Laura lahutusest: „Tundsin juba pikka aega, et ma hakkan kaotama iseennast ning mu mõtted on justkui teise inimese omad.“

Kolm suve tagasi laulatatud Laura paljastas aga eelmise aasta kevadel ootamatult ja ülimalt avameelses intervjuus Kroonikale, miks ta otsustas abielu Joel-Rasmusega lahutada – tegelikkuses olnud tema ja Joeli perekondade taustad justkui pluss ja miinus, Laura pärit edumeelsest uuseesti perest ja Joel põlisest pastorite sugupuust. Meenutame möödunud kevadel ilmunud lugu täispikkuses!

15.04.2016 | Remmelist tagasi Põldvereks

Välk võib lüüa ka pilvitust taevast: kaks suve tagasi laulatatud Laura ja Joel Remmel lahutavad oma abielu! Laulja ja pianisti paar laval ja elus paistis laitmatult õnnelik. "Meie perekondade taustad on justkui pluss ja miinus. Minagi usun Jumalasse, aga ajapikku tundsin, et teatud vaated piiravad liialt," tunnistab Laura. Otsus, et parem on kummalgi oma teed edasi minna, sündis pikkades vestlustes Joeliga aasta algul, samal ajal kui läksid täie pingega käima Eesti Laulu proovid. 

Pool aasta tagasi Lauraga (27) intervjuud tehes võtsin pool naljaga üles ka tema ja Joeli (26) vastandliku päritolu teema. Laura on kasvanud Uus-Eesti edukast perest, Joel aga põlisest muusikute ja pastorite sugupuust. Ärimees Oleg Ljadov oli Laura onu. Joeli onu Meego on Tartu baptistikoguduse pastor, vanaisa Aamo Remmel pani noored paari Viljandi kirikus. "Mina olen ikka sama," tõrjus õnnelikult mehe perekonna nime võtnud Laura selle teema naeratades kõrvaliseks. Veelahe kahe erineva usukraadiga perekonna vahel – seda võib ette tulla ka tänapäeva Eestis, mitte ainult ammuses "Romeo ja Julia" kurbmängus, või kusagil meile veel kauges multikulti Euroopas… 

See uudis on nüüd küll kui välk pilvitust taevast. Mis juhtus?

Minu ja Joeli lahkuminek tundub kindlasti paljudele ootamatu, kuna oleme ju kristlikult laulatatud ja näiliselt moodustasimegi jätkuvalt perfektse paari. Meie läbisaamine ongi alati olnud väga hea. Selliseid filmidele tüüpilisi emotsioonidest õhkuvaid tülisid pole meil peaaegu et üldse olnud. Kuigi mina olen emotsionaalne ja justkui ootaks seda, siis Joel pole oma rahulikkuses kunagi sellega kaasa läinud.

Oleme lisaks abielule koos väga edukalt musitseerinud nii Eestis kui ka välismaa lavadel. Meil on väga lahe koosseis Carrot Lights, millega käisime veel aasta lõpus ka Prantsusmaal, Luksemburgis ja Belgias esinemas. Lisaks andsime eelmisel aastal välja enda duoalbumi „No Moon At All“.

Seda enam, miks?

Vaatamata sellele kõigele on meie teed nüüdseks lahku läinud ning mina olen Remmelist saanud tagasi Põldvereks. Meie vaated elule on kahjuks väga erinevad ning selle tõttu sain ühel hetkel aru, et ma ei suuda enam ennast teise inimese järgi sättida. Tundsin juba pikka aega, et ma hakkan kaotama iseennast ning mu mõtted on justkui teise inimese omad. Jah, minagi usun Jumalasse, aga ajapikku tundsin, et teatud vaated piiravad liialt.

Joeliga abielludes ei osanud sa karta, et abiellud terve tema põliselt baptistliku sugukonnaga?

Paljud on mulle nüüd kõrvalt öelnud: aga sa ju teadsid seda enne abiellumist. Jah, muidugi ma teadsin seda, et meie perekondade taustad on justkui pluss ja miinus. Minu jaoks oli Joeli käitumine tänapäeva ühiskonnas ülimalt mehine ja vastutust võttev – ta palus mind endale naiseks. Ma olin valmis vaeva nägema selle abielu nimel, püüdma mõista teda ning üritada ennast sinna maailma paigutada. Kuni lõpuks ühel hetkel mõistsin, et tegelikult ma ei ole selleks võimeline, ning sisimas hakkasin sellele vastu võitlema. See mõjus ka mu tervisele. Mul olid haigushood, kus tundsin ennast täiesti võimetuna, aga kõik tervisenäidud olid väga head. Ma polnud varem midagi sellist kogenud.

