Valter Soosalu avameelne ülestunnistus: "Ma olen kindlasti teatud inimestele tüütu."

„Eeldada, et keegi teine mõtleb täpselt nii nagu sina, ja siis imestada, kui ta selle vastu eksib, on tüüpiline viga, mida tehakse,“ arutleb Valter Soosalu. Saates „Su nägu kõlab tuttavalt“ vaatajaid oma paroodiatega rabanud Soosalu üllatab ka oma mõttemaailmaga!

Suvepäev kümmekond aastat tagasi. Valter on kolmteist ja niidab maal vanavanemate juures muru. „Lapsed ei laula niisuguseid laule!“ ahhetas Lia Laats filmis „Siin me oleme“. Valter laulab niidumasina taga Tom Jonesi lugu „Sex Bomb“. Valteri vanaisa, kes seda juhtumisi pealt kuuleb, on pisarateni liigutatud – poiss laulab lihtsalt nii ilusti!

Nüüd, näosaates, teeb Valter oma paroodiaga puhta töö – Tom Jonesi teine hitt „Delilah“ aitas ta juba esimeses saates võidule.

„Vanaisa kuulis tookord lihtsalt ilusat häält,“ ütleb Valter Soosalu (25), muhelus suunurgas, aastaid hiljem ühes Tallinna kohvikus latet rüübates.

„Tõenäoliselt ei teadnud vanaisa Jonesist midagi. Tõenäoliselt ei kuulnud ta ka teksti, sest muruniiduki mootori müra oli päris korralik… Ilmselt ta kuulis lihtsalt pikki noote ja ütles, et see kõlab ilusti.“

Saade „Su nägu kõlab tuttavalt“, mille osalejate seas figureerib ka Valteri näitlejannast elukaaslane Marta Laan (32), on noormehele midagi täiesti uut. Laiema avalikkuse ette tõusis Valter Soosalu ansambli Põhja Konn laulja ja klahvpillimehena eelmisel aastal, kui bänd üllitas oma esimese täispika plaadi. Suvel tõestas Valter end lauluväljakul juba dirigendina – noortelaulupeol „Mina jään“ juhatas ta laulu „Isamaa ilu hoieldes“. Valter on meie laulupidude noorimaid dirigente.

Kolm aastat tagasi võitsid sa noorte koorijuhtide konkursi, suvel juhatasid kaare all lauljaid, selleks ajaks olid juba pildis Põhja Konnaga. Konkurents on tihe, kõigile ei avane võimalust püünele tõusta, midagi saavutada ja laiemat tunnustust võita. Millal avastasid ise, et oled andekas?

Ma ei olegi sellise küsimusega tegelenud… Olen lihtsalt tundnud huvi selle maailma vastu. Jah, kooli ajal panin ma aeg-ajalt küll tähele, et teatud teemad on mulle hõlpsamini arusaadavad. Just muusikas. Näiteks solfedžotundides mul tavaliselt ei olnud probleeme. Mul oli teatud asju hõlbus haarata, aga mul ei olnud seejuures ka igav. Pigem ma tõesti tundsin huvi – näiteks kas või kui kaugel on kaks nooti teineteisest. Mulle on tehtud elus ka liiga palju komplimente, aga ma arvan, et sellega ei ole mõtet väga palju tegeleda.

Sa tunned, et selles ruumis, kus end teostad, nendega liialdatakse või ei olda seejuures piisavalt siiras?

Seda mitte, inimesed ju tahavad alati parimat. Ja kui keegi tunneb, et tal on midagi hinge pealt ära öelda, ei saa seda pahaks panna. Muide, see ei ole muidugi suur teema, aga sellest muusikud, aga ka näitlejad ja muud esitajad omavahel aeg-ajalt ikka räägivad – kuidas reageerida tagasisidele. Üks adekvaatsemaid vastuseid põgusa vestluse käigus on öelda lihtsalt „aitäh!“. See on ideaalne vastus – inimene ütleb sulle seda, mida ta tahab öelda, ja sina tänad teda. Ma loodan, et olen jäänud selle sees adekvaatseks, ma suudan hinnata oma erinevaid muusikalisi etteasteid adekvaatselt. Kusjuures, äsja lavalt maha astunud inimesele ei maksaks kunagi kohe öelda, et see, mida sa tegid, ei kõlvanud mitte kuhugi.