ARVUSTUS | "Jurassic World: Langenud kuningriik" viib frantsiisi surnud punkti, kust on raske tagasiteed leida
"Langenud kuningriik“ jätkab paljuski otseselt eelmises osas õhkuvisatud nootidel nagu genteetiliselt muundatud tapamasinatest saurused, keda inimene loodab kontrollida – see idee kõlab siin uuesti ja mõjub sama totralt kui eelmises osas, kuid nagu arvata võib, siis sellega jaburused ei lõppe: keldris peidusolevad dinosarused, keda keegi ei märka, vereülekanded erinevate liikide vahel ja oksjon, kus müüakse viimaseid elavaid dinosauruseid naeruväärselt odavate hindadega jne.
Uus lugu hüpleb eelmistest filmidest erinevalt palju enam eri paikade vahel ja pakub sellega vaheldust eemaldudes tavapäraseks saanud džunglimäruli žanrist. Suurem osa tegevust ja ka ekraaniajast ei näi olevat pühendatud saurustele ega leia aset Isla Nublari saarel, vaid tegeleb inimeste skeemitamise ja heitlustega, mis paraku on küll väga läbinähtavad. Pahad on teadagi kohe pahad – kui öeldakse armastus esimesest silmapilgust, siis siin kehtib paha esimesest silmapilgust. Ja pahalase palk on saada ära söödud.
Kui eelmine osa lõppes Isla Nublari saare sauruste teemapargi hävinguga ja sai lõpuks kammitsetud loomade pärisomandiks, kus T-Rex möirgas lõputiitrite eel võimsalt olles just peale jäänud võitluses hübriidmonsteriga Indominus Rex, siis uus film algab moraalse debatiga, mis meenutas mõneti hoopis superkangelastefilmide tunnetust - inimestest võimsamad olendid ja nende saatus, inimeste hirm, viha, aga ka osade poolehoid ja kaitse. Nublari saar ja selle elanikud on hävimisohus seal purskava vulkaani tõttu ja nii vaatavad dinosaurused otsa teistkordsele väljasuremisele. Kas inimesed peaksid sekkuma ja saurused päästma? Kas neil hirmsatel olenditel, kes su ühe neelatusega võiksid alla kugistada, on ka õigused või mitte?
Tänavaprotestide saatel asub Jeff Goldblum taaskord Ian Malcolmi rollis selgitama, et las saurused surevad, ja eelmise osa külm karjäärinaine Claire (Bryce Dallas Howard) on nüüd hoopis aktivistist sauruste kaitsja. See eetiline debatt, mis oleks võinud ehk kaasa tuua huvitavaid nüansse, kaob varsti ja suubub tegevuste rohkematesse seikadesse: Claire kutsutakse osalema salajasel operatsioonil, et loomi päästa ja viia uuele paradiisisaarele elama. Claire omakorda kaasab Oweni (Chris Pratt), kes ainsana suudaks kinni püüda kunagise hoolealuse raptori Blue.
Nii minnaksegi nüüd metsistunud Isla Nublarile, kuid muidugi ei ole tegemist heatahtliku päästeoperatsiooniga ja meie kangelastel tõmmatakse nahk üle kõrvade. Lõppeks peavad nad andma endast kõik, et kallid loomad või siis maailm või siis mõlemad päästa. See, kas miski üldse päästetud saab, jääb vaataja otsustada. Vihjena võib öelda, et filmi lõpp on selle pealkirja vääriline ja näitab üles mitmemõttelisust, mida muidu on filmis vähe.
Kui karjäärinaine Claire on vahepeal läbi teinud väikese muutuse – hakanud sauruste õiguste eest võitlejaks ja loomaarmastajaks, kellena ta esimeses osas just ei paistnud ning veelgi enam ei jooksegi seekord džunglisse kontskingadel, siis Owen on endiselt macho, kuid tuleb tunnistada, et vaatamata oma karakeri suhtelisele primitiivsusele kannab ta sarnaselt eelmisele filmile ka selle loo oma õlgadel lõpuni välja. Mõlemad peategelased teevad oma limiteeritud rollides hea töö ja meenutades eelmist filmi, on nende tegelastele ka natukene rohkem (kuid ainult natukene) liha luudele antud.
"Langenud kuningriik" toob meieni taas uue ristatud geenidega monster-sauruse (need inimesed ei õpi ikka kunagi), eelmise osa poisikeste asemel kaks uut kõrvaltegelast: südikas loomaarst ja nohikust arvutigeenius, kes võiksid sama hästi seal filmis küll ka mitte olla ja näeme purskavat laavat, põgenemist nii džunglis kui ka häärberi katustel kurjade kiskjate eest. Siin püütakse edasi arendada Blue-Oweni suhet, ja ainsana esimeses osas huvitavana tundunud loomapsühholoogiat, aga üldiselt keskenduvad frantsiisi filmid liiga vähe inimese-sauruse suhtlusele. Blue on üks väheseid sauruslasi, kellele on karakter loodud või pigem üritatud luua. Tema silmade läbi me seda maailma kunagi ei näe.
Film on parasjagu meelelahutuslik, kuid näib, et nii nagu rabeles eelmise osa sauruste teemapark probleemis, et kuidas oma külastajaid hoida ning leidis, et veel suurema ja hirmsama sauruse tootmine võiks inimestele pinget pakkuda, maadleb ka uus osa sarnaste probleemidega. Kui kaua veelgi suurema ja hirmsama eluka, kes üllatus-üllatus pääseb valla ja hakkab paremale-vasakule kõiki järama, ekraanile toomine meie meeli lahutab?
Viimane osa püüabki justkui ühe käega sellest kammitsast lahti võidelda: ta jätab selja taha Isla Nublari ja džungli, muudab filmi osalt häärberi-õudukaks, kuid kordab ikka ja jälle ka kõike juba tehtut pakkudes läbinähtavat lugu ja tegelasi, kes lisaks käituvad ka ebaloogiliselt.
Kunagine Steven Spielbergi võlumaailm näib olevat suurema osa oma meelelahutusfaktorist ammendanud. Eks iga frantsiis jõuab teatud hetkel punkti, mil mahl on välja pigistatud ja kerkib küsimus, kas seda lugu on võimalik taasleiutada? Siin sisse paisatud uued teemad nagu inimeste kloonimine muutis kogu asja veelgi kummalisemaks ja tekitas lõppeks küsimuse, mis see siis nüüd oli ja veelgi enam, kuhu see lugu edasi läheb? Olgem ausad, saurused on selle maailma üdi ja kui nemad tahaplaanile jätta, jääb vaatajale paar üheplaanilist karakterit ja nende lamedavõitu naljad.
"Langenud kuningriik" ei ole eepiline päästemissoon ega tõsine džunglimärul ega ka tänapäevastel eetilistel teemadel kommenteeriv lugu saurustest, kes on inimese loodud, siis hüljatud, siis päästetud ja siis taas ärakasutatud. See on hübriidne segu, mis ei tea ka ise täpselt, mis ta on ja kuhu edasi läheb.
