Karl-Erik Taukar ja Kerli Kivilaan hea suhte saladusest: päris kõike oma elust ei pea teise inimesega ära siduma

Tänase armastusepäeva puhul heidame pilgu möödunud aasta kõige romantilistematele kaanelugudele ja meenutame, mis on ühe toimiva ning hea suhte aluseks. Lugu ilmus esmakordselt 15. detsembril 2017.

„Mulle meeldib, kui mu kõrval on inimene. Minu jaoks on ajad, mil olen olnud vallaline, alguses jube toredad, kuid üsna kiirelt on tekkinud soov enda mõtteid ja elu kellegagi jagada,“ ütleb laulja Karl-Erik Taukar (28). Ta julgeb rääkida ka oma elukaaslase Kerli Kivilaane (25) eest: „Meie mõlema meelest muutub kodu koduks siis, kui sul on seal keegi, kes sind ootab.“

Kui palju te jõuate kodus elu-olu arutada ja mõtteid vahetada?
Kerli: Oh, väga palju räägime. Kõik asjad räägime ära! Tööjuttu räägime, muusikast räägime – kõike. Päris seda, kuidas mul tööl mingi koodi kirjutamine käib, Karl-Erik ei küsi.

Karl: Mind tõesti väga huvitab, mida Kerli teeb! Ega ma niisama ei kuula, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Üritan hoida end teemaga kursis, kuid olgem ausad – ma ei jaga tema töö spetsiifikast suurt midagi.

Kerli, mis ametit sa pead?
Ma olen analüütik (Kerli töötab ettevõttes Transferwise – R.J.) Õppisin alguses humanitaarteadusi ega osanud arvata, et ühel hetkel nii matemaatika sees olen. Samas on see tore – reaal aitab luua peas süsteeme, luua korda. Arendab väga palju. Mulle väga meeldib mu töö ja töökaaslased.

Karl: Mul pole kunagi olnud väga stabiilset ja heas mõttes rutiinset tööd ja ilmselt seetõttu on mul teda eriti huvitav kuulata. Kuidas tema päev algas, mis sündmused on toimumas jne.

Tahaksid sa ise vahel samamoodi kellast kellani tööl käia?
Kas just kellast kellani, kuid rutiin pole üldse halb asi – see hoiab toonuses. Käisime bändiga just ühele kollektiivile esinemas – vaatasin neid inimesi ja mõtlesin, et jube lahe oleks hommikul kuskile minna, kus on sellised toredad inimesed ees.

Sul pole ju kahjuks jõulupidugi, kus koos kolleegidega prassida!
Täpselt! Ma teen endale ise jõulupeo, mängin pilli ja laulan. (Naerab.)

Võtsite suvel koera, kes tõi te ellu heas mõttes rutiini.
Karl: Absoluutselt! Bert tõi korrapära ja kindla rütmi. Kui sa ei suuda oma päevas leida need minutid, et minna loomaga jalutama, siis on midagi ikka väga viltu. Jah, me oleme palju liikvel ja tegutsemist jagub, kuid Berdile jagub meid ka. Aeg, mis me talle pakume, tuleb mitmekümnekordselt tagasi.

Samas olete seotud – kui tuju tuleb, siis lihtsalt niisama reisile põrutada enam ei saa.
Karl: Eks need asjad tuli enne läbi mõelda. Olgem ausad, mina üksinda olekski seda mõtet mõlgutama jäänud ja ei oleks ilmselt täna koeraomanik. Kerli oli see, kes oma mõjutamistaktikad mängu pani ja mind veenis.

Kerli: Ma vahepeal tunnen, et mul polegi koera enam! Karl on ta endale võtnud.
Karl: Mõtlesin alguses, et minust saab see cool daddy, kes aeg-ajalt tuleb ja viskab koerale käppa ja ülejäänuga tegeleb Kerli. Nüüd on nii, et Kerli läheb hommikul tööle ja meie hakkame Berdiga vaikselt kahekesi toimetama.

Miks te spanjeli valisite?
Karl: No see on lihtsalt nii lahe tõug!

