„Vaatasin ja kuulasin seal toas, ümberringi targad, heatujulised ja teovõimelised noored mehed, ja kohe tundsin, et kuidas ma nüüd ei lähe ega aita, kui on veel lootust, et see vimmas tigedate korrumpeerunud vanameeste aeg ometi otsa saab!“ väljendab Eve Kivi poliitikasse sekkudeski otse oma naiselikke mõtteid.
Kui midagi on siin muutlikus elus muutumatult kindel, siis Eve. Eve Kivi (79)! Ikka rõõmus. Sädelev, teistessegi head tuju tegev.
Oleme Toompea kantslist kuulnud ja teame, mis on Mari-Liis Lille või Jaak Printsi meelest pildil valesti. Põnev oleks kuulda Eesti teemal murelikku mäejutlust hoopis temalt! Meie evergreen diivalt, kes teeb selles sügises üllatava comebacki, sööstes Reformierakonnale kastaneid valimiste tulest välja tooma savisaarlaste vene põliskantsis Lasnamäel.
Elus uut lehekülge pöörava, ühe Kroonika pikkade aastakäikude lemmik-kangelannale ei saanud jätta ettepanekut intervjuuks nüüd tegemata. Kohtusime Evega ühe tornhotelli restoranis, panoraamse vaatega üle Tallinna.
Mari-Liis Lill kõneles rahvale, mis on pildil valesti. Aga sinu meelest?
Nii kohe küsidki või! Ihihii, nii kujundlikult pole ma üldse mõelnud. Ausalt, ma ei tea. Ma pole ju mingi poliitik. Kutsuti – ma lähen neile ainult appi.
Alustame lihtsamast: mis on pildil ilusti? Sinule üle aegade armsaimad paigad Tallinnas?
Seesama ilus vaade linnale. Mõnest tornist või mere pealt. Või Carinaks ümber nimetatud Tuljaku poolt vaadata, kuidas valged laevad, toredad suured purakad tõusevad välja otsekui mere seest. Ja vapustavalt ilus vaade, alla Schnelli tiigile oma mäekestega, on ka ju Stenbocki majast! Stenbockis mulle räägiti, kuidas president Obamat visiidil ei lubatud seal turvakaalutlustel astuda ei rõdu ega aknagi ligi.
Ilmselt olid sa üks esimesi eestlasi, kes Tallinna siluetti kaugemalt mere pealt imetlema pääses, kui sind kutsuti mängima Soome filmi „Sampo“.
Siis veel ei käinudki laev! Need korrad Helsingisse käisin lennukiga Moskva kaudu. Aga „Jahid merel“ võtetega pääsesin merele. Ju siis piiritsooni erilubadega, ja kaugele ei tohtinud sõita.
Sinu lemmik-trehvamispaigad sõpradega siis ja nüüdisajal?
Musumäel… (Itsitab). Oi, sinna lepiti trehvunkse! Juba see nimetus ise ajas naerma ja tõmbas ligi plikast peast. Ja Kadriorus ka.
Aga nüüdisajal… Ei käigi trehvamas Palju neid kaheksakümneaastaseid väljas- käijaid veel üldse on? Vanu sõpru ja kolleege kinotegijaid kaob ju kõrvalt järjest. Kurb. Aga õega käime ikka aeg-ajalt restoranis söömas. Meie meelispaik on Savoy. Sealt aknaäärsest lauast on tore vaade, mis tekitab kohe vahva tunde. Nagu oleksid kusagil Amsterdamis või mõnes Saksa linnas.