Miks otsustasid sa sellest ise nüüd avalikult teatada?

Ma tean, see justkui ei ole info, mida kõikidele kuulutada. Kuid teades, et meediahuvi eest ei pääse, siis parem ise ühe korraga sel uudisel saba maha raiuda, kui lasta seda võõrastel ajakirjanikel teha jupi kaupa. Räägin kogu asjast ainult sinule.Ühe korra ja siis on kõik. Ma usun, et nii on meil Joeliga mõlemal kergem. Ja see on aus ka teiste suhtes.

Mu armas bändikaaslane rääkis enda ühest tunnist Arvo Pärdiga. Pärt ütles, et heliloojana sa pead armastama noote – kõiki noote, mis sa kirja paned. Aga noodid on erinevad. Mõned noodid on need, peale mille kirjutamist sa tahad sinna alla lisada oma nime. Ja mõned on sellised, mis on nii ilusad, et peale nende kirjutamist sa tunned aukartust ja lased nad lahti. Ma mõistsin, et mina pean meie abielu puhul käituma nii. Ma pean Joelist nii tohutult lugu ning leian, et ma ei saa talle haiget teha, olles tema kõrval see persoon, kes ma tegelikult ei ole.

Otsustasin võtta tagasi ka enda isanime Põldvere. Artistina olen ma muidugi ikka Laura. Miski pole muutunud. Tunnen ennast nüüd palju terviklikumana ning olen innukust täis popmuusika- skeenel uue muusika tegemiseks.

Mis tundega Jakobsoni tänaval oma tühjaks kolitud korteri ukse enda järel kinni panid?

(Ohates.) Tegelikult jube hea tunne oli – et olin julgenud otsustada. Pealegi, nüüd Viimsis uues kodus tunnen, et see on minu enda esimene päris oma kodu.

Mõtlen, et eks ikka see, millega oled üles kasvanud, jääb ju kogu eluks külge! Mu lapsepõlvekodu on Tartu lähedal maal, nii et suurema osa elust olen harjunud linnulauluga üles ärkama. Mitte just lausa metsas, aga kümmekond kilomeetrit linnast eemal. Hommikuti viis isa mind autoga kooli – millegipärast olid need sõidud üks mu lemmikaeg päevast.

Tallinnas oli Jakobsoni tänava korteri eelis suurepärane asukoht. Kesklinnas, telemaja vastas. Lust astuda kas või varahommikuti „Terevisiooni“! Päev pärast kolimist sattus mul olema üks televõte. Siis pausi ajal tekkis küll imelik tunne, kui mul ühtäkki polnudki enam võimalust põigata oma kodunt läbi, vaid käisin istusin autos ja saatsin arvutist ühe meili.

Mitu aastat su elu sinna korterisse jäi?

Päris pikk aeg. See korter sai soetatud üsna kohe, kui ma Tallinna iseseisva lauljaelu peale kolisin. Muidugi jääb sinna toredaid aegu, toredad naabrid. Aga mul emps ütleb ka, et olen selline persoon, kes elab konkreetseid eluetappe mööda. Üks läbi, võtan käsile uue. Nagu erinevates koolides õppimisega: ammutanud ühest kogu informatsiooni, on aeg liikuda edasi. Jakobsoni tänaval sai üks eluetapp mööda. Isegi hea oli näha selle kinnituseks tühja korterit.

Või hoidis sind ehk sentimentaalsusest, et me sel viimase päeval seal korteris intervjuu jaoks ka pilte tegime?

Tead, ei. Arvan, et ka üksi poleks tundnud: oh, nüüd tuleb pisar silma. Kui midagi mu elus on väga selgelt lõppenud, ei tee see mind sentimentaalseks. Aeg-ajalt meeldib meenutada. See on läbi, oli tore, nüüd on uus ees. Lihtne oli lahti lasta. Sest kindlasti pole minus enam halba kurbust.