Kerli: Otsisime keskmise suurusega tõugu, kes mahuks korterisse ja autosse, kes oleks leplik ja sotsiaalne.

Karl: Spanjelite juures peab paika ütlus, et ta on suur koer väikese koera kehas. Tal pole pisikese koera alaväärsuskomplekse. Ta kujutab ette, et on suur.
Kerli: Nii ongi! Ta ei karda mitte kedagi. Kõva mees! Koertekooli pole me veel jõudnud, kuid teda on koduski üsna lihtne õpetada. Et Bert on ablas poiss, siis saab teda maiusega igasuguseid trikke tegema panna.

Kuidas Bert endale nime sai?
Karl: See võttis aega täpselt kaks sekundit. Kerli ütles Bert ja nii jäi. Eks muidugi oleks kahesilbilist nime parem hüüda, näiteks Lii-na või Pon-tu!
Kerli: Liina on muidugi koerapoisile tore nimi. (Naerab.)

Kerli, ütle ausalt – kas selleks, et üks täht saaks särada, peab teine kaugemale nihkuma. Kas sinu lauljakarjäär on pausil Karl-Eriku tegemiste tõttu?
Kindlasti mitte. Praegu on minu elus teiste asjadega tegelemise aeg. Pean enda jaoks täpselt välja mõtlema, mida ma muusikalises plaanis teha tahan, mis mind köidab. Kui mul oleks ainult laulmine, mida ma teha oskaksin, siis ilmselt pingutaksin ma hetkel enese leidmise nimel rohkem. Teatud mõttes olen hetkel mugavustsoonis – teen oma argitööd ja mulle meeldib see väga.

Kas olete mõelnud ka kahekesi koos lavale astuda?

Karl: Perebändi formaat pole meid eriti köitnud. Ma ei ütle ühtegi halba sõna nende kohta, kes seda teevad – see on ehe ja siiras, kaks inimest armastavad teineteist ja jagavad oma armastust ka rahvale.
Kerli: Meile meeldib pigem just see, et mõlemal on oma asi ajada. Päris kõike oma elust ei pea teise inimesega ära siduma. Jäägu ikka oma tee, mida käia. Igasse inimesesse peab jääma killuke individualisti.

Karl: Arvan, et hea suhte aluseks on kaks inimest, kes saavad eelkõige iseendaga hakkama.

Kuidas hea suhe üht muusikut tiivustab?
Karl: Me oleme koos Kerliga tekste kirjutanud, mis on olnud tõeliselt tore.

Kerli: Karl oli kogu aeg rääkinud, et tema seda ei oska, ei taha. Ütlesin, et proovi kas või üks kord!
Karl: No ma olin juba varem proovinud ja tulemus oli rämps. Aga siis me kirjutasime – ühe loo mina Kerli väikese abiga, teise Kerli minupoolse väikese abiga. Ütlen ausalt – Kerlita poleks ma seda teinud.

Te olete kolm aastat koos olnud. Selle ajaga olete ostnud ühise elamise, võtnud koera. Olete palju jõudnud!
Karl: Aga selle kolme aasta sisse on mahtunud meeletu arv üürikortereid ja kolimisi! Praegune kodu on meie täitsa esimene päris kodu. Enne oli mustlaselu – paar kuud ühes korteris, siis jälle edasi. Kott oli kogu aeg pakitud.

Kerli: Maja, kus praegu elame, oli kõige esimene arendus, millele mul silm peale jäi, kuid siis see sinnapaika jäigi. Aasta hiljem jõudsime kodu otsides selleni ringiga tagasi.

Karl: Käisime vist kokku 60. korterit vaatamas. Olin lõpuks juba selline kinnisvaraspetsialist, et oleksin võinud teistele nõu jagada.

Kuidas kodu sisustamine käis?
Kerli: Aasta aega pärast kolimist hakkab lõpuks ilmet võtma. Sisekujunduse tegime ise.
Karl: Kui minu teha oleks, vaataksime ilmselt veel tänagi telekat patjade pealt. Kerli on see, kes järjepidevalt kodu ja selle sättimisega tegeleb.

