Jaanus Rahumägi: "Eestis on mitmeid ärimehi, kes valede valikute, reetlike sõprade või sanktsioonide tõttu lamavad kodudiivanil depressioonis."

Nädalavahetuseti heidame pilgu Kroonika kullafondi ja meenutame koos lähiaastate paeluvamaid persoonilugusid.

29. juuli 2016 | Saatus on mind soosinud

„Minu vabadus tekib sellest, et olen ühiskonna vertikaali läbi käinud. Üheski punktis ei ole mul võimalik öelda, et ma ei teaks, kuidas asjad käivad. Ma tean, kuidas need käivad. Pättidest poliitilisse tippu välja,” räägib endine poliitik, rahvusvahelises julgeolekuäris tegutsev Jaanus Rahumägi, kes elab poole aastast oma teises kodus Kreetal.

Jaanus Rahumägi tegi vägivaldsetel 1990ndatel eriteenistuses töötades kuritegelikele jõukudele selgeks, et Eestis kehtivad Eesti riigi seadused. Relvad olid mängus ja jõuvõtteid palju. Täna pakub abikaasade Jaanus (53) ja Mari (48) Rahumägi firma ESC Global Security maailma rikkamatele ebastabiilse maailma kõige suuremat defitsiiti – turvalisust. Nende firma turvas Suessi kanali töötajaid Egiptuses ning sisenes kriisi puhkedes ÜRO abisaadetistega Jeemenisse. „Rabelemist on palju,“ ütleb Rahumägi, kes aastakümneid Eesti turvaäris tegutsenult on laienenud ebastabiilsesse Lähis-Itta. Nädal tagasi lendas julgeolekuspetsialist korraks oma suvekodust Kreetalt korraks Tallinnasse asju ajama ja rääkis Kroonikale, mis ta elust arvab.

Üheksas suvi Kreetal. Kuidas tundub – omadele võõras, võõrastele oma?
Ma ei tunne, et oleksin kuskil millestki kõrvale jäänud. Mul on hea nii seal kui ka siin. Suvel on seal tuba rahvast täis – külalisi on nii palju, et ei mahu ära.
Kreeklastest rääkides, neis on au ja väärikust, südamlikkust. Esmapilgul tundus nende heatahtlikkus mulle isegi pealetükkiv. Oleme Eestis nii ära rikutud ega oska ilma rahata abi pakkuda ega seda ka vastu võtta. Kui keegi aitab, tekib küsimus, mis tagamõttega ta seda teeb. Seal saartel on kõik teistmoodi. Aidatakse vabast tahtest. Kas tuleb see sellest, et kõik, mida seal näed, on ajast enne Kristust, aga igatahes on Vahemere saartel väga tugev kogukonnatunne. Hiljuti käisid mul sõbrad külas, andsin oma auto neile kasutada. Külapoes ei ole makseterminali. Sõbrad ladusid asjad letile, tahtsid maksta, aga raha oli kaardil. Müüja küsis siis: olete selle autoga või? Sõbrad vastu: oleme jah. „Kui raha saate, tooge mõni päev ära,” öelnud müüja. See on tore, et maailmas on veel kohti, kus maksab usaldus.

Võib-olla on kreeklased armsad seetõttu, et nad ei saada sulle kirju sooviga toetada nende tegemisi rahaliselt?
Saan umbes 300 meili päevas. Hullematel päevadel tuleb topelt. Kõik tööga seotud asjad. Eestist kirjutatakse mulle harva, ja kui, siis soovitakse tõesti, et ma kuhugi tuleksin ja kedagi toetaksin. Mõni aeg tagasi tegin ühele fondile annetuse. Annetamine on puhtalt emotsionaalne värk. Sama hea tunne nagu saunaskäik. Käid laval ära, hüppad jahedasse vette ja mõnus on olla. Kellegagi arutamata kandsin raha üle, tagasisidet ei tulnud aga mingisugust. Võib-olla ei peagi, aga imelik ju. Võtsin kaks ja pool kuud hiljem fondiga ühendust, ja küsisin, kas saite raha kätte. Ma ei oodanud neilt mingit diplomit ega medalit. Imestan, et 25 aasta jooksul ei ole meie ühiskond arenenud selleni, et osataks selliseid olukordi kuidagi sundimatult käsitleda.

Sinu äri ja tegevusvabadus väljaspool Eestit teeb sind julgeks. Sa ei sõltu kohalikest suhetest?
Minu vabadus tekib sellest, et olen ühiskonna vertikaali läbi käinud. Üheski punktis ei ole mul võimalik öelda, et ma ei teaks, kuidas asjad käivad. Ma tean, kuidas need käivad. Pättidest poliitilisse tippu välja. Mul puuduvad Eestis ärilised huvid ja poliitilised ambitsioonid. Inimesed, kes vabalt käituvad, arvatakse otsustajate ringist tihti välja just tänu sellele, et nad käituvad liiga vabalt. Eestis tuleb kõigiga kogu aeg hästi läbi saada, sest alternatiive pole ja see paneb peale tõsise enesetsensuuri. Sa võid ju valjult arvata, et keegi ei saa oma ülesannetega hakkama, aga otsustajate ring on nii väike, et üks solvumine võib teises kaasuses tähendada ettevõtjale noa selga löömist. Hirm millestki ilmajäämise ees paneb suu lukku. Selline sumbunud süsteem pärsib arengut. See on kiduv, kartlik ja kontrolliv. Minu tegevusraadius on Indoneesiast Lõuna-Ameerikani ja selles mastaabis puudub võimalus isiklikuks minna. Küsida, mis tüüp see Rahumägi on?

Kuidas Kreetalt vaadates Eesti tundub?
Väga hea. Vaata, mis maailmas toimub. Maailm on hulluks läinud. Suurbritannia, Türgi, Nice, Trump, München... Oma tegevuse tõttu Lähis-Idas, Sri Lankal ja Põhja-Aafrikas on mul võimalik Eestit kõrvutada laia maailmaga. Kuulume jätkuvalt selle ühe protsendi rahvastiku hulka, kelle vabadus ja elukvaliteet on maailma kõrgeim. Meil on Eestis tavaline, et maksuamet helistab ja palub oma asjad korda ajada, kui oled midagi tegemata unustanud. Kreekas pead selleks võtma advokaadi, et üldse maksuametini jõuda. Maksad advokaadile, et ta suhtleks raha eest sinu palvel sinu riigiga. See riik seal on uskumatult keeruliselt üles ehitatud – täiesti teine planeet.
Mul oli vaja oma laeva ümber registreerida. Ostsime naisega aastate eest ühe vana romu. See oli Kreeka võimude poolt salakaubitsejate käest ära võetud, sattus kohaliku kaluri kätte, kes sellega mõned reisid tegi, ja ma ostsin selle temalt ära. Lasime laevaspetsialistil korda teha. Puhas käsitöö – tõeline iludus. Tahtsin selle Kreeka registri alt Eesti omasse tuua. Meil tähendab ümber registreerimine kahte paberit, Kreekas on paberite jaoks vaja kahte kohvrit. Ulme!

Kannad juba tükk aega mitu numbrit väiksemaid riideid. Urmas Sõõrumaa käib parima vormi otsingutel pimeruumis, kogub sülge, teeb joogat ja suguelundi massaaži. Mis sinu meetod on?
Eesti Olümpiakomitee president on vana kooli mees ja tema otsingutes ei ole midagi uut. See tuletas meelde nõukogudeaegse ütluse: „solntse, vozduh, onanism ukrepljajet organism”.” Minu võtted on ka vanad. Soovitan kõigile: õgige vähem! Inimesed on tänapäeval nii stressis, et nad ei söö selleks, et kustutada nälga, vaid õgivad emotsionaalselt nii, kuidas jaksavad. Eks lasin end ka lõdvaks, kuni mu tütar Katariina Rahumägi tegi märkuse: „Issi, sul küll sixpack’i ei ole.” Ütlesin talle, et kannatagu! Minu vanuses ei saa end spordiga tappa. Toitumist tuleb jälgida. Keha võttis uued harjumused omaks ja siis hakkasin regulaarsemalt sporti tegema. Poksin, jooksen, ujun, sõidan rattaga. Olen kokku kaotanud kakskümmend kilo. Nii heas vormis ei ole ma olnud viimase kahekümne aasta jooksul!

Oled sa andestanud Sõõrumaale, et ta kümne aasta eest sind kui konkurenti oma turvafirma sünnipäevafilmis „Hundi agoonia” maniakaalse konkurendina näitas?
Ei ole mõtet raisata elu ja aega mõttetutele teemadele. Olen ka idamaa tarkuste järgija ja lugupidamine peab jääma. Idamaa tarkadel on ütlus: ära raiska oma energiat vaenlase tapmisele. Istu jõe kaldal ja kannata. Varem või hiljem näed oma vaenlase laipa allavoolu ujumas.

