AROP: kui hakkasin muusikat tegema ja keskendusin sellele, siis läksid kõik uksed iseenesest lahti

Kroonika soovib õnne aasta parima laulu võitjale Aropile ja sedapuhku meenutame möödunud aasta kaanelugu sellest, kuidas Uku üldse "areenile" tõusis ning missugused on olnud tema elu keerdkäigud.

22. oktoober 2017 | Mõtlesin enesetapu peale…

Räppar Uku „Suur Papa“ Arop (28) alustas oma elu Tallinnas nullist. Õppis täiskasvanute gümnaasiumis, töötas koristajana, pani narkotsi, maadles ärevus- ja paanikahoogudega ning lõpuks sai temast rahustisõltlane. „Mõtlesin enesetapu peale…, kuid võtsin end kokku, jätsin ravimid päeva pealt ära ja hakkasin muusikat kirjutama,“ ütleb ta.

Sa ei saanud isakätt tunda. Sind kasvatasid vanaema, ema ja tänavaelu.

Vanavanaema ka veel lisaks. Kolm põlvkonda naisi. Kõik nad on väga tugevad naised, kes andsid mulle oma generatsioonitarkusi üle. Naised on üldse palju tugevamad kui mehed. Kui vaadata vanemat generatsiooni, siis minu jaoks on kõik need mehed tolgused. Eesti mehed on üldse tolgused. Vanad mehed, kes on meie isad ja vanaisad, peaksid olema meile eeskujuks, aga nemad on joodikud. Meistrimehed ja joodikud. Kõrimaani on kuulata jutte stiilis: küll see Märt on nii tubli mees, kuldsete kätega, aga joob palju… See klišee ja elustiili nägemus on ajast ja arust. Hoopis meie naised on need, kes hindavad ja hoiavad perekonda ning loovad väärtusi. Usaldan naisi palju rohkem. Tagasi tulles minu kasvatuse juurde, võin öelda, et mind ei kasvatatud rangelt, võib isegi öelda, et mul oli vabakasvatus. Palju jäi külge ka tänavalt. Ei, ma ei kasvanud keset gänge üles, kuid omad mõjutused on tänavalt ikka. Sellest kõigest rääkida ei saa... Kuid jah, kuna mul isa ei olnud, siis sedasorti inimesed on mind teatud määral mõjutanud, juhendanud.

Kuidas nimelt?

Õpetasid mulle meheks olemist.

Mida see sinu jaoks tähendab?

Vastutuse võtmist. Oma sõna pidamist. Isegi kui midagi läheb nihu, tunnista, et sina said selle jamaga hakkama. Teiselt poolt, meheks olemine tähendab ka seda, et seisad ja hoolid oma lähedaste eest.

Paraku tõestasin ja kehtestasin ennast vanasti tihti äärmuslikult – rusikatega. See oligi nende tänavamõjutuste halb külg, kaklesin pidevalt. Kui olime 

Kui olime tiinekad, kuskil kolmteist, siis vanemad kutid näitasid, kuidas käituda nendega, kes on sinu tagant varastanud, pannud pange jne. Nad õpetasid, kuidas nendega käituda.

Kuidas?

Näiteks üks kutt tõmmati ratta pealt maha, peksti oimetuks ja meie pidime seda pealt vaatama. Vastik, jõhker seis, mida meid sunniti vaatama. Demonstreeriti, kuidas asjade klaarimine käib. See ei olnud igapäevane vaatepilt, kuid seda on olnud. Eks nad tahtsid meile, noorematele, ka näidata, mis saab meiega, kui me midagi valesti teeme. Nad ei öelnud seda otse välja, aga see oli niigi selge.

Oled ka ise äkiline?

Jah, vanasti oli mul päris palju äkkvihahoogusid. Olen üldse väga temperamentne inimene ja lähen kergesti endast välja. Mul oli hästi palju kaklusi. Kõige rohkem oli neid siis, kui Tallinnasse kolisin. Ilgelt palju klubikaklusi. Hollywoodis kukkusin kakluse ajal treppide peal nii kehvasti, et teine mees kukkus veel peale, ja lõhkusin lõualuu ära. Valu oli selline, et panin pildi kotti. Kuu või kaks olid mul ülemised ja alumised hambaread traatidega kokku põimitud. Siiamaani annab tunda.

Millal sa viimati kaklesid?

Ei mäleta. Hea küsimus! Õnneks mitte lähiajal. Võib-olla aasta-kaks tagasi.

Mis su isaga juhtus?

Olin paarikuune, kui ta surma sai. Ta oli läinud töökaaslastega mingisugusesse korterisse tähistama objekti valmissaamist. Tavaliselt ta liikus ja hängis punkarite seltskonnas, näiteks Villu Tammega, aga tol korral oli ta teises seltskonnas. Korteripeol läks kakluseks ja ta lükati viienda korruse aknast välja. Väidetavalt oli nii, et korteriomanik väärkohtles oma naist ja isa läks vahele. Ta oli kaks nädalat koomas…

Elasime siis Kadriorus Tina tänaval. Hiljem, kui ma olin umbes poolteiseaastane, kolisime Pärnumaale. Elasime Kilingi-Nõmmel, kus ma lõpetasin ka põhikooli. Elu läks paraku nii, et kolisime perega korduvalt. Kokku olen kolinud kakskümmend üks korda. Pärast sõjaväge Tapal kolisin Tallinna.

Ja elasid sõbra pool köögis…

Jah. Majakas. Tulin sõjaväest, mul ei olnud tööd ega raha ja magasin sõbra sohval. Mind visati enne sõjaväge koolist välja, Tallinna kolides läksin tagasi kooli, täiskasvanute gümnaasiumisse, et lõpetada keskkool ära. Käisin koolis ja samal ajal tööl ka. Mitmel kohal korraga. Akna- ja uksefirmas olin komplekteerija ja paigaldaja. Peale selle töö käisin Viimsis ühe roosikasvatajast vanahärra juures, aitasin roose lõigata ja neid kastidesse panna. Laupäeviti-pühapäeviti olin Solarises koristaja. Siis käis selle keskuse ehitus ja koristasin õhtutundidel ehitusprahti. Õppisin ja rügasin tööd teha ja lõpuks põlesin täielikult läbi. Üritasin endale ja ekstüdrukule tõestada, et olen mees ja saan kõigega hakkama. Töötasin ennast ogaraks ja palju raha ka ei saanud. See oli ränk aeg, põlesin läbi ja mul tekkisid rämedad paanika- ja ärevushood. See oli hästi raske periood minu elus… Lähed kooli, järsku tahvli ees hakkab süda kloppima ja puperdama, näed hallutsinatsioone, helid segunevad, lähed täiega segoks, ei saa aru, mis toimub… Ükskord lasin oma endisel tüdrukul kiirabi kutsuda. Ta küsis: „Mis sul viga on, on sul pohmakas?“ – „Ei-ei, ei ole, aga nii rõve on olla, justkui suren.“