ARVUSTUS | "Tundmatu sõdur" teeb õigesti enam-vähem kõike, millega "1944" hakkama ei saanud
Film räägib aastatel 1941 kuni 1944 Soome ja Nõukogude Liidu vahel toimunud Jätkusõjast. Lugu jutustatakse ühe kuulipildurite rühma silme läbi; vaatajana näeme nende kannatusi, mõttetuid püüdlusi, sõja halastamatust ja ettearvamatust, kuid ka üksikuid rõõme ja kamraadlust. Midagi sellist, mida Remarque juba sajand tagasi kirja pannud poleks, režissöör-stsenarist Aku Louhimies öelda ei püüa, kuid "Tundmatu sõdur" on piisavalt sütitav ja emotsionaalne lugu, et ka eestlasest filmisõbra tähelepanu ja aega väärida.
Soome Vabariigi sajandaks juubeliks valminud suurteos on võrdlemisi klassikaline sõjadraama, mida sobib kirjeldada kui soomlaste versiooni Elmo Nüganeni filmist "1944", mis Eestis mõne aasta eest samuti rekordeid purustas. Sarnasusi jagub detailideni välja: "Tundmatus sõduris" on olemas "Tujurikkujaski" pilatud Peeter Tammearu "väga kuri" tegelane ning võiksin vabalt uskuda, et mõlema teose küla- ja metsastseenid on samades võttepaikades üles võetud.
Kellel "Tundmatu sõduri" seansi ajal igav hakkab, soovitan soomlased oma peas eesti näitlejate vastu ümber vahetada, ja kujutada ette, milline see film siis välja näeks. Mina näiteks üritasin vähemalt tund aega (tulutult) Egon Nuteri nime meelde tuletada, sest just temaga sarnaneb peategelane Rokka.
Lisaks sellele, et mainitud teosed on esmapilgul äravahetamiseni sarnased, tasub võrdlust Nüganeni sõjafilmiga meeles hoida seepärast, et asjad perspektiivis püsiks. Soome filmitööstus on küll Eesti omast alati sammuvõrra eespool olnud, kuid samasse klassi langevad mõlemad, niisiis pole võistlus kahe filmi vahel kuigi ebaaus.
"Tundmatu sõdur" teeb õigesti enam-vähem kõike, millega "1944" hakkama ei saanud, alustades stsenaariumist, mis eestlaste filmi puhul mingit kriitikat ei kannatanud, lõpetades režiiga. Dramaturgiliselt töötab "Tundmatu sõdur" märkimisväärselt paremini, kuna sel on olemas kindel fookus, olgugi et esialgu pisut hägune, ning tegelased, kellel natukenegi iseloomu ja karakterit on. Tõsi küll, selle viimasega on probleeme siingi, aga on vast mõnevõrra paratamatu, et osa tegelastest pole sõjafilmis muud kui kahuriliha.
Kuigi on oht, et enam kui kahetunnine film läheb ühel või teisel hetkel üksluiseks kõmmutamiseks, kannab "Tundmatu sõduri" narratiiv väikeste vangerdustega lõpuni. Olgu selge, et kõnealune teos pole omas žanris eriliselt silmapaistev, režiigi on pigem lihtsalt pädev ja korralik kui märkimisväärne, kuid oma väärtus sel filmil Põhjamaade kinokunstis kahtlemata on ning oma kahe tunni ja viieteist minutilise kestuse õigustab see igati ära. Soovitan vaadata küll!