Kerli: Kui on projekt, siis projekt peab saama lõpetatud! Mulle ei meeldi poolikud asjad. Samas poodides käimine on minu jaoks pigem kohustus kui hobi.
Karl: Öeldakse küll, et naudi protsessi, aga seda asjade valimise protsessi pole ma küll nautima õppinud. See on pigem tüütu.

Milline ühine reis teid üksteisele enim avanud on?
Karl: Oleme reisides pigem seiklusi otsinud ja üdini turvalistesse riikidesse sattunud vähem. Kilimanjaro tegi mulle selgeks näiteks selle, et Kerli ei kurda ühegi asja üle. Ta ei vingunud mitte kordagi!
Zanzibaril sattusime päris ebamugavasse olukorda, kus üks kohalik politseinik meilt altkäemaksu välja pressis.

Kerli: Täna on see lugu naljakas, kuid tol hetkel oli pigem hirmus. Karl ja meie reisikaaslased viidi ühte kahtlasesse konkusse, mina jäin autosse keset küla üksinda ootama. Kohalikud mehed piidlesid mind akendelt.

Mida ta teile süüks pani?

Karl: Seal kandis turistid väga tihti omapäi autot ei rendi. Meie seda tegime ja hakkasime ilma suurema planeerimiseta ringi sõitma. Ühel kõrvalisemal teel vehkis politseinik sauaga ja võttis meid maha. Kujuta nüüd ette Zanzibari, kus liikluskultuur on null – lapsed sõna otseses mõttes ripuvad veokite küljes, autode numbrid on teibiga kinni, ja siis tuleb politseinik ning ütleb, et meil siin on selline kord, et kui sind politseinik peatab, peab peatudes suunda näitama. Ta andis mõista, et targem oleks kõik „kohapeal lahendada“, muidu läheb asi prokurörini, kes võib kohtuistungi kuupäeva oodates poole aastast riigist väljumise keeldu rakendada. Ütlesime, et oleme nõus kohe trahvi tasuma, ja tahtsime 50 000 Tansaania šillingit ehk umbes 18 eurot anda. Mees läks närvi ja ütles: kuule, kas sa arvad, et olen väljapressija või? Tahtsin öelda, et põhimõtteliselt küll! Lõpuks saime tulema mõistliku 8eurose altkäemaksuga.

Te olete mõlemad Viljandi juurtega – Karl-Erik seal sündinud, Kerli sündinud ja kasvanud. Kas teadsite teineteist varasemast ajast?

Kerli: Ei teadnud, kuid meie emad tundsid teineteist ja on võimalus, et me viibisime koos Karl-Erikuga 5-6aastaselt ühisel sünnipäeval.

Karl: Viljandis teavad vist kõik emad üksteist.

Karl-Erik, sul on Saku Suurhallis tulemas šõu, millelaadset pole ükski Eesti artist varem korraldanud. Kui suurt julgust selle ettevõtmine nõudis?
Vanilla Ninja ja Ewert and the Two Dragons on varem teinud, kuid eesti keeles laulvatest artistidest olen vist tõesti esimene…

Aga ikkagi – miks?

Kui see suurhall kord juba olemas on ja sealt mööda sõidad… Nagu mägironijad ütlevad – kui mägi on olemas, tuleb minna!

Kui aasta tagasi asja planeerima hakkasime, siis panime plussid ja miinused kirja ja põhjuseid mitte teha oli selgelt vähem kui neid, miks see ette võtta. Mu senise elu suurim kontsert saab see olema kahtlemata.

Saad sa praegu rahulikult magada?
Karl: Nägin hiljuti und. Jõudsin Saku Suurhalli ja produktsioonitiim ütles, et lähme tagant sisse. Mõtlesin, et oot-oot, miks? Las ma vaatan saali! Nad ei lubanud. Siis ma ikkagi vaatasin… Lava ees olevatel klapptoolidel istus umbes kümme inimest. Mõtlesin, et okei... läks siis nii.

Kuidas elu edasi läheb, kui asjad ei suju nii nagu loodad?

