„Aastate jooksul olen püüdnud üles leida selle rõõmu ja väärtuse neis asjades, mida ma teen,“ lausub Veikko Täär. Hoidmaks igapäevaselt head hoogu ja toonust, püüab näitleja vältida negatiivseid emotsioone suurtes kogustes.
Tänu rollile seriaalis „Siberi võmm“ ja uues, täna esietenduvas lavastuses „Mehed“ on muidu end Otepääl sisse seadnud Veikko Täär (46) viimasel ajal üsna pealinnakeskne. Eneseiroonilises komöödiaetenduses „Mehed“, mis pajatab keskeakriisis eesti meeste elust, sõidab Veikko koos sõprade Tiidu (Tiit Sukk) ja Margusega (Margus Prangel) kalale. Retk kujuneb vastastikuseks südamepuistamiseks, ilmnevad isiklikud läbielamised, keskeakriisi, eneseteostuse vajakajäämised ja tunnustuse puudumine. Üksteisele lugusid jutustades, väikese kunstilise liialdusega, räägivad need kolm meest iseendist. Kuidas on Veikko ületanud neid barrikaade, mis meestel elus ületada tuleb?
On see lavastus sulle eneselegi justkui teraapia eest, mille käigus saad mõned asjad hingelt ära öelda mitte otseselt Veikko Täärina, küll aga oma tegelaskuju Veikko suu läbi?
„Mehed“ on pandud kokku selliselt, et meeste vahel tekivad arutelud eri teemadel, mis on arvatavasti äratundmist pakkuvad paljudele. Seda võiks isegi teraapiaks pidada, kuna saab sõnastada ja läbi mõelda paljut, mis muidu lihtsalt eksisteerib meie ümber. See on üsna tavapärane, et olles mõnes elulises situatsioonis sees, tundub see olevat ülimalt tähtis ja tõsine. Samas distantsilt vaadates või teiste sõnastades võib see olla ülimalt naljakas. Tunnustus on elus ülimalt motiveeriv ja selle puudus võib viia väiksemate või suuremate dissonantsideni meie sees ja ümber.
Sa oled jätnud avalikkusele stoilise, rahumeelse ja tugeva natuuri mulje. Oled sa siiski kunagi vajanud mingil eluperioodil iseäranis tuge, isegi teraapiat selle klassikalises tähenduses – psühholoogi seansse?
Minagi olen inimene oma puuduste ja nõrkustega ning elus on olnud raskeid hetki, kuid ma olen suutnud nendega toime tulla ilma professionaalse abita. Õnneks on selliseid sõpru, kellelt saab rahu, tuge ja väge, ja selliseid väga raskeid hetki on vähe olnud. Väga raske periood elus oli siis, kui suri minu vend. Olin siis lavakooli viimasel kursusel.
(Veikko vanema venna viis ajuvähk vaid 27aastaselt. Näitleja on öelnud, et kuna ta oli väga lähedane nii ema kui ka vennaga, oli see perele väga suur löök ja õpetas teda omal karmil moel elu rohkem väärtustama.)
