„Kui lavastaja oma näitlejannaga pärast proove ka voodisse jõuab, võib see, vastupidi, koostöö hoopis tuksi keerata. Olen paari oma lavastuse puhul sellele ahvatlusele järele andnud ja pärast kahetsenud,“ tunnistab lavastaja Madis Kalmet.
Püsides Hollywoodi moodi ahistamise lainel, avaldab Kroonika pärast näitlejannade Anne Veesaare ja Riina Maidre vaatenurki volüüm kolmena Madis Kalmeti (62) oma, kes kogenud juba neli kümnendit teatri armu- ja võimumänge nii näitleja, lavastaja kui ka peanäitejuhi positsioonilt!
„Pärast proovi“ – mis sind maailma teatri ja filmi ikoonlavastaja Ingmar Bergmani oma elust kirjutatud-lavastud lugu 30–40 aastat hiljem siin ja praegu lavale tooma tõmbas?
Äratundmine. Ma ise olen ju nii lavastaja kui ka näitleja olnud. Tean mõlemalt poolt neid sisepingeid ja vastuolusid. Maalikunstnik läheb molberti taha üksi, helilooja istub nootidega peas klaveri taha üksi. Lavastaja pead sa olema ideaalis nagu suur vaimne isa, kes sütitab oma usuga hulka näitlejaid ja kõiki teisi – lavastuse kunstnikust töömeesteni. Perekonnapea tüüp!
Muidugi, mastaabid on erinevad, Bergman on Bergman, kogu maailmakultuuris ikoon, Kalmet on Kalmet.
Meedia kajab ahistamisjuhtumite paljastamisest Hollywoodi ajaloos. Kuis on sellega lood meil ja praegu Eesti teatris?
Tihti nähakse ahistamisena vaid selle kõige primitiivsemat ja labasemat vormi – seksuaalset. Et kui keegi kedagi otseselt ei vägista, ei käperda ega vahekorda astuma ei sunni siis nagu mingit ahistamist pole olnudki! Ahistamisel on palju peenemad ja varjatumad toimimis mudelid. Eelkõige võimu ja mõjusfääri mudelid. Näen ahistamisohvritena kõiki n-ö pugejaid, kes püüavad, kas siis hirmust või enda kasu pärast ülemuste ees lipitseda ja meelepärased olla. Kahepalgelisus! Selja taga kirutakse, silme ees ülistatakse. Teatris garderoobides ja kohvikus omavahel räägitakse ühte juttu, koosolekutel peanäitejuhi ja direktori juuresolekul teist juttu, seda mida juhid kuulda tahavad ja mis ehk ka soosingusse võib tõsta.