Sinu otsus lahku minna pole väga verivärske, kuigi jõulud pidasite veel Joeliga koos?

Jah, aga see on olnud pikemaajaline sisemine protsess. Algust, et see elu ei ole enam õige, ei oska ma päeva täpsusega öelda. Kusagil selle aastanumbri vahetudes tundsin selgemalt, et peame kumbki oma eluga edasi liikuma.

Ilmselt nagu paljudes abieludes: pealtnäha on kaua kõik veel hästi, aga vaikselt tunned, et hakkate teineteisest kaugenema. Mitte nii, et kõik hea on korraga kadunud. Muusika näol on ja jäävad meil Joeliga oma haakumispunktid. Asi on selles, et paljud muud asjad meid mõlemaid sama kirglikkusega ei huvita.

Lahutuspaberitele olete juba alla kirjutatud?

Ei. See võtab seaduse järgi kauem aega kui nime tagasivahetamise vormistamine.

Kas kirikus laulatatud abielu lahutamine käib kuidagi keerulisemalt?

Laulatus annab abielule küll teise dimensiooni juurde, aga lahutamine käib täpselt samamoodi õiguspõhiselt nagu perbüroos abiellunute puhul.

Eesti Laulu finaali eel prognoosis üks astroloog ajalehes: „Laura maikuus Stockholmi kindlasti ei sõida, tal on elus palju olulisemad asjad käsil.“

(Naerab.) Appike…!

Mõtlesin siis: mis see ühe noore lauljatari elus Eurovisioonist suurem olla saaks kui emakssaamine!

Aga näe, hoopis midagi muud oli! Tobe oleks öelda, et „topeltpinge oli peal“, aga see käis kõik käsikäes. Oli keeruline, aga asi, mida pidi tegema. Ma ei ole ka edasilükkaja-tüüp. Rääkisime Joeliga omavahel asjad selgeks just aasta alguse poole, kui proovid ja promotöö Eesti Lauluks käima läksid. Sinna karussellile pääsedes tundsin seda selgemini, et saan üle pika aja olla see, kes ma ka olla tahan. Avanesin nii laulja kui ka inimesena.

Mis Joel su lahutusettepanekust arvas?

Võttis õhtuid ühel ja teisel selgitada. Kuidas kokku võtta kõike, millest oleme rääkinud ja arutanud? Ütles, et ta mõistab ja saab aru. Lootis, et ehk õnnestub meil veel kuidagi proovida.

Ju olen mina loomult rohkem see, et kui juba nii kaugele jõuan, et otsuse teen, siis jääb nii. See pole ühe päeva emotsiooni ajel tehtud otsus, mida poole aasta pärast kahetseksin, vaid pikalt vaetud-mõeldud, omavahel läbi räägitud. Eks inimlikult tekkis minuski kahtlus – aga äkki peaks ja võiks veel üritama kuidagi koos. Plusse ja miinuseid kokku mõeldes näen, et meie elud saavad olla palju täisväärtuslikumad eraldi, aga kõrvuti seisvatena.

Me kumbki pole loomult seda tüüpi, kes lõhuks nüüd kõik omavahelised sidemed. Muusikutena on meie klapp meil kogu aeg hästi toiminud, ja jätkub nii ka juba sel suvel.

Eelmisel suvel ütlesid mulle intervjuus: „Kindlalt abielus – küll need lapsed ka uksele koputavad.“

Mmm… Mõtlen ikka, et lapsed tulevadki õigel hetkel – siis kui nemad meile sündida tahavad. Mulle meeldib, kuidas vanasti sündisid lapsed kuidagi loomulikumalt. Paljudes asjades võin ma ise ka olla tohutu planeerija. Väiksena mõtlesin, et abiellun hästi varakult ja saan kohe ka lapsed.
Ju siis meil Joeliga polnud laste jaoks õige aeg.

Siis ütlesid: „Tulevikus on lastel toredam perekonnas, kus kõigil on üks ühendav nimi.“ Loobusid oma isanimest, kristlik-kiriklik laulatus – need kõik on märgid, et abiellusid kogu eluks.

