Suvises Kroonika kodu-eri numbris õnnestus meil kiigata nii mõnegi armastatud staari kodutänavasse, majja ja mõisasse (uudista tutvustust siin) ning tuleb tõdeda, et suve nauditakse täiel rinnal! Kuidas aga paistis suvi täpselt aasta tagasi? Viskame pilgu kodu-eri "kullafondi" ja vaatame detailides-täismahus üle Laura Põldvere kodu Viimsis.
SUVI 2016 | Eine murul
„Oi, aga mul siin õuel ei kasva veel murugi!“ kahtles Laura, kui pakkusin, et ehk võiks tema uue kodu terrassil Kodueri pikniku teha. „Käisime, vaatasime koha üle, seal ei jää ju piltidele õieti taustaks murulibletki!“ muretses ka piknikukorraldaja-firma. Aga koos Laura ja tema ema Martina Põldverega, pagasiks üle kümne aasta toekas sõprus, saime õige hea piknikutunde kätte!
Uus kodu vastvalminud ridaelamus Viimsi taga Haabneemes… Palju õnne Laurale! On see ju üks olulisemaid, aga ka keerukamaid asju elus – endale kõigiti sobiva kodu ülesleidmine. Nagu paari kuu eest Kroonikas kirjutasime, oli see mõeldud koduks muusikutest abielupaarile Laura (27) ja Rasmus Joel Remmelile Paraku läks elu nii, et kui kodu valmis sai, kolis sinna Laura üksi.
Hakatuseks teeme ka pisikese videointervjuu TV3 ja Kroonika kodulehe jaoks. Pärin tütrelt ja emalt, mis muudab kummagi meelest kodu tõeliselt heaks ja hubaseks oma koduks. „No esiteks ikka need head inimesed, kes sul seal kodus on või külas käivad,“ jõuab Laura alustada, kui samal hetkel sibab taamal kaadrist läbi joosta stilist Gerly Tinn. „Näe, üks kodukäija platsis,“ naerab Ardo kaamera taga, „ja jube sagimine juba käib.“ Naerame kõik. Kui juba, siis võiks neid häid inimesi taustal rohkem joosta…„Duubel kaks,“ läheme korduskatsele:
Millised mugavused peavad kodus tingimata olema, et see tunduks ekstra hea ja omana? Mida arvab tütar, mida ema?
Laura: Oma kodu valides oli mulle kõige olulisem asukoht. Tartuski elasime ju perega lõpuks linnast väljas, kus oli rahulikum kui kesklinnas. Olen valmis sõitma autoga sellevõrra pikemaid distantse. Peaasi, et saan kodus olla seal, kus rahulik ja mõnus, omal pisike murulapike, mille ees hommikuti-õhtuti kohvi, teed juua. Ja et on ruumi ja avarust hingata. Ja kui seltskonna ja linnamelu järele igatsus tuleb, siis pole see viisteist minutit ju autoga midagi sõita.
(Naerdes.) Kuna ta on mu ema, siis ma arvan, et ta ei arva teistmoodi.
Martina: Ei, mul on väga hea meel, et Laura endale just siia elamise sai. Siin Laural külas käies võib tunda end koduselt ja mõnusalt.
Just hiljuti sattusin pealt kuulma, kuidas keegi nostalgitses, et lastel vanasti ju telefone „küljes“ polnud, aga mingi sisemine kell oli selge – mängisid oma kõhud nii tühjaks, et täpselt söögiajaks olid kõik õuest toas laua taga platsis. Meie kodus oli juba tihtipeale nii, et pidid Laurale ja tema vennale üles teisele korrusele helistama – tulge nüüd ometi sööma enne kui toit täitsa ära jahtub!
Gerly Tinn (haakub lennult teemaga): „Mina mäletan ka, kuidas meid õega Viljandis õuest tuppa hõiguti: „Gertu, Gerly, sööma!“ Ja samal ajal hõikas naabriaknast ema oma Maarikat ja Moonikat.“ Kütsime ruttu supid sisse ja padavai õue tagasi...“
On’s ka nüüd siin kodus midagi, milles ema ja tütre maitsed lahku lähevad?
Laura: Nii julgeid värvilahendusi, mis on küll meie ühise sõbra, sisekujundaja Madis Liplapi disainitud – ma tean, et sulle meeldib siin see, aga endale koju sa sellist gammat ei valiks.
Martina: Tõenäoliselt mitte. Ega ma, jah pole julgenud väga kärtse värve kasutada. Aga Lauraga siia need sobivad.
Oleme selle kodu esimesel piknikul, mis on mõneti esimeseks soolaleivapeokski?
Laura: Oijaa! Võiks öelda, et „tuuma-piknikul“, sest tööd maja ümber platsil alles lõppesid ja kõik näeb veel välja tühi kui pärast tuumasõda. Aga küll see murugi tärkab ja tellitud puudki jõuavad kohale.
Ja ma naudin seda, et praegu pole mul kodus veel kõike olemas – just seda kodu rajamise protsessi! Kõike ei pea kohe robinal kokku ostma, et kõik saaks viimse detailini kähku paika ja valmis. Mõtle, kui tore on kahe aasta pärast avastada: näe, sellesse tuppa ma pole ikka leidnud-saanud sellist lampi, nagu mõtlesin.
Tartus kuulusid, kuuluvad kodused piknikud teie pere suveelu juurde?
Martina: Praegu nii palju enam mitte. Elame ju teine teises linnas. Küllap hakkame kõik siia Laura juurde kokku piknikule käima.
Ja veel on mul eriti hea meel, et Laura naudib seda kodu rajamise protsessi. Tegelikult ongi see kodu loomise juures mõnusaim aeg üldse.
Laura: Tühja sellest, et muru veel ei ole! Seda suurem nauding on vaadata, kuidas iga lible hakkab siia maja ümber kasvama.
Ja milline teie kogemuse järgi teeb pikniku eriti väärtuslikuks?
Laura: Oi, kui kõht on värske õhu käes tõeliselt tühjaks läinud, siis hea söök!
Martina: Ja ilm peab hea olema. Nagu täna.
Laura: Ilm ei olegi vast kõige tähtsam. Sellest ajast, kui ma väike olin, on mul eriti meelde jäänud need nädalavahetused, kui sõitsime perega kuskile rabasse. Tollel ajal ehk ei olnudki muud kaasas kui juustuvõileivad. See oli maailma parim. Jõudsid lõpuks sinna vaatetorni – külm! Aga pakkisime oma piknikukorvi lahti. Vau, need võileivad maitsesid termosekuuma tee kõrvale super hästi!
Aastatega on tulnud uusi võimalusi ja maitseid erinevate maade köökidest, mida kõiki katsetada ja proovida. Siin kodus on mul tunne, et jõuan tagasi faasi, nagu mul lõpuks meie Tartu kodus oli – mulle hakkab jälle meeldima ise süüa teha.
Martina: Jaa, seda tahaks tõesti näha…!
Laura: Kondenspiimajäätis ja porgandikook on praegu need kaks, mida ma tõesti hästi teha oskan. (Naerab.)
Aga tänasele söömaajale ette mõeldes – ma pole nädal otsa midagi tõeliselt head söönud…!
Meie silme all Event Cateringi kokkadelt valminud gurmeeroad ja kaetud laud panevad suu vett jooksma. Nautima istudes unuvad kõik muud teemad. Diktofonile jääb tükk aega vaid rahulolevat nohinat, sekka üksmeelseid repliike: „Kui maitsev!“, „Oh, see on ka jube hea!“ ja „Oi, mis selle punase palli sees oli ja kuidas see tehtud on!?“
Asja siis hüva roa tegijail-pakkujail veel kahelda, et pildile muru paistma ei jää… Üksmeeles kiidame lõpuks kõik, et parim paik pikniku korraldamiseks ongi just koduterrass. Eesti muutliku ilma puhul saab vajadusel vihma eest tuppa varju minna, ja kui sadu üle läinud, jälle õue tulla. Meil aga veab – taevas ergab mai lõpu kohta uskumatu kõrbepäike. Nii et on lausa valus silmi pildistamishetkedeks lahti hoida. Ja naised peavad vahepeal toas silmi puhkamas käima...
Aga MURU sai ja jäi meie piknikupäeva märksõnaks. Siis kui Laura ja Martina kõrbelagendikul kaanepildi jaoks poseerides tikk-kontsipidi liiva sisse vajusid, otsustasime lõpuks avapildi jaoks ka muru välja otsida. Leidisimegi pika ridaelamu teisest otsast sobiva metsatuka päikeselõõsa eest varjus, kuhu siis snäkiliuad kaasa võtsime. Lõõbile sekka, jätkasime ajakirja jaoks ka tõsisemat juttu.
Kuidas sul naabritega vedanud on? Neid ei saa ju planeerida?
Laura: Ilmselt naabrid juba teavad, kuhu ämbrisse nad astunud on, sattudes elama laulja kõrvale, kes ka kodus harjutab. Just ühel hommiku tutvusin maja ees lõpuks ühe abielupaariga. Nemad kiitsid: „No meie tütar on väga õnnelik, et sa siin kõrval oled!“ Noogutasin „tore kuulda“ ja vabandasin ette, et ma siin ka harjutan. Nemad vastasid: „Jaa-jaa, me siin üks hommik juba kuulsime, kuidas sa „New York, New Yorki“ laulsid. Väga ilus oli!“ (Naerab.) Noh, esialgu oli neile ilus. Näis, mis pärast saab.
Laura: Kui ma päeva ajal harjutan, ehk ei ole hullu. Ja õhtuti ma ei kuula ka liiga kõvasti muusikat.
Elades oma eelmises kodus, kesklinna korteris, meeldis sulle väljas lõunastamas käia…
Laura: Jah, Kadrioru piiril ühes oma lemmikkohvikus NOPis. Kui päeval tekkis tegemiste vahel paar tundi pausi, sõin seal lõunat ja ajasin netis oma tööasju. Teen seda muideks siiamaani. Sest pole ju mõtet päeval Viimsi-vahet edasi-tagasi sõita.
Martina: Tegelikult tulebki vaat et odavam väljas süüa, sest kui retseptide järgi igasugust kraami koju ostad, jääb palju sellest lihtsalt seisma ja läheb raisku.
Tänases pakkumiste tulvas on paras peavalu endale see üks ja õige kodu leida. Hinna ja kvaliteedi suhe... või kust üldse otsimist, surfamist alustada?
Laura: Mul läks lihtsamalt, kuna mu isa (ettevõtja Ailar Põldvere – M.K.) teab ja jagab teemat, tegeledes sellega igapäevaselt – tal on vaistu, kust mida otsida. Muidu ongi päris keeruline leida endale seda üht head ja õiget kodu. Aga nii kui see koht siin müüki tuli, ja isa seda mulle netist näitas, tekkis minus kohe äratundmine – just see on see õige! Tean, paljudele meeldib Tallinna kesklinnast väljas linnaosadest Nõmme. Ehk ei ole ma sinna kanti piisavalt käima sattunud, aga mulle meeldib just Viimsi kant.
Ühed eelistavad, et korter või maja oleks vana ja uhke ajalooga, teised, vastupidi, päris uut – et poleks eelmiste elanike elutaaka sees…
Laura: Ilmselt luges mulle Viimsi kasuks ka see, et empsi õde elab siinsamas lähedal. Lapsest peale olen siin kandis palju külas käinud. Nõmmega mul sellist oma seost pole.
Martina: Mis on minu jaoks hästi oluline – milline on minu kodutee. Milliseid tänavaid, linnaosi mööda sõidan ma iga päev tööle ja õhtul tagasi. Tallinnas on meil kontor (keeltekool Studio Lingua – M. K.) kesklinnas. Ja sealt siia Viimsi poole mööda mere äärt sõita on ju imeilus!
Laura: Pirita ja Viimsi tee, eriti hommikuti ja õhtuti, kui päike tõuseb, loojub… Vaat see on kindlasti aeg, kus sa autos isegi kõrvalistmel sõites kohe kindlasti ninapidi telefonis pole.
Martina: Eks palju olenebki sellest, mis seosed kellelgi ühe või teise kohaga on.
Laura: Hiljuti tuli mul siit sõita ühele esinemisele Peterburi teele. Guugeldades/GPS näitas, et läbi linna jõuab kohale kaks minutit kiiremini, aga just Mähe kaudu oli ilusam sõita vahelduseks. Nii et tegelikult ma võitsin kaks ilusamat minutit!
Ühesõnaga kodu leidmiseks jäi maakleritelt pügada saamine ära, kuna oli võtta oma isa, kes võttis pani näpu õige asja peale.
Laura: Jah. Pluss, kui sa kodu valid, paljudel kruntidel on ilmakaared ebasobivad. Siin paistab mulle õhtul akendesse päike, ei tule terrassil istuda sääskede ja külma käes.
Kui valmis see koht oli, kui te seda vaatama tulite ja kui ostsite?
Laura: Ostsime selle täiesti „nullist“ projekti järgi. Tean, et paljud eelistavad osta valmis lahendusega elamise, mulle aga meeldib just see, et saab kõike veel oma maitse ja käe järgi teha ja kujundada. Parketid valisime. Seinu sai võrreldes projektiga liigutatud ühele ja teisele poole ja tubade suurust ümber mängitud.
Martina: Hästi oluline on, et saad päris algusest peale kõike oma maitse järgi teha, olulised detailid valida. Mitte et need peaksid kõik hästi eksklusiivsed olema, aga lihtsalt toonivahegi võib muuta palju.
Lapsepõlvekodu, harjumus määrab palju. Mis on siia koju Tartust kas või alateadlikult üle kandunud?
Martina: Ma arvan, otsest „kopipeisti“ siin pole, aga ehk just see põhimõte, et saad algusest peale ise enda järgi teha. Meil on selles mõttes jube õnneks läinud elus, et kõik meie oma kodud on olnud uued.
Laura: Tegelikult on see ka vist lihtsalt julguse ja pealehakkamise küsimus. Paljud ei julge ostmise otsust vaid projekti ja jooniste järgi vastu võtta, kui ei tea täpselt, kuidas see uus korter või maja lõpuks välja nägema hakkab.
Selleks, et kõike nullist ise teha, peab inimestel jube palju vaba aega olema?
(Kui ühes suust, naerdes) Meil ei ole jubedalt vaba aega!
Martina: Vaba aega pole üldse! Sisekujundaja Madis Liplap, kes on väga palju meid aidanud ka keeltekooli juures oli ka nüüd Laura kodu kujundamise juures väga suureks abiks.
Kujutan ette, et te olete päris pretensioonikad kunded ka?
Laura: Kusjuures ei ole! Usaldan Madist kui oma ala meistrit, nagu oma õmblejat Annikatki.
Martina: Muidugi, kui tead, et inimene teeb oma tööd hästi ja tal on hea maitse, siis ju usaldadki teda.
Kolimise juures on omaette peavalu vanade asjade äraviskamine…
Laura: Minu jaoks on see väga lihtne… (Naerab.)
Martina: See on väga vajalik ja hea oskus.
Laura: …mina viskan tihti isegi veel vajalikke asju minema, nagu pärast selgub.
Palju eelmise kodu kraamist kõrvale heidetud sai? Neljandik, kolmandik, pool…?
Laura: Ehk kolmandik. Samas, rääkisime Madisega ka, et väga paljud inimesed võtavad suhtumise: kui kolin, jätan kõik vana maha ja hangin uude kohta kõik uued asjad. Tegelikult, alati on tore midagi oma eelnevast kaasa võtta ja uue kodu uuega kombineerida. Kõik ei peagi korralikult, täpselt toon-toonis olema. Küll need toonid hakkavad omavahel toimima, kui need asjad sinu enda mõttes kokku sobivad.
Aga ära visata meeldib mulle vanu riideid, muid asju ja kola. Ja nüüd uuesti üksinda elades pole ju mul vaja ka kappi seisma kahtekümmend klaasi, taldrikut…
Oled sa tube sisustades arvestanud ka ehk pendlimeeste ja feng shui soovitustega?
Laura: Ei rohkem, kui et ma ei paneks kunagi töölauda otse akna ette.
Martina: Ei istuks seljaga ukse poole.
Laura: Ja ei kataks kinni aknaga seina head suurt pinda. Vaade võiks toas alles jääda. Seda ma õppisin juba siis, kui olin kümnene ja elasime Tartus veel Wiiralti tänaval ridaelamus. Seal oli mu koolilaud vastu akent, aga see paneb minu meelest kogu toa energia kinni.
On sul siin suures kahekorruselises elamises tekkinud ehk ka juba oma lemmikpaik?
Laura: Siin allkorrusel (avatud köögiga elutoas – M.K.) pole ma ehk veel jõudnudki õieti sisse elada ega olla. Kuna mul pole eriti palju inimesi siin külas käinud, õiget soolaleivapidu või suuremat olemist pole veel olnud… Praegu on kujunenud, nii et kui keegi on külas, oleme istunud siin kööginurgas – mina kappide pool, teised teisel pool lauda.
Minu nii-öelda lemmiknurkadeks on kujunenud magamistuba ja töötuba. Need kaks on üleval vaatega õhtupäikese poole ja kummastki pääseb ka rõdule. Võiks isegi öelda, et uuest aastast üksi olen harjunud ma magamistoas tööd tegema. Vanasti ma sellist asja endale ei lubanudi, see oli kuidagi selline, et… Aga nüüd leban mõnuga, arvuti kaasas, oma suures voodis.
Üks hea asi Laura abielulahutuse järel on vist see, et emal on tütart jälle rohkem?
(Duetis korraga ja kindlalt.) Ei, seda küll mitte! Siin küll mingit enne ja nüüd vahet ajaliselt ei ole!
Laura: Kuna me Studio Linguas töötame nii ehk naa igapäevaselt koos, ja parimad sõbrad oleme niikuinii, siis … Seda võib ehk öelda, et sõbrannadel on mind nüüd ajaliselt natuke rohkem.
Telekat pole sa oma koju soetanud?
Laura: Telekat ei ole ja ma arvan, et ei tule ka. Eelistan telekavaatamiseaja pühenda mind elus enam huvitavatele asjadele. Nii vähe, kui ma kodus olen, kuulan pigem muusikat ja teen omi asju.
Martina: See on meil kuidagi loomuses, sest mina näiteks kodus ka ei pane kunagi telekat mängima, kui üksinda olen. Parem kuulan vaikust ja omi mõtteid.
Laura: Eks seda infot tulvab tahes-tahmata igalt poolt niigi palju. Samas on täitsa lahe kellegi juurde külla minnes telekat vaadata. Nagu nüüd Eurovisiooni õhtutel – mul sattusid olema endal esinemised, aga pärast seda jõudsin sõita sõpradele külla ja tore oli koos vaadata.
Martina: Aga koht teleka jaoks on suure toa seinal siin ka täiesti olemas, kui peaks selleks tahtmine tulema.
Või sisse kolima ka see keegi, kes tahab kahekesi Lauraga telekat vaadata?
Martina: (Naerab. ...siis tulgu koos telekaga!
Kui cateringi omad on töö teinud ja lahkunud, võtab pakub Laura oma külmkapist proseccot. Hüva rooga kiites kerib jutuks ka see, et kolm suve tagasi Laura pulmapeole valisid nad heade tuttavate soovituse põhjal just Event Cateringi. „Toit ja teenindus, kõik oli super hea,“ kiidavad ema ja tütar.