Sinu eas ei ole karjäär enam oluline. Raha jagub ja positsioon on olemas. Mis sind liikumas hoiab?
Seisev kivi hakkab sammalduma. Elust väsid ära siis, kui rutiin hakkab tapma. Areng ja edasiliikumine tuleb käiguvahetustega. Igal inimesel on oma sisemine vedru. Mõnel väsib see ära, teisel püsib pinges. Ma ei ole mõelnud, miks olen liikunud nii, nagu ma olen. Elu on viinud mind pöördeliste sündmuste keskele ja asjad on juhtunud. Mul on olnud õnn olla vägevate asjade juures, olles nii nende alustaja kui ka edasiviija. Selleks, et asjad juhtuksid, peab olema inspiratsiooni, haaret ja mõõdet. Õigete inimestega pead ka elus kokku juhtuma.

Mis mõtteid sa oma laevaga merel käies mõtled?
Ma ei käi üksi merel. Meil on laeval kohalik kapten ja meremees. Saaks ise ehk ka hakkama, aga ma ei suuda üksi olla. Olen karjaloom. Eelkõige tahan olla koos oma naise ja lastega. Tahan oma lapsi mõista ja soovin, et nad mõistaksid mind. Ma ei saa aru neist, kes ütlevad, et soovivad üksi olla. Ära siis muretse endale lapsi. Istu omaette.

Võimatu on öelda, kust üks või teine asi alguse saab. Võib-olla tekivad mõtted ja ambitsioonid ka merel. Mulle on alati meeldinud olla suures mängus sees, teha vägevaid asju. Mul ei ole kindlaid sihte silme ees. Minu trump on olnud julgus riskida. Eesti eriteenistuse tekkides olin ma noor naga, automaat anti kätte ja nii kõik algas. Suessi kanali ehitajate turvamisega oli mulle oluline saada kand maha suurde protsessi. Ma ei saanud Suessi kanali ehitajate kaitsmisest rikkaks, aga me saime suure usalduskrediidi. Tegime seda märkamatult ja konfliktideta. See tulemus ja hind on rahvusvahelises julgeolekuäris kõrgem kui mistahes raha. Raha, mis sealt tulema võiks hakata, selle nimel alles tegutseme.

Täna on meie kaitsta 2 miljardit eurot maksev laev. See on puhas käsitöö ja tänapäevaste laevainseneride suursaavutus. See kuulub eraomanikule, mitte börsifirmale. Kaitseme paljusid laevastikke, millest suuremad koosnevad 130 Panamaxi, Suezmaxi ja LNG tankeritest. Oleme sõitnud turvaliselt üle India ookeani 200 korda. Käinud kõikides suuremates India ookeani sadamates. Ma elan elu, kus sündmused on kogu aeg ajast eest ja minu ettevõtte asi on jälgida, et probleemid laheneksid. Ilma pühendunud ja üliprofessionaalse meeskonnata Eestis ei oleks see võimalik.

Millisele summale su elu on kindlustatud?
Ma ei saa seda öelda. Ma teeks end märklauaks. Minu firma töötajad on kõik kindlustatud miljonile dollarile. Mis ma öelda võin, on see, et ma ei ela kuidagi ohtlikumalt kui tavaline inimene. Ohud tekivad siis, kui sa rikud reegleid. Ma ei ole lahingus.

Kas su naine kardab sinu pärast?
Kindlasti, ehkki Mari (48) teab üsna täpselt minu graafikuid. Ohud varitsevad meid igal pool. Statistika muide ütleb, et kõige rohkem saavad lapsed viga oma kodus. Mul on tööl näiteks üks endine Eesti ohvitser, kes on osalenud mitmetel rasketel missioonidel ja teinud läbi igasugused kõrgemad sõjalised koolitused. Ta tuli töölt Lähis-Idast Eestisse puhkama, ja sai mingi vaablase käest nõelata. Tekkis ootamatu allergiline reaktsioon. Sümptomeid tajudes jõudis ta enne teadvuse kaotamist öelda telefonis kiirabile, mis temaga toimub. Kiirabi oli 7 minutiga kohal, kakskümmend minutit oli kriitiline ja õnneks ta päästeti. Asjad juhtuvad siis, kui need juhtuvad.

