„Meil mõlemal jooksid üle põskede pisarad ja kordagi ei olnud tunnet, et kallistame võõrast. Ma ei teadnud, kui hea tunne see on, kui isa oma tütrest nii siirast rõõmu tunneb,“ räägib laulja ja näitleja Sandra Ashilevi oma esimesest kohtumisest Ghanas elava isaga.
Kui ei ole just kodumaise soulmuusika fänn, näeb Sandra Ashilevit (29) igal teisipäeval Eesti populaarseimas krimisarjas „Siberi võmm“. Eksootilise välimusega artist on harjunud, et teda „avastatakse“ tema lauljast ema Siiri Kännu ning lavastajast ja näitlejast venna Jim Ashilevi kaudu. Sellest, kuidas ürgne tung viis Sandra Ghanasse otsima oma isa Kofi Ashilevit, et saada vastuseid teda lapsepõlvest peale vaevanud küsimustele, räägib ta esmakordselt. Nagu sellestki, millest ta mõtleb ja unistab.
Sinu loo „D.F.U“ video rabab sensuaalsusega. Oled selles paljam, kui on harjutud. Kas sind häirib, et su välimusest tihti kaugemale ei nähta?
Juba aegade alusest peale, ehk siis ajast, kui olin veel väike, on käinud minuga kaasas heatahtlik huvi. Ma ei saa sinna midagi teha, et näen eksootiline välja. Sellega, et sinus nähakse ennekõike välimust, on võimalik harjuda. Need, kes tõsiselt imetlevad, on õnneks võimelised süvenema. Kuulama näiteks minu muusikat, huvituma mu elust ega võrdle mind mu lauljast ema ja kirjanikust-näitlejast vennaga.