Panustasin endast kõik, et nii on ja jääb. Abielludes astusin ma omalt poolt suure sammu – tulles omast taustast hoopis teiste väärtustega perekonda.
Abiellusin kogu eluks, seda häirivam on kahtlus, kui ühel hetkel ei kujuta sa enam ette, et su elu võiks jätkuda samamoodi ka kümne, kahekümne aasta pärast. Parem astuda siis sellest välja nüüd kohe. Oleme kõik ju kuulnud ja näinud eksivariante – et saame lapsed, ehk lahendab see kõik meie probleemid. Lapsed ei lahenda oma vanemate probleeme.

Tsiteerin sind veel: „Väga paljud inglannad pöörduvad ka moslemiusku. Just sellepärast, et meie praegune ühiskonna seis ei paku traditsiooni ega soojust – just nimelt perekonda. Aga seevastu islam pakub seda.“ Siit peegeldub, mis sind algul Joeli juures võlus – tema pika peretraditsiooni turvalisus.

Just. Alates sellest, et Joel tegi abieluettepaneku – vastupidi tänastele „normidele“ tema väga mehine suhtumine, see hämmastas ja võlus mind. Koos oldud ajaga olengi inimesena Joelilt palju õppinud.

Erinevalt sinu esimesest kooselust võistlustantsija Roger Niitmäega, kellelt jäidki abieluettepanekut ootama?

(Naerab.) Jah, kuigi siis ma isegi ei osanud vist nii mõelda. Rogeriga koos olime mõlemad veel hästi noored ja tulihingelised. Ju siis alateadlikult ootasin midagi püsivamat, kindlamat.

Aga pole plusse ilma miinusteta. Abiellunud tugevate baptistlike traditsioonidega Remmelite perre, hakkasid nad sulle oma leebel vaiksel moel dikteerima: see on see, kuidas tuleb käituda – nii tuleb teha!

Väga leebel ja vaiksel viisil. Aga kui sellest siin üldse rääkida, siis väga ettevaatlikult, et teisele poolele mitte haiget teha.

Olen ka ristitud ja usun nagu pajud Jumalasse kui kõrgemasse energiasse või maailmakorraldusse – kuidas keegi seda ka ei nimetaks. Remmelitel on usk olnud aga põlvest põlve väga selgelt piiritletud traditsioon, mida vanaisad-isad oma poegades kinnistavad. Neil on need asjad palju kindlamalt selged, mida mina tunnen ja mõtestan natuke vabamalt.

Näiteks milles sind piirati?

Otseselt vangis mind muidugi ei hoitud. Pigem tundsin suhtumist: muidugi valid, otsustad sa ise, aga õigem on nii, nagu meie pühakirja järgi õigeks peame.

Kas või piiblitekstide tõlgendamises. Kõike, mis on Piiblisse paari tuhande aasta taguses kontekstis kirja pandud, ei saa minu meelest sõna-sõnalt järgida tänapäevaks nii palju muutunud maailmas. Isegi kui kõige üle valvab Jumal ja inimene on kõigest vaid kaduv olend, peab igaüks ka ise oma samme astuma, mitte ainult ülevalt poolt vihjeid ja ettekirjutusi ootama. Ainult nii me näeme ja õpime, kas me astusime reha otsa või ei astunud…

Seda on raske kirjeldada. Need mõistavad, kes on ise tõsiusklikega kokku puutunud.

Vikipeedia järgi: ainsa usuõpetusliku autoriteedina tunnistavad baptistid Piiblit, millest püütakse lahus hoida puhtinimlikku päritolu usulist pärimust…

Ma ei tahaks tuua teisele poolele haiget tegevaid sügavamaid näiteid… Kõige lihtsam: minu meelest ei taunita ka Piiblis mitte klaasikest veini – see pole iseenesest halb –, vaid alkoholi arutut tarbimist.

Vaevalt et veinikeeld sulle lahkuminekuks määravaks sai, küll võiks arvata, et popmuusikasse kaldumine, pöörased lavakostüümid?

(Muigab.) See Pop-Laura polnud kindlasti mitte kõige paremate killast. Kui mitte lausa keelatud, siis mitte soovitav. Mu lavakostüümid pole „pöörased“ mitte sellepärast, et võõrastele oma paljast kõhtu näidata või kedagi šokeerida. Tahan luua laval lauludele lisaks teise, argielust erineva visuaalse dimensiooni. Nende vaatenurgast peavad olema kõik asjad ka muusikas alati hästi õiged ja head. Popmuusikas olevat aga igal sammul väga palju kahetimõistetavaid asju, mida ei saa heaks kiita.