Täpselt samamoodi nagu varem. Sellele mõtlemisele ei saa energiat kulutada, kogu aur läheb sellele, kuidas suurhallis maksimum anda.

Kui suur on ühel artistil hirm devalveeruda?
Kui peaks minema nii, et elu mängib ühel hetkel kätte puhkuse, siis tuleb see vastu võtta. Mul on käesoleval ajal tõesti omajagu kontserte. Jaanuaris juhime koos Inesega muusikaauhindade galat, lisaks on superstaarisaade, mille saatejuht ma olen, hoo sisse saanud. Pean valikuid tegema ja paljudele asjadele ei ütlema põhjusel, et see pole ju lihtsalt võimalik, et inimesed ära ei tüdine, kui iga prügikasti peal ja postil vaatab Taukar vastu.

Staarisaatest rääkides – kas pealekasvu jagub?
Mul oli vahepeal tunne, et ehk on Jüri Pootsmannid Eestimaalt otsas, kuid nüüd, kui olen näinud Tartu ja Tallinna eelvoore, julgen öelda, et juba praegu jäi mitu finaalikandidaati silma. Võitjad tulevad ootamatult ja nurgast. Nagu luuavarrest! Jüri ongi suurepärane näide – ta ei olnud teles laulnud, ainult enda kodukandis toimetanud. Tuli ja noppis võidu oma värskusega.

Kui suurelt te unistate ja kas panete unistused ka kirja?

Kerli: Unistada on tore, kuid kõike üles märkida pole minu arvates mõtet. Inimene muutub ajaga ja unistused niisamuti. Eks muidugi on hea, kui on, mille poole püüelda.
Karl: Öeldakse, et unista suurelt ja mõtle, et sina oled järgmine Billboardi number 1. On oht, et oma elu võib selle unistuse poole püüeldes ära raisata. Isegi kui sa selle number üks koha saavutad, siis vahepeal on elus nii palju toimunud, et seda ei panda tähelegi. Kui ma kümnene olin, panin TOP 10 unistused kirja. Mäletan sealt ühte asja – tahtsin puldiga helikopterit. Teadsin, et ei saa seda iialgi – tundus liiga ulme! Nüüd võin minna ja osta drooni ning lennutada seda hommikust õhtuni. Unistused devalveeruvad. Pikemad plaanid on mu jaoks veidi ohtlikud.

Te pole veel 30, kuid kõik näikse justkui olemas olevat.
Karl: Materiaalses mõttes ei anna keegi mitte kunagi garantiisid ja seda eriti meelelahutusvaldkonnas. Mina olen täpselt nii hea, kui oli minu viimane kontsert. Sellele, kuidas enda tulevikku kindlustada, ma ju laval olles ei mõtle. Ma tõesti naudin seda, mida teen, ja kuni jagub kuulajaid, olen tänulik. Kui Kerli ühel päeval just täielikult luuslanki lööma ei hakka, siis tema valdkonnas on tulevik oluliselt kindlam.

Millise enda laulu sa pensionile saadaksid?
Sooloartistina on minu kõige vanem laul 4,5 aastat vana “Seitsme tuule poole”. Sellises eas mürsikut on veel vara pensile saata.

Ahistamine on hetkel maailmas laialt kõneainet pakkuv teema. On see teile tuttav?

Karl: Kui ma oskaksin solvuda või tunda end puudutatuna sama palju, kui viimasel ajal meil kombeks on, siis küllap ma leiaks, mille üle solvuda. Aga ma kindlasti ei tee seda.

Lahkeid naisfänne jagub ju iga nägusa meestähe ellu.
Kuna meil on ¾ bändist vallalised mehed, siis eks pärast kontserte on ikka seltskond lava taga. Kerli, kes on ise muusikainimene teab, mis elu see selline on ja mingeid armukadedusstseene meie peres pole. Märksõnaks on usaldus.

Sa oled mõistlik ja leplik tüdruk, Kerli.
Aga kes mõttetust solvumisest ja vihastamisest võidab? Mina kindlasti mitte.