Mati Kaal filmist "Ahvide planeedi sõda": tänastel ahvidel pole mingit võimalust domineerida inimeseloomade üle
Viaplay filmivalikusse on jõudnud Oscarile kandideerinud ulmefilm “Ahvide planeedi sõda” (“War for the Planet of the Apes”), kus inimeste ja ahvide kooseksisteerimine on jõudnud terava konfliktini, mis määrab mõlema poole saatuse ja planeedi tuleviku.
Kuna ahvide domineerimise teema on läbi aegade inimesi köitnud ning ahvide valitsetava planeedi teemal on tehtud lausa üheksa filmi ja telesarja, palusime Tallinna Loomaaia endisel direktoril ja zooloogil, Mati Kaalul, antud põneval teemal lähemalt rääkida.
Kas peate zooloogina võimalikuks, et tänased ahvid võiksid domineerida tänaste inimeste üle?
Ei. Muudel tänastel ahvidel pole küll mingit võimalust domineerida inimeseloomade üle. See on igatahes kohe päris kindel.
Kas inimestel on mingeid oskusi või omadusi, mida ahvid ka parima tahtmise või treeningu korral ei suuda evida?
Üks asi, mida ükski teine ahviliik peale inimese ei suuda on artikuleeritud kõne, sest nende kõriehitus ei võimalda seda. See aga ei tähenda sugugi seda, et neist keegi poleks võimeline kasutama nii omavaheliseks kui meiega suhtlemiseks viipekeelt, kui see neile selgeks õpetada.
Viipekeelt on korduvalt mitmele inimahviliigile õnnestunud selgeks õpetada. Nad on hakanud sel kombel oma ennast väljendama ja avaldanud isegi abstraktseid mõtteid. Viipekeelt oskavad inimahvid on seda kasutanud ka omavahelises suhtluses ja osavamad isendid on hakanud isegi algajaid õppureid järele aitama. Ilmselgelt on meie kõrval kõige nutikamad tänapäevased inimahvid kääbusšimpansid ehk bonobod.
Mõnede teadlaste arvates on šimpansid inimesele koguni nii lähedased sugulased, et isegi pole õigustatud meid loomariigi süsteemis omaette perekonda eraldada. On olemas isegi raamat, kus pakutakse välja, et inimene peaks seal seisma hoopiski kolmanda liigina šimpanside perekonnas, ehk siis mitte Homo sapiens vaid Pan sapiens.
Darwinistliku lähtekoha järgi kuuluvad nii suured ahvid kui ka inimesed mõlemad samasse, inimahvlaste sugukonda. Kui fantaseerida, siis mis asjaoludel oleks võinud mõni ahviliik areneda domineerivamaks liigiks kui inimene? Millisele ahviliigile Te panuse teeksite?
Arengulooliselt põlvnevad tänapäevased inimahvid ja tänapäevane inimene kunagisest ürgsest eellasest ja molekulaargeneetilised uurimismeetodid suudavad üsna täpselt kindlaks määrata, millal keegi ühisest arengupuust eraldus ja n.ö. oma teed läks. Üheaegselt meie otseste eellastega on olemas olnud mitmeid toona enam-vähem samal arengutasemel olnud ahvinimesi, kes on omavahel vahelduva eduga konkureerinud nii elupaiga kui toiduressursside pärast ning maailmas aset leidnud kliimamuutused ja kataklüsmid on sel teel andnud kord ühtedele kord teistele teatavaid eeliseid või vastupidi.
Viimane teadaolev draama mängiti teatavasti Euroopas maha neandertallaste ja kromanjoonlaste vahel, kusjuures praeguste inimeste genoomis on peale selles valdavaks saanud kromanjoonlaste genoomist pärineva osa kõrval arvestataval määral ka neandertallastelt päritud geene. Paraku selgub, et arengulooliselt on peale jäänud just agressiivsemad vormid. Ka oluliselt agressiivsem liik, harilik šimpans, on oma märksa intelligentsemat ja leebema iseloomuga sugulast, kääbusšimpansit, pidevalt ahistanud ja kõrvale tõrjunud.
Viimased on tänu ujumisoskusele suutnud napiarvuliselt püsima jääda jõgedest piiratud suhteliselt kitsale metsaalale. Harilik šimpans nimelt ei oska ujuda ja pelgab vette minna.
"Ahvide planeedi" filmides töötavad eri liiki ahvid koos ühiste eesmärkide nimel, teenides näiteks kõrvuti ühendarmees. Kas praktikas on eri ahviliikide vaheline kommunikatsioon ning ühine mõtestatud tegevus kuni ühiste liigiüleste karjadeni võimalik?
Eks inimesed elavad nendes raamatutes, filmides ja telesarjades ikka enda varjatud instinkte ja fantaasiaid välja ning neis pole vähimalgi määral kajastatud midagi bioloogiliselt autentset muude liikide kohta. Muud ahviliigid ei identifitseeri endid mitte ahvidena vaid ikka konkreetse liigina.
Liikidevaheline kommunikatsioon eksisteerib looduses palju madalamal arengutasemel olevate liikide vahel nii palju, kui see on abiks ohtude ennetamisel ja toidu hankimisel, aga sellel pole vähimatki pistmist liigiüleste ühiselt mõtestatult tegutsevate karjadega. Seesugused lood kuuluvad ikka kindlasti ulmevaldkonda.