Kui kõigist neist asjadest eraldi võttes räägin – siis no mõni mõis nüüd! Aga kui neid lahkarvamusi kuhjus, mõistsin, et nii vormitakse minu mõttemustrit, mille järgi peaksingi igal hetkel mõtlema, valima ja järjest loobuma. Mis siis üldse veel mu oma mõtted on? See hakkas painama.

Eesti Laulule pääsemine mängis sulle ette võimaluse Pop-Laurana uuesti suurelt ette astuda?

Enesekinnitust ja kindlust edasi minna ka enda selle küljega. Pärast vaba improvisatsiooni õpingutele keskendunud aastaid, uute oskuste pealt. Popmuusikaski ei pea olema kui kivisse raiutud, sealgi saab arendada nüansse ja olla jätkuvalt väga hea.

Džäss on baptistide jaoks sallitud?

Remmelite perekonna poolt küll, neist paljud on džässmuusikud!

Kunagi peeti džässi eriti patus püherdavaks žanriks!

Tundubki, et kirikus peab voolama natukene rohkem aega merre, enne kui mõni asi ka nende jaoks „normiks“ muutub.

Ideaalis võiks abielu olla kahe „mina“ vastastikune sobitumine. Joelile on maast madalast sisse kasvatatud ülikindlad eluvaated, mida ta sinu pärast karvavõrdki ei muudaks…

Kindlasti mitte. Mis iga kord ei pruukinudki olla ainult halb. Aga ühel hetkel lõi Laura peas tuluke tööle: ei taha enam olla alati see, kes sobitub!

Kokku võttes: see usulahk osutus sinu jaoks liiga rangeks ja kangeks?

Olen ristitud, aga mitte lapsest saadik kasvanud nii tugevalt usu ja kiriku keskel nagu Joel. Ma ei osanudki nii mõelda, et on luterlased, baptistid jne. Oma kodust tulles, oma vanavanemate ja vanemate järgi olen võtnud usku kuidagi üleüldiselt, nagu ilmselt enamik neist, kes peavad end tänapäeval luterlaseks.

Kui eelmises intervjuus tõstsin teemaks, et oled edukast uuseesti perest, Joel aga Remmelite põlisest muusikute ja pastorite sugupuust, vastasid sa: „Mina olen ikka mina.“ Ja naljaga pooleks, et Joeli suguvõsa kokkutulekul pandi sind ühte lauda istuma ühega sinu onu Oleg Ljadovi eksabikaasadest Kristinaga, kelle isa on omakorda Cardo Remmel ehk Joeli isa onupoeg.

Nüüd julgen välja öelda: nemad elavad tugeva peretraditsiooni pealt, aga ka meil on tugev perekonna hoidmine, üksteisest hoolimine ja hoolitsemine, aga lihtsalt neist erinevatel viisidel.

Joeliga võrreldes olen mina ilmselt harjunud ka oma hoolivust rohkem avali välja näitama. Ka neis on see kõik olemas, aga nende usu järgi käib see väliselt palju vaoshoitumalt ja kammitsetumalt.

Ämmad-äiad – koos lõunaid pidada üritasite?

Selliseid lähemaid kokkupuuteid oli kahjuks väga-väga vähe. Joeli perekond on väga liikuv – kes kus esinemas ja tööl. Nagu ka meie pool – kes teises linnas tööl, kes kaugemal reisil.

Jõulud olid meil küll ilusti jagatud: käisime Joeliga enne ühel pool, siis teisel pool. Kaks peret koos ühes lauas neid pidada ei õnnestunud. Ju siis tõesti polnud seda miskit, et saame kokku ja kas või lihtsalt grillime.

Tagantjärele kõnekas tundub ka, et teie kahasse tehtud plaat sai nime „No Moon At All“. Kõik polnud juba siis nii õnnelik, kui pealt paistis?

Plaadile džässiklassikat valides tundsin, kui laulu „No Moon at All“ proovisin, et sellest tuleb nimilugu. Selles oli kuidagi õige tunne sees, kuigi lahutusele ma ei mõelnud. Nimi oli plaadile külge kleebitud enne, kui see valmis sai.

