja annetas tuhat eurot. See oli sama väärtuslik panus kui üks euro, mille annetab pensionär iga kuu püsiannetusega.
Oled sa mõelnud, miks sa seda teed?
Vahel ma mõtlen, kuidas ja miks ma üldse omi asju teen. Miks ma kirjutan, miks ma uurin, miks ma olen ajakirjanik, miks vean fondi. Miks? Aus vastus on, et ma ei otsi põhjuseid neid asju mitte teha. Olen tuim tükk. Põhjendan asju enda jaoks nii, et need sünnivad toore jõuga. Alustan otsast ja teen, mis on vajalik. Ehk juhib seda kõike ülevalt poolt antud tarkus. Tarkus, mida mul tuleb lihtsalt lapselikult usaldada.
Kas selline egoistlik mõte on sulle pähe tulnud, et aitan kaasa kellegi tervenemisele ja võib-olla säästan sellega end kurnavast haigusest?
Ei ole. Ma lähtun põhimõttest, et inimene võib jumalalt küsida kõike, aga jumal ei tee ühtki viga. Piibel vihjab sellele, et me ei saa elu lõpuni asjadest aru, aga meil on õigus kõike küsida. Mulle on senini arusaamatu, miks üks fondi abil pool aastat spetsiifilist ravi saanud 20aastane tudeng suri, kuid sellised asjad juhtuvad. Me ei saagi teada, miks.
Kas teiste elu eest võideldes oled end ära unustanud, iseennast varju jätnud?
Ma heidan endale ette, et mul on oma lähedaste jaoks liiga vähe aega. Ma tean, et ma ei tohi oma perekonda, abikaasat ja lapsi võtta enesestmõistetavana. Mulle on kingitud majapidamine ja lähedased, terve elu, et nende eest hoolt kannaksin. Abikaasa on mul väga tugev tagala. Ta on märksa vähem edev kui mina. Paraku olen viimasel ajal rindel nii intensiivselt tuld andmas, et isegi ei mäleta, millal temaga viimati õndsas rahus kahekesi õhtustasime. Kella vaatamata.