Eestis on mitmeid ärimehi, kes valede valikute, reetlike sõprade või sanktsioonide tõttu lamavad kodudiivanil depressioonis. Kukkudes on nad jäänud ilma ka oma abielust. Enamik sinuealisi mehi on isaks teise või kolmanda naisega saadud lastele. Mis on sinu pere vastupidamise saladus?
Kukkumised ei ole nii hullud, kui kodus on asjad paigas. Ikka kukutakse ja tõustakse uuesti üles. Võib-olla just laste pärast olen end kildudest jälle kokku korjanud. Õnnetus ei seisne rahas, mis sul saamata jääb. Mul on piinlik, kui lapsed etteheiteid teevad ja enamasti on neil õigus. Tihti need, kes uuele ringile lähevad, ütlevad, et jätsid oma 20ndatel eluaastatel elu elamata ja ei ole muud peale lapsed-lasteaed-kool oma elus näinudki. Mina mürgeldasin 20.–30. eluaastatel korralikult. Seda enam imestan, et need, kes ihalevad värvikat elu, lähevad uue naisega uuele ringile. Jälle see lasteaed-kool.

Sa oled ka täna veel pöörane. Kaks aastat tagasi sai Kroonika vihje, et lõid ühel sünnipäeval sõber Marcel Vihmannile tou vastu nina. Miks?
Olukorras, kus solvatakse sinu naist ja perekonda, ei saanud ma teisiti käituda. Ma ei õigusta end kuidagi. See oli väga kahetsusväärne asi ja ma vabandasin kõigi ees. Mu elus on kõike olnud, aga iialgi ei ole ma ühtki naist näpuotsagagi pahatahtlikult puudutanud. Kui mehel ja naisel läheb jamaks, jalutavad mehed minema. Nii jäävad kõik terveks.

Kust on pärit sinu võistluskunstide ja karate kirg?
Iga inimene peab end elus kehtestama. Sport annab distsipliini. Olen pärit lihtsast perest. Mu ema oli müüja ja isa autojuht. Mingit siniverelisust ja akadeemilisust meie peres ei olnud. Olin koolis spordis väga tugev. Ühel sügisel, kui pärast suvevaheaega kooli läksime, oli enamikul poistel toimunud häälemurre. Mingil bioloogilisel põhjusel tuli minul see hiljem ja mind pandi paika, sest teised olid tugevamad. Mõistagi olid tüdrukud ka mängus ja midagi tuli ette võtta. Läksin karatetrenni. Nii see kujunes.

Kes sinu enesekindlust kõigutada suudab?
Minu elu on etapis nagu kõigil üle viiekümnestel, kus end eriti kõigutada ei lasta. Mõtlema panevad lähedaste ütlemised. Näiteks kui tütar Katariina minu tahtejõu sixpack’i jutuga küsimärgi alla pani.

Kuidas oma mängumaal liigud, näiteks Suessi kanalil või laevu kaitstes, kui kogu territoorium on terroristidele sihtmärk?
Ma ise ei käi missioonidel, aga inimene harjub kõigega. Ma ei ole kunagi üksi. Julgeolekuvõimekuse alus on kohapealne suhtevõrgustik, mis on seotud keskkonda tundvate spetsialistidega. Nemad teavad, kust ja milline oht võib rünnata ja meie asi on hoida koostöös kohalikega asjad, mis meie vastutada on, konfliktideta toimimas.

Sinu abikaasa on sinuga võrdne äripartner. Sealses kultuuriruumis on naine ühiskonnas madalamal positsioonil kui läänes. Oled sa araabia maailmas töötades eksinud?
Me ei eksi. Ilma Marita ei oleks rahvusvahelist edu saavutatud. Tema hoiab asjad Eestist kontrolli all, samal ajal kui mehed maailmas ringi toimetavad. Meie araablastest äripartnerid suhtuvad naistesse lugupidamisega. Me austame araabia kultuuris kehtivaid reegleid, sest viibime nende kultuuriruumis. Probleeme, mis islamiusulistel migrantidel on tekkinud naistega Euroopas, tuleb aga vaadelda laiemalt. Euroopas on usk riigist juba sadu aastaid lahus ja euroopalik karistuspoliitika ei ole sageli islamiusulistele veenev. Nad on harjunud riigi ja religiooni poolt palju karmima kohtlemisega. Merkeli soov elavdada sõjapõgenike ja migrantide näol Euroopa majandust oli õige otsus, aga kultuuride erinevuse tõttu ei tõuse sellest kasu mitte majanduses, vaid kannatab sotsiaalne keskkond ja julgeolek, kuna sisserändajad ei tunnista meie liberaalset maailmakorda. Nad tunnevad end Euroopas identiteeditult ja võivad seetõttu radikaliseeruda. Merkel arvas, et tunneli lõpus hakkab paistma valgus, aga me ei tea, kui mitme põlve pärast see paistma hakkab. Ja kas siis enam seda kultuurikeskkonda, kus Euroopa elab, sellisel kujul veel on.