Üritustel, isegi Eesti Laulu kaotuseööl liikusid sa ikka koos emaga, mitte Joeliga.

Eks Joelil on õhtuti endal palju esinemisi. Aga, jah, pidudel koos me ei käinudki.

Oleksin ehk võinud teda rohkem kaasa kutsuda. Aga see polekski nii tore, kui tead, et teise jaoks see pole kõige toredam koht, kus olla. Seegi polnuks veel põhjus lahutada.

Ka sinu ema ja isa lahutasid mitte just kaua aega tagasi.

Kaheksa aastat tagasi. Nende näide on hoopis teisest puust. Nad said kokku, nagu tollal ikka: said väga noorelt lapse, abiellusid ja ehitasid siis koos oma elu üles. Tänapäeval on paljuski vastupidi.

Enda kohta ma ei tahaks lausa „karjäärinaine“ öelda – ehkki ka karjäär on tore ja oluline! Siiski usun, et tollal noorelt abielludes oldi algusest peale rohkem koos ja – koos ehitati ka teineteist üles.

Tänapäeval paari minnes on igaüks eraldi oma eluga rohkem juba jõudnud kuskile – kumbki tuleb abiellu juba oma valmis arusaamistega elust.

Minu vanemad oli väga pikalt, ligi kakskümmend aastat koos. Kuni paraku tundsid siis nemadki, et on lahkukasvamine.

Nagu selle põlvkonna abieludega tihti juhtub: tunne, et elu läheb mööda, ilma et oleks rohkem kui ühte varianti tunda saanudki!

Eeldan, et nemad võisid nii tunda. Nemad leppisid siis kokku, et lähevad edasi kumbki teise inimesega. Erinevalt neist meil Joeliga seda varianti lahutuse taga pole. Õnneks on neidki, kes püsivad õnnelikult lõpuni koos!

Kust jookseb see piir: millal tasub veel pingutada ja abielu koos hoida, millal enam mitte?

Igaüks vist tunnetab selle enda jaoks ise ära.

Oli väga valus kõrvalt näha, kui ema ja isa vahel suuremad probleemid tekkisid. Mõistan nüüd paremini hetke, kus mõlemad peavad oma teed astuma. Veider öelda, aga teistpidi see lähendas meie peret. Kuigi praegu on mu ema ja isa „eraldiseisvad üksused“, aga perekond oleme me ju ikkagi.

Neile usaldan ma endast kõike jagada. Ja nemad räägivad mulle. Me pole enam ammu laps ja vanemad, vaid lihtsalt väga head sõbrad omavahel.

Näe, kokkukuuluvus oma perega pole sinu puhul väiksem kui Joelil omaga. Nagu Romeo ja Julia kurbloo tänapäeva versioon!

(Naerab.) Kahe dünastia põrkumine!

Päris tabav sõna on see „kokkukuuluvus“. Kui see kaob, kaob ka kindlus, et pead ilmtingimata eksisteerima koos. Kui ei tunneta end enam kahekesi üksusena, vaid kumbki ajab oma asja.

Lahutuse kinnisvaraline pool – kuidas pulmakingiks saadud lusikad-kahvlid jagasite?

(Hakkab naerma.) Mingit hullu jagamist, kes mida võtab, küll ei olnud. Koju vajalikud tarbeasjad soetasime ajapikku ise. Pulmakingituseks saime reisi. Käisime Portugalis ja väga tore oli. Õnneks ei pea ilusat mälestust pooleks tegema.

Maja Viimsis oli mõeldud teile kahele ühiseks koduks?

Kodu ridaelamus. Mõeldud oli see meile kahele. Tahtsin kolida linnast väheke kaugemale, nagu ma lapsepõlvest elama olin harjunud. Joel on küll kogu elu olnud linnapoiss, aga oli valmis mu selle ideega kaasa tulema. Läks paraku nii, et ehitus sai valmis alles nüüd, kui lahku läksime.

Joel kolis sinu Jakobsoni tänava korterist oma vanematekoju tagasi?

Minu teada küll.

Esimesed ööd Viimsis selja taga – üksipäini liiga suureks osutunud majas?

