"Kui me ei müü ennast ise, siis müüakse meid nagu kariloomi," tõdeb eesti multitalent Mart Sander.
Eile sai 50 multitalent Mart Sander. Juubeli õhtut pidas ta tööpostil Kadriorus ooperigala „Amastus Itaalia moodi“ õhtujuhina. Pidustuste jätkuna esitleb Sander täna kinos oma romaani „Litsid“ ainetel tehtud teleseriaali.
Oled alati oma sünnipäevi eriliselt tähistanud. Neist seni sulle endale enim korda läinud peod?
Vanasti oli mul tõesti tohutu kirg pidusid korraldada ja planeerida, mõelda välja
aina uusi üllatusi ja atraktsioone… Organiseerisin grandioosseid ajastukarnevale, nägin enneolematult palju vaeva. Tänaseks on see kirg täiesti kadunud. Võib-olla just sellepärast, et saan oma erinevate ajastute ja pidustuste doosi kätte tööst – eelkõige enda lavastustest.
Korraldan ka pidusid tööna, ehkki ei tunne enam, et see oleks mu kutsumus. Viimane õnnestunud stiilipidu oli hotelli Palace 80 aasta juubel. Sügisel tähistab sama juubelit restoran Gloria. Selliste ürituste korraldamine on põnev ja loominguline. See on elu enese lavastamine, millegi kuulsusrikka taasloomine.
Aga minu oma sünnipäevade ajastupeod olid kõik väga õnnestunud. Kuna need olid toona 1990ndatel väga populaarsed, siis sattus külalistega koos neile ka maailmakuulsaid inimesi. Maria Avdjush-ko tõi alati kedagi põnevat kaasa: kord moeikoon Paco Rabanne'i, kord Oscari-võitja Maximilian Schelli…
Viimastel aastatel olen stiilipidude nõudest loobunud. On saabunud aeg, kus pidutsemine mind enam nii väga ei innusta. Üritan alati oma sünnipäeval töötada, ühendada meeldiva kasulikuga, kutsudes külalised kontserdile. Sel aastal siis suur ooperigala Kadriorus ja järgmisel päeval „Litside“ esilinastus tegijaile ja sponsoreile. Otsustasin sel aastal ju kaks pidu teha: 25 ühel päeval ja 25 teisel päeval!
„Litside“ teemast johtuvalt – oled sa seda meelt, et „lõpuks on kõik ainult enesemüümine, turul me oleme vennad ja õed…“?
Tõsi, tõsi. Raha paneb inimesi varastama, valetama, mõrvama, reetma ennast ja teisi. Kõik me oleme kaubaartiklid kellegi käes. Seda enam kunstnikud – tantsime, laulame ja lööme trummi oma leivapalukese eest. Ega keskajal asjata näitlejaid koos litsidega kiriku aia taha maetud – töö on üsna võrdne. Ehkki tänapäeval on suhtumine küll muutunud, on näiteks popmuusika suures osas siiski legaliseeritud prostitutsioon, seda nii nähtavas kui telgitaguses maailmas.
Me kõik oleme ühtemoodi müüdavad, mõni ainult on natuke kallim kui teine…