Julgeolekuäri on ehitatud üles hirmule. Kas pole kummaline, et oleme tulnud ühiskonnast, kus aedadel ei olnud piirdeid, ja täna jälgivad meie kodusid valvesüsteemid ning eraldab teistest schlagbaum?
Kas arst oleks õnnelik, kui tal oleks rohkem haigusi ravida. Ei oleks ju. Arsti on vaja selleks, et inimene saaks abi ja oleks terve. Samamoodi on minuga. Julgeolek ja turvalisus on mulle töö. Maailma ebastabiilsusest ei tunne keegi rõõmu. Schlagbaum’id ja valvesüsteemid tähistavad privaatsust. See on kapitalismi tunnus. Minu majal on ka schlagbaum. Selle sõnum on, et ma tahan oma majas, mille olen oma tööga teeninud, elada segamatult.

Endised riigikogulased, Tartu mõjukad mehed, veedavad tänini koos aega. Püüavad kala, grillivad liha, hüppavad saunast järve. Mis sulle riigikogu andis?
Ma ei ole kunagi teinud saladust sellest, et endiste riigikogulaste ja tänaste valitsusliikmete seas on mul häid semusid. Sõprus ei küsi. Me ei ole paljudes asjades ühte meelt, aga meid ja meie naisi ja lapsi seob inimlik sõprus. Täna on mul võimalik valgelt lehelt suhelda kõigiga, kes poliitikas on. Kaheksa aastat Toompeal tegid mulle selgeks, et inimlikud kannatused, mida tipp-poliitikud taluvad selleks, et võimule saada, ei vääri seda, milleni nad lõpuks jõuavad. See pinge, respekti puudus ja sihiteadlik halvustamine ei ole tihti seotud poliitikute tegelike eksimustega. Muidugi, on ka eksitud ja ka mina olen eksinud, aga tihti on materdamine seotud mingist personaalsest ängist. Riigikogus on 30% neid, kellel on ideed, tarkus ja soov asju muuta, elu edasi viia, ja 70% on majandusturiste, kes vajutavad õigel ajal õiget nuppu. See 70% koosneb keskpärasest seltskonnast, kes elab oma parima sissetulekuga eluperioodi ja teeb selleks kõik, et nende mugav elu jätkuks ja sissetulek kestaks igavesti. See suhe on kõikjal Euroopas umbes sama. Need, kes hakkavad liialt iseseisvalt mõtlema, joostakse jalust maha ja see hoiab üldist distsipliini. Pole isegi vahet, kas tegu on hea või halva ideega.

Mida sa meie uuelt presidendilt ootad?
President peab olema väärtuste kandja. Rahvus on ka venelased, kes iseseisvat Eesti riiki austavad. Ma tunnen isiklikult kõiki kandidaate ja loodan, et tuleb mõistlik inimene. Keegi peab olema rahva südametunnistus ja riigi isa, keegi, kelle karisma suudab enda taha koondada terve Eesti rahva ja suudab lihtsas keeles selgitada rahvale olulisi seisukohti. Meri oli hea, Rüütlit rahvas armastas. Ilves oli alguses ka hea, olin temaga rahul, aga ta osutus liiga elitaarseks ja tema lõppakord muutus minu jaoks liiga kollaseks.

Aga armastus ju ei küsi, ole sa president või mitte.
Kui on õige armastus, siis kannatab oodata. Keegi ei keela armastada kedagi, aga kui sa tipp-poliitiku ja presidendina oled kahe naisega jamas olnud, ja kolmandaga enne presidentuuri lõppu veel abiellud, jätab see poisikese mulje. Mina ei oleks presidendina seda teinud ja seetõttu tuli tal olla ka valmis emotsionaalseks turbulentsiks, mida see kaasa tõi. Presidendina pead tagama selle, et sinu elu ei näiks rahaliste tehingute kombinatsioonina.

Meie presidendi üks soovitus on teipida arvuti kaamerasilm kinni. Oled seda teinud?
Ei ole. Ma ei ole mingi vaatamisväärsus ja selles, mis kaamerasilmast vaatajale avaneb, ei ole midagi esteetilist. Häbeneda ka ei ole midagi. Saatus on mind soosinud.