Mõnus! Imestan isegi, et ei üldse „üksi suures majas“ tunnet! Olgugi et olen vist terve selle majaderivi peale esimene, kes sisse kolis!

Sõbrad aitasid kolida. Ühe raksuga asjad ühest kohast välja ja teise sisse. Kõiki kappe uues kodus olemas veel pole, aga üldpilt näeb juba praegu päris õdus välja. Linnakorteris mul seda õiget tunnet ei tekkinudki. Ütlesin ikka, et „lähen nüüd Jakobsoni korterisse“. „Lähen koju“ ütlesin vaid siis, kui sõitsin Tartusse ema juurde.

Mõte üksi-minekust ei hirmutanud, kuna väga palju selle kodu disainist teostasin ise, sisekujundajast sõbra Madis Lip-lapiga. Oleme empsiga seal kõvasti kaasa rääkinud-töötanud. Nii ei tundugi see suur taak, et pidime sinna ju koos Joeliga elama minema. Tunnen, et olen väga-väga omas kodus.

Meil Eestis vaevalt et laulja-amet ratsa rikkaks teeb. Vanemad on sind kõvasti toetanud?

Palju on tänu neile. Samas olen ka ise vähemalt üksteist aastat pingutanud, teeninud, oma asju ise soetanud, majanduslikult üsna iseseisev olnud. Sellest peale, kui mul esimesed esinemised tulid, hakkasin panustama ka oma vanemate koju, rääkimata oma esinemisrõivastest. Lisaks teen nüüd ka laulukoolitusi ja ema keeltekoolis Studio Lingua juures projektijuhi tööd.

Kas Joeli võis häirima hakata see, et naine on temast varakam?

Ma ei usu, et see meie lahkukasvamises kandvat rolli mängis. Pealegi, muusikutöös on palk väga muutuv number. Erinevalt lauljast saab instrumentalist – nagu Joel pianistina on – mängida paljudes bändides, saata ka Maarjat või Hedvig Hansonit, mida mina ju ei saa! On olnud perioode, mil Joelil on minust kordades rohkem esinemisi kokku tulnud.

Millised järeldused oled oma abielust teinud, et minna targemana järgmisele ringile?

Mu sõbrannad tögasid mind ka, et peaksin nüüd nõuanderaamatu kirjutama. Nõuanne number üks, ja nii edasi…

Üks on vist selge: las inglannad unistavad moslemile mehele minekust edasi, Eestis võib osutuda ületamatult hukatuslikuks veelahe isegi keskmiselt usuleige pere ja süvauskliku baptistliku pere traditsioonide vahel.

Praegu tundub põhiline nõuanne iseendale meelde tuletada: never say never! Nii on paljud enne öelnud, aga millegipärast jäi mulle meelde, kui Tanel Padar seda ütles. Aastaid tagasi, kui ta Eurovisioonile läks ja paljud imestasid: „Ka sina, Tanel! Ise oled tõsine rokimees!“ Mida vanemaks, seda enam tundub, et nii ongi – ära iial ütle „iial“!

Või vastupidi – ära iial ütle „alatiseks“!?

See teeb sama välja. Kui mõtled ja lubad midagi väga kindla peale välja, siis (plaksab käed kokku) pahatihti lõpeb see vastupidi. Kunagi ütlesin ma täiesti kindlalt: mina ei abiellu muusikuga, ja et kui abiellun, siis mina ei lahuta!

(Tõsinedes.) Mida ma oskan või julgen praegu oma elu kohta ette öelda või lubada! Lahutus pole mingi niisama juhhei-uudis. Vastuoluline tunne: oled ennast ju sidunud ja lubanud, kuidas sa nüüd siis hakkama ei saa…!

Läbikukkumise tunne enda, armastatu ja oma perekonna ees?

Minus endas lausa läbikukkumise tunnet pole, aga nii mõnigi võib minust nii mõelda.

Sama Joelil oma suguvõsa ees.

Kindlasti. Aga ikkagi mõtlen, et parem nüüd kui viie või kümne aasta pärast. Selle järgi „mida teised arvavad“ ei saa ju elama jäädagi. Pikema aja peale oleks veel keerulisem, kibedam tunne sees. Sellest vaatevinklist olen enda üle isegi natuke uhke, et ma leidsin endast selle julguse.