„Ma ei oleks aus, kui ütleksin, et ei karda tütre peal oma saatuse kordumist. Anette ütleb tihti: isa, ära pabista, ole õnnelik. Kõik on korras! Muidugi, olengi õnnelik, aga et jumala eest ei vaadataks teda omakorda kui oma isa varju,“ räägib Eesti ühes kuulsamas teatriperes kasvanud Andrus Eelmäe oma tütar Anette Maria tippmodelli staatusesse pürgimise kohta.

„Naabriplika“ sarjaga suurde pilti tõusnud näitleja Andrus Eelmäe (60) tütar Anette Maria Eelmäe (18) astub jõudsalt modellina mööda kuulsate moepealinnade lavalaudu. Kui suurt rolli mängivad tema tõusus lapsepõlvemälestused ja vanavanemate Lembit Eelmäe ja Herta Elviste mõju ja eeskuju, ei oska noor daam öelda. Koos isaga kodulinna Pärnu suvises kohvikus istudes räägivad nad emotsionaalselt läbisegi nii, et vitriinis olevad nostalgiahõngulised nõud hakkavad klirisema.

„Meil on kirglik pere – kõik võivad öelda, mida nad mõtlevad. Täielik demokraatia,“ lausub Andrus.

Andrus, sinu modellist tütar tõuseb moelavadel järjest kõrgemale. Paari aasta eest rääkisid siinsamas oma saatusest, kuidas oled kannatanud Eesti ühe kuulsaima teatripaari lapsena oma vanemate varjus elamise all. Millest oma tütart Anettet säästa püüad?

Olen Anette edu üle väga rõõmus ja eriti rõõmustab mind tema tasakaal. Noore ea kohta on seda nii palju, et lisab ka mulle enesekindlust. Minu toonane kirjeldus kõlas ehk nukralt, ja eks see nii oligi, et kandsin kaelas silti: andekate näitlejate keskpärane võsuke. Ma ei oleks aus, kui ütleksin, et ei karda tütre peal oma saatuse kordumist. Olen emotsionaalse loomuga inimene ja tuleb tunnistada, et loomus on miski, mida ka vanus ei muuda. Soovin, et Anette jõuaks kord minust kaugemale, aga eks igaüks hingab õhku ikka oma ninaga.

Anette, sinu isa rääkis loo, kuidas kohtusid maailmakuulsa moekeisri Karl Lagerfeldiga. Milline ta on, mõjus ta sulle natuke pühakuna?

See kohtumine oli aastate eest Pariisis. Olin saanud just 16aastaseks. Õppisin üheksandas klassis ja käisin Pariisis oma esimesel Fashion Week’il. See oli nii mulle kui isale ja meie perele moraalselt väga oluline, sest pärast seda ei kahelnud keegi enam minu valikus. See sütitas kõigis tahtmist edasi liikuda. Meenutades seda hetke, siis – oli casting'ute päev. Mind tehti nii-öelda korda: meik, soeng, pandi selga uus Chaneli kollektsioon ja paluti minna ühte tuppa ning seal kõndida. Toas seisis mustade prillidega kuju. Ma isegi ei saanud aru, kes või mis toimub. Kõndisin rahulikult ja tegin seda, mida minult oodatakse. Kui ära esinesin, tuli ta mind tervitama. Need olid täiesti tavalised põsemusid ja viisakusavaldused. Siis märkasin alles ta valget juuksepatsi. Ta oli vaikne ja habras mees. Nagu isa ütleb, on suurmehed tihti kasvult väikesed. Läksin sealt toast ära ja õhtul anti teada, et Lagerfeld on mind ja veel mõne teise tüdruku valinud välja järgmiseks päevaks Chaneli moešõusse. See kõik oli nagu muinasjutt. Auto saadeti hommikul järele, järgnes luksuslik hommikusöök. Peod, kus prosecco voolas ojadena, kuid mida mina ei maitsnud, toimusid Pariisi Grand Palais’s. See Fashion Week on mu senise modellielu vingeim kogemus. Paraku olin nii noor, et ei mõistnud selle suurust ega tähtsust siis. Ma ei tundnud neid kuulsaid ja veel kuulsamaid, kes seal olid. Olin näinud neid seni vaid meedia vahendusel, seal istusid nad minust meetri kaugusel. Tundmatud nimed ju sinna ei satugi.

Jaga
Kommentaarid