Värskes Kroonikas: Raadio- ja telesaatejuht Kertu Jukkum võtab tänavu igal kuul ette uue spordiala, et sellega lähemalt tutvust teha – maikuus pühendub ta laskespordile. Kertu kirjutab oma kogemustest blogis kertujukkum.blogspot.com.

«Nii kaua, kui mäletan, on meil kodus alati relvad olnud – turvaliselt kapis ja keegi peale isa ei tea, kus selle võtmed asuvad. Kaitseliitlasena on mu isa laskmisega tegelenud aastaid ja kaitseväelasena on kaksikõelgi relvadega suurem kogemus. Ma olen neid kõrvalt ikka jälginud ja võistlustel kaasas käinud. Lapsepõlves sai õhupüssi proovitud, kuid ei enamat. Ülikooli ajal läbisin riigikaitseõpetaja koolituse ja siis sai AK-4ga tutvust tehtud, kuid suurem huvi relvade vastu on mul tekkinud alles viimasel ajal. Hetkel on mul käsil relvakool. Roland Korju, Afganistanis teeninud sõdur, õpetab mind kaks korda nädalas Tondi lasketiirus, lisaks teooriatunnid. Kõige olulisem on baasina selgeks teha ohutus, mis on eelduseks, et kriisisituatsioonis õigesti tegutseda. Relva käsitlemisega kaasneb palju ohte. Reegel number üks on, et igasse relva tuleb suhtuda kui laetud relva.
Oma isiklikku relva mul veel ei ole, kuid kui relvaloa tehtud saan, ostan ka relva. Kui mul peaks tekkima vajadus kasutada relva enesekaitseks, siis teeksin seda. Kaitseksin ka oma lähedasi või keda iganes nõrgemat, kui peaks vajadus olema. Paaril korral olen ka sellisesse olukorda sattunud, kus oleks tulnud kasuks, kui mul oleks olnud relv. Ma usun, et igaühe elus on see hetk, mil ainuüksi relva omamine võiks päästa kellegi elu. Hoolimata sellest, et Eesti seadused on selle koha pealt äärmiselt kurjategijat kaitsvad. Aga kujutame ette olukorda, et satud peale vägistamisele! Teen täna kõik selleks, et julgeksin sel hetkel teha õige valiku, isegi kui peaksin hiljem vanglas istuma.
Kui rääkida suhtumisest relva, siis mulle tundub, et eestlane kardab relva. Seda peetakse ainuüksi tapariistaks, mille omamine on kuritegu. Mu meelest on eestlaste tapariistaks alkohol, mille tarbimise tulemusel sureb tuhandeid inimesi igal aastal. Rääkimata narkootikumidest. Minu lähikondlastest kannavad mitmed mehed endaga relva kaasas, naiste puhul on see pigem haruldane. Ma ei arvagi, et relv peaks huvitama iga naisterahvast, kuid julgustan küll sellele mõtlema. Koplis näeb endiselt igal õhtul mõnd kakerdavat narkomaani, kes narkonäljasena on valmis kellelt iganes elu võtma, peaasi, et aine tarvis raha kätte saada.
Kui mõelda, mida ma sõjaolukorras teeksin, kas põgeneksin või kaitseksin riiki, siis see on keeruline. Oleneb, kas NATO jääb meiega. Kes ründab? Kas jõuab veel põgeneda? Viimase aja sündmused on näidanud, et relva käsitlemise kogemus saab vaid head teha. Kui naised soovivad relva käsitlemisega algust teha, siis tuleks lasketiiru minna ja leida kogenud instruktor end juhendama.»

Loe lisaks värskest ajakirjast Kroonika Kätlin Marani, Tiina Hirve, Sigrid Hartmanni ja nooremleitnant reservis Mari-Liis Põder Korjagina seoseid relvadega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid