Rein Pakk: inimesed püüavad oma ärrituste ja solvumistega varjata omaenda pealiskaudsust

„Naljategijatel on kohustus nihutada piire tagasi sealt, kus need on äkki liiga kitsaks läinud. Uusi tabuteemasid on tekkinud ja neist kinni pidamine tekitab ühiskonnas pingeid. Huumor võiks siin pinget lõdvendada,“ sõnab stsenarist-lavastaja Rein Pakk, kelle käe all sünnib„Suur komöödiaõhtu“.

Umbes 17aastasena nägi Rein Pakk (49) inglaste Monty Pythoni „Elu mõtet“ ja rootslase Gösta Eckmani „Picasso elu“. Need avardasid Kärna Ärni huumori peal kasvanud nooruki nalja mõõtmeid. Möödunud kevadel kirjutas stsenarist, lavastaja, kirjanik ja reklaamiärimees Rein tekste „Suure komöödiaõhtu“ tähtedele, nende seas Tõnis Niinemetsale ja Argo Aadlile. Täna jagab ta lavastajana näpunäiteid ka Piret Kaldale ja Peeter Ojale.

Mis on nali sinu meelest?

See on tõsine asi. Kuigi nalja peetakse reeglina kergeks, meelelahutuslikuks ja rahvalikuks, ollakse nalja hindamisel kriitilisemad kui näiteks mõne tõsitraagilise asja puhul. Kunstis on tavapäraselt ikka olemas „kõrge“ ja „madal“ ja komöödia kuulub madala hulka. Kui mõni kunstikõrge ja maailmaparanduslik teatrilavastus on pikk, igav ja sisu poolest kokku võetav paariks-kolmeks lapsikuks loosungiks, ei julgeta tihti tunnistada, et kuningas on alasti, ja aplodeeritakse nii igaks juhuks kaua ja püsti seistes, siis komöödia kohta käib nõukaaegne väljend „kunst kuulub rahvale”. See tähendab, et nalja peab saama ja kui ei saa, on publik nõudlikult kriitiline. Naeru ja nalja ei saa teeselda.

Rein peab oma inspiratsiooniallikaks peret ja vanemaid. „Suur osa huumorisoonest on sünnipärane, selle kirjeldamatult keeruka geenikombinatsiooni tõi kokku mu vanemate abielu. Ema-isa on täna üle 80 aasta vanad ja annavad siiani oma elus nähtu ja kogetuga uusi vaatenurki ja mõtteid aktuaalsetele teemadele.“ Reinu ema Edda on Eesti teatri suurkujude Rein ja Väino Areni õde. Oma nime sai Rein onu Reinu järgi. „Minu nimi on vanamoodne, tutvusringis ei kanna keegi sellist, aga onud on mu eluteed kindlasti mõjutanud. Reinuks kutsutakse mind harva, ikka Väikeseks Pakuks.“ Rein Paku vanem vend Heiti Pakk on Rocca al Mare kooli direktor.

Juhatad kolmandat hooaega „Suurt komöödiaõhtut“. Võib öelda, et huumori algkool on läbitud. Kas oled massi maitsele ja publiku ootusele pihta saanud?

Kui suhtuda publikusse kui massi, ei saa nende ootusele iial pihta. Massi saab küll manipuleerida, ootusi luua ja siis neid rahuldada, aga see töötab ainult pooleldi. See töötab sama hästi kui totalitaarne riigikord – seni kuni ühel kenal päeval kokku kukub. Kahjuks on olemas küll ja küll meelelahutajaid, kes nii töötavad ja kes sellisesse metoodikasse usuvad, ja kahjuks tekib neid juurde. Päriselt koosneb iga mass ju indiviididest, kes ootavad alati enamat, kui neile on ette nähtud. Ootused muutuvad pidevalt ja see teeb naljategija töö raskemaks. Naljategijal tuleb olla tähelepanelik. Lahtiste silmadega ringi käia ja muudkui proovida. Siis on lootust, et vahel mõne naljaga, nagu rahvasuu ütleb, tabad pakku.