Voldemar Kolga: "Varem võeti raskusi ja pisaraid, allamäge minekut elu loomuliku osana."

„Elusaks ei tee inimest mitte asjade liigutamine, kõndimine ja rääkimine, vaid omaenese peaga mõtlemine. Kui keegi hakkab käima automaatselt, sissekodeeritud rada pidi ja muud elult ei tahagi, on ta zombi,” ütleb psühholoog ja emeriitprofessor Voldemar Kolga (70).
Et mitte zombistuda, soovitab äsja juubelit tähistanud mees õppida, reisida ja kõikides asjades pisut kahelda.

Mis hoiab meeled erksana ega lase huvil elu vastu raugeda?

Õppimine! Elu on üks suur õppimine. Kõik muu on suhteliselt mõttetu, näiteks materiaalse heaolu tagaajamine. Minus pole grammigi vähenenud huvi elu ja üldsuse vastu ja ma õpin iga päev. Kui keegi arvab, et ta on hirmus tark, siis, no kuulge – ka olemasolevaid teadmisi saab ju täiendada!

Ma hakkan uusi asju seostama infoga, mille aastatega omastanud olen, ja võin sel moel ümber lükata nii mõnegi vana tõe, milles pikalt kinni olen olnud. Kahtluste tekitamine iseendas on nii paganama mõnus ja toitev!

Oled sa mõelnud, miks läksid psühholoogiat õppima?
Kahelnud oma valikus? Ei, mitte kordagi. Jah, psühholoogia polnud mu esimene valik. Alguses oli mul kavas minna informaatikat õppima, kuid siis kuulsin Leningradi psühholoogia osakonnast ja otsustasin selle kasuks. Kordagi pole kahetsenud! Psühholoogia on nii põnev, lõputu valdkond. Siin ei kehti formaalsed reeglid nagu matemaatikas, kus 1+1=2. Minu erialal võivad mõned väga negatiivsed asjad saada ühel hetkel hoopis positiivseteks ja vastupidi.

Näiteks?
No võtame näiteks korralikkuse. Me teame, et see on üldjuhul üks igati väärt omadus, kuid teatud hetkel võib liigne korralikkus inimest segama hakata. Kui oled liiga punktuaalne, hakkab see närima. Sa nõuad täpsust endas ja teistes ning see muutubki negatiivseks. Pedantide elu pole üldse lihtne, samamoodi nagu tarkade! Üks kõrgeima IQ-ga inimesi Robert Fischer, endine malemaailmameister, läks oma elu lõpus ikka väga, kuidas nüüd öeldagi, imelikuks. Geniaalsusest hullumeelsuseni on üks samm.
Vähem tähtis pole see, et negatiivsest asjast võib ühel hetkel hoopis positiivne saada. Psühhotraumast – läheb armastuses halvasti või töös – võib saada ootamatu jõuallikas, pöörde tekitaja elus. Kui oled mööda pead saanud ning ebaõnnestunud, siis inimloomus lihtsalt teab, et sellest olukorrast peab kuidagi välja tulema. Elu on vaja elada.