3. mail kutsus hiljuti ultramaratonilt Marathon Des Sables naasnud harrastusjooksja ja seikleja Joel Juht oma pöidlahoidjad ja spordihuvilised Forum Cinemas kinosaali, et rääkida kõrbejooksul läbielatust ja saadud kogemustest ning näidata seal tehtud video- ja pildimaterjali.
Koos Joeliga olid vestlusringis ka 2015. aasta Marathon Des Sables finišeerija August Tillo, kes rääkis Marathon Des Sables algusest, ajaloost ja legendidest, ning kolmekordne Ironmani võitja, 7-aastase rahvusvahelise triatlonilaagri korraldamise kogemusega paljude Eesti harrastajate personaaltreener Ain-Alar Juhanson, kes nõustas ettevalmistuse ajal ka Joel Juhti.
Joel on varasemates intervjuudes öelnud, et ultramaratonil osalemine oli tema jaoks väljakutse, kusjuures ta tahtis teha midagi, mida pole varem teinud ja mida ta vihkab — selleks oligi jooksmine, mida ta praegu enam ei vihka. Kuigi temperatuur oli kõrbes kõrge, maksimumina 51 kraadi, nimetab Joel suurimaks vaenlaseks nähtamatut kõrbetolmu, mis teeb suu kuivaks, veekogus aga oli jooksjatel limiteeritud — tema kasutas nädalaga ära 83 liitrit vett.
"Ohtlikud on ka teravad kivid ja kaljunukid, millest üle ronisime," räägib seikleja. "Umbes 800 inimest vajasid medabi. Mul on mõlemad jalad pealt katki, aga paljud lõpetasid veel kurvemalt." Tema sõnul sai paljudele saatuslikuks ettevalmistumiseta maratonile tulek, suureks komistuskiviks oli ka paljude osalejate suur ego. Kaks väga kurba hetke oli siis, kui kaks südameatakiga inimest helikopteriga minema viidi.
Kõrbes koges ta ära ka lihaskrambi, mis vältas 15-20 minutit. Joeli lõppkoht maratonil on 285, kuid viimasel päeval 42-kilomeetrilisel distantsil oli tema koht kuni 30. kilomeetrini 80 ning tänu ootamatule lihas krambile lõpetas ta 214. kohal.
Ta sai ultramaratonil ka oma tantsuoskust näidata, kui teise päeva jooksujärgsel briifingul palus üks inimene, kes tema harrastusest teadis, tal tantsida ja varsti oli liival tantsijaid juba rohkesti. Toredaks hetkeks peab ta ka seda, kui toodi pabertrükis kirjad, mis olid meiliga saadetud, ja ta nägi, kui paljud talle kaasa elavad.
"Nägin ilu ja õudust, tundsin valu ja sain aru, et pole ühtegi ebameeldivat asja, mida ei saa meeldivaks teha, kui teed selleks tööd," võtab Joel maratonil kogetu kokku.